Pajusti klubi

Ed. Vilde nim kolhoosi klubi avati 12. märtsil 1960.

Avamist on jäädvustatud ringvaates „Nõukogude Eesti” nr 14, 6/7 "Tallinnfilm"


Klubi ehitajad: Arnold Siik (brigadir), Karl Pärnaste, Hans Kivimäe, Heiki Tärn, Nikolai Polištšuk, Rudolf Rajamart, Johannes Kiviloo, Karl Meier, Uuno Rannamägi

Juba esimese aasta jooksul jõuti värskelt avatud klubis paljugi korraldada. Hea ülevaate annab tehtust klubi juhataja Märt Kongi kirjutatud artikkel ajalehes "Punane täht" Nr 50 27. aprillil 1961

Sisukas ja kultuurne -

nii võiks lühidalt iseloomustada vildelaste kolhoositööst vaba aja veetmist. Kultuuritöö keskuseks kolhoosis on möödunud kevadel avatud klubi, mille avara ja kõigiti moodsa hoone ehitasid peamiselt meie omad meistermehed.

Klubi ümber on koondunud arvukalt isetegevuslasi, noori ja ka vanu, kes võtavad, vastavalt huvialale, osa mitmesuguste isetegevusringide tööst.

Suurema populaarsuse on võitnud rahvatantsijad - segarühmas on neid 16 ja naisrühmas 12. Rahvatantsijad on õppinud sm. Viirese juhtimisel selgeks küllaltki mahuka repertuaari, millega on korduvalt esinetud kodukolhoosis ja väljaspool. Edu tähe all kulges rahvatantsurühmade osavõtt rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusest, mille tulemusena need suunati edasi ringkondlikule konkursile Tallinna.

Need, kes tunnevad kutsumust muusika vastu, võtavad osa kas puhkpilliorkestri, nais- või instrumentaalansambli tegevusest. Näitekunstihuvilised õpivad näitleja-pensionäri August Laane juhtimisel näidendit «Ega meiegi pole inglid». Nii et tegevust jätkub kõigile kunstihuvilistele. Eriti aktiivselt kasutavad võimalusi tööst vaba aja kultuurseks sisustamiseks karusloomafarmi töötajad Vally Järvemäe ja Selma Suursoo, viimase vend Valdur Suursoo, Mati Tisler, Viru-Jaagupi Keskkooli õpilased - kolhoosinoored Illo Veski, Heiki Kaasik, Martin Pall ja paljud teised. Koos noortega loovad kunstilises isetegevuses tarmukalt kaasa ka juba eakamad inimesed. Ehitusmees Evald Kull näiteks on ligi 60-aastane. Kunagi aastaid tagasi mängis sm. Kull orkestris, kuid pani siis «pilli kotti» ja loobus muusikast. Nüüd aga puhub ta kolhoosi puhkpilliorkestris B-bassi. Üle 50 aasta vana treial Ervin Prees lõi peremehena edukalt kaasa Vilde «Vigastes pruutides».

Aasta jooksul on olnud neid nädalalõppe, millal Ed. Vilde nimelise kolhoosi klubis pole olnud mõnd kultuurilist üritust, võrdlemisi vähe. On kujunenud juba päris harilikuks nähtuseks, et meie kolhoosi külastavad teatri- või muusikainimesed Tallinnast, Tartust, Rakverest ja mujalt. «Bajadeer» ja «Tuled kodusadamas» RAT «Estonia» esituses, läksid siin täissaalile, niisamuti Riikliku Akadeemilise Meeskoori kontsert, RT «Vanemuise» «Laanelill» ning Riikliku Filharmoonia ja Tartu Ametiühingute Kultuurihoone estraadiõhtud. Tihe kontakt on vildelastel rajooniteatriga, kelle «Traalid udus», «Mere peremehed» ja «Jumala saar» võeti siin vastu siiralt ja südamlikult.

Vabariigi tuntumatest kirjanikest on kohtunud vildelastega Osvald Tooming, Aadu Hint, Uno Laht ja Hermann Sergo.

Kõik sellelaadilised üritused on leidnud alati kolhoosirahva elavat osavõttu, mis tõendab, et vildelased oskavad kirjandusest ja kunstist lugu pidada.

Ühismajandi juhatus omalt poolt on loonud klubi töö avardamiseks tugeva materiaalse baasi. Vähe on vabariigis neid kultuurihooneid, kus kõlavad kontsertklaveri «Estonia» mahedad helid. Meie kolhoosi klubile osteti hiljuti «Estonia». Lisaks sellele on klubile muretsetud akordion, kontrabass ja mitmesuguseid muid muusikariistu. Niisamuti on majandi kultuurifondi summadest soetatud 28 komplekti rahvariideid. Seega on muutunud tingimused kunstilise isetegevuse viljelemiseks Ed Vilde nimelises kolhoosis senisest veelgi lahedamaks.

Pildialbumid klubi tegevusest

Fotod Märt ja Maie Kogi erakogust.

Fotod skänninud Jüri Tisler

Ajalooline hoburalli

Autor Ilme Post

"Virumaa Teataja" 28.02.1999

Olnud nii, et Vinni klubis toimunud 60-ndatel aastatel "Rameto" mälumängu raadiolindistamine. Võistkondadeks naabermajandite rahvas ja võistkondade nimedeks "Andres"- vinnikad ja "Pearu"- vildekad. Klassiku raamatust innustust saanud kemplemine kestnud kahe tammikutaguse majandi vahel aastaid, kuni põllumajandusreform sellele lõpu tegi. Lisaks elutervele verbaalsele kemplemisele, tehti ka ühisüritusi. Üheks selliseks sai 1985. aasta hoburalli. Pajustis asuva Vinni valla arhiivi materjalide alusel meenutab kroonik alljärgnevat.

See ralli ei olnud muud, kui üks omavahelisest uhkustamisest sündinud järjekordne kemplus. Kui Pearu omad uhkete kalesside ja sitaveovankritega Vinni hakkasid kogunema, pandi ka siin suksud rakkesse. Muide ühes olid üleaedsed võrdsed: mõlemas majandis olid hobutallidel fanaatikutest naispealikud - Pajustis Silvi ja Vinnis Reet. Olla tänaseni, sest põllumajandusreform polevat ei hobustest ega naistest jagu saanud...

No koguneti siis stardiplatsile. Oma paarkümmend mehitatud hoburakendit, naised pealekauba. Kuna noil aegadel anti autoostulubasid vähe, oli palju jalamehi. Viimased said nüüd hoburallil oma kirgi rahuldada. Nii olidki Vinni hobuveokid automarkide nimedega ristitud ja märgistatud(foto 1). See võis olla ka ametiühinguliidrite kaval plaan - autota jäänud talurahvas niimoodi maha jahutada.

Hoburalli sõidusihiks oli mõne kilomeerti kaugusel asuv Mödriku veskitare. Start anti iga kolme minuti tagant - kemplejaid ei saanud ju korraga teele saata. Starter ja peakohtunik Urmas oli ise nagu ingel valgeis rõivais ja läbis trassi viimasena, Rägavere mõisniku kaarikul. Vaatamata kurvilisele teele ja mõnede edevusele külastada ka teele jäävat Mödriku pruutidekooli, jõudsid kõik õnnelikena kohale. Lisamata ei saa jätta sedagi, et Vinni naispunaristlased tegid kodanikualgatuse korras enne sigala sirgele jõudmist kainuse kontrolli. Mitte keegi ei hakanud vastu- kõik puhusid . Ühe mehe sees oli küll ohtralt samakat - siis kehtis juba üleriigiline gorbatsovi kuivasuuseadus- aga tal oli oma eit kaardilugejana kaasas ja nii lastigi perekonnal edasi sõita. Pealegi ütles mees, et tal on vaja sugulastele oma uut setukat näidata ja ärgu teda takistatagu.

Veskitare man seoti hobused lasipuude külge ja kaerakotid pandi neile pähe. Maarahvas läks siis kambrisse lustima. Mingit avalikku joomist seal ei toimunud. Hullati põhkudel ja ennustati järgmise talve ilma, et kui kõvasti kartulikuhjad kinni mullata. Ennustustööd tehti peeru valgel ja ettekuulutamiseks kasutati seapõrnu ja kusepõisi. Viimased puhuti pilgeni õhku täis . Nende pealt lugesid teadmamehed välja, et tulemas on: sotsiaalne õiglus, uutmine, riigi priiks saamine ja põllumajanduse ümbertegemine. Vähe, kes ettekuulutajaid uskus, kuid näe - kätte tuli.

Peo lõpupoole läinud veskitares siiski ärplemiseks, nagu arvata oligi: ikka kummal majandil on rohkem raha, kelle naesed on heledama häälega... Seal siis valitudki konkursi korras Krõõt - õige ka, sest Andres on, Pearu on, Krõõta polegi! Nii leitigi tiheda rebimise tulemusel malbe pilguga ja ilusa natsionaalpaelaga dekoreeritud Krõõt. Siit saanud ka alguse ilusate naiste väljavalimise komme Virumaal.

Pidu lõppes ilma tüli ja tapluseta. Sõideti kodumajanditesse tagasi ja veel kaua kaikunud külatanumatel maanoorte reibas laul. Ajalooürikud näitavad, et sellega ühisüritamised ei lõppenud, küll käidi vastastikku santimas (mardisanditamisest silokombaini tagavaraosade laenamiseni), sportimas või lipupidudel.


*

Kroonik tuleb eelnevale toetudes nüüd tänapäeva.

Nimelt olla telemehed saanud kuulda siinsest aegadetagusest Tammsaare-vaimustusest ja tahavad seda kogemust "Tõe ja õiguse" filmimisel ära kasutada. M-Klubi hakkab maamehi mängima, aga Krõõta netu. Seriaali Perenaine oli tumeda peaga ja jämeda häälega, otsitigi veskitare Krõõt üles. Sobis küll, mis sellest, et vahepeal vanaemaks hakanud. Päriselt käsi veel kokku ei löödud, sest hääleproov "põssa-põssa-põssa" jäi põrsaste puudumisel tegemata. Vinni vald lubas kõik rekvisiidid oma küladest kokku korjata. Vastu nõuab vallavalitsus, et osa võtteid tehku meite maadel.