Kalamajand

Aravuse kalamajand

...alustas tööd 1966. aasta detsembris. Idee rajada siia forellimajand ja vähikasvandus pärines August Lepasaarelt. Vähikasvatus, mis jäi küll tegemata, oli planeeritud üle jõe, kuhu hiljem sai rohujahuveski.

Kalamajandi projekti tegi Valdeko Raig. Ehitustöid juhatas kalakasvatuslikust seisukohast Eduard Post. 1966. aastaks valmis esimene ehitusjärk ning kalad toodi sama aasta detsembris Põlulast Aravuse tiikidesse.

Kuna forellimajand projekteeriti maaparandajate poolt ning nende teadmiste kohaselt, oli projektil olulisi möödalaskmisi. Ehitatuks kogu majand projekti kohaselt, oleks Aravuse forellimajandist saanud ekstensiivne ehk pigem kalade pidamist kui kasvatamist võimaldav tiigimajand, mitte aga intensiivmajand. Tänu operatiivsetele Eduard Posti poolt sisse viidud ehituslikele muudatustele saadi siin tänu intensiivsele veevahetusele kasvatada kuni 25 kg kala ühe ruutmeetri kohta. Projekteeritud 10-tonnise võimsusega nuumamajandi asemel õnnestus nüüd saada kaks korda rohkem toodangut. Lisaks sellele pärines ka noorkala oma majandist, s.t. muututi täiesüsteemseks majandiks -nuumamajandina oleks jäädud teistest sõltuvaks.

Palju räägiti noil aastatel, et Vilde oli esimene kolhoos N Liidus, kes endale forellikasvanduse rajas. Möödus vaid mõni aasta ning järgijaid tuli Eestimaaltki robinal, sest kalakasvatus oli soositud ja prestiizne. Aravusel on lisaks vikerforellikasvatusele tegeldud ka teiste kalaliikidega, nagu: harjus, kamloops, siberi tuur, lõhe, merifotell ja jõeforell. Neid kalu on kasvatatud nn. taastootmisprogrammide alusel, looduslikesse veekogudesse laskmiseks.

Kalamajandi õuemurul on Vilde nimelise kirjanduspreemia esimese laureaadi Rudolf Sirge bareljeefiga mälestuskivi. Miks on see kivi siin? Esiteks seepärast, et kirjanik jättis 1965. aastal talle määtatud preemiaraha rajatava kalakasvanduse hambarahaks. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et Rudolf Sirge püstitas vabariigi kõigi kalasportlaste juhina põhimõtte, mis on aegumatu tänaseni: "Ei saa olla kalasporti ilma kalakasvatuseta!" Ja nii rääkis ta aegadel, mil kalaveed veel nii väga tühjad polnudki...

Aravuse on olnud edumeelne läbi kogu oma ajaloo: siit on alguse saanud rida uusi kalakasvatuslikke tehnoloogiaid ("udukambris" hautamine, marja "noppimine" vaakumliinil, söödaautomaat, sugukalade lüpsmiseeelne uinutamine hinaldiiniga, inkubeerimine 80 -150- liitristes Weissi pudelites, kasvatamine suurte asustustiheduste juures, kalade talvine nuumamine termaalvetel jms.) 1986. aastal valmis uus haudemaja, kus tänu uudsetele tehnoloogiatele inkubeeriti 60-ruutmeetrisel põrandapinnaga ruumis 10 miljonit silmtäpis marjatera. Viimane realiseeriti paljudele N Liidu forellikasvandustele. Siin töötati välja Eesti esimene forellisööda retsept ja viidi läbi söötmiskatsed 80-ndate aastate teisel poolel oli Aravuse koostöös Moskva teadlastega, kes tegelesid geenitehnoloogiliste mudelite väljatöötamisega forelli marjal..

Aravuselt lähtunud initsiatiivist loodi 1998.aastal Rein Tensoni (kalamajandi juhataja 1980. aastast alates) koostööst teiste kalamajanditega mittetulundusühing Eesti Kalaturism, milline on tänaseks elustanud harrastuskalastuse paljudes paikades. Aravuse kalamajandi lähteandmetel on kirjutatud ligi poolsada teaduslikku või populariseerivat kirjutist. 1975.a. kaitses Ilme Post forellikasvatuse alal kandidaadikraadi. Talle omistati 1980. aastal teenelise kalakasvataja aunimetus.

Põllumajandusreformiga alustati Aravusel aasta varem kui suures kolhoosis tervikuna. Nimelt mindi kalamajandis kolhoosi juhatuse otsuse alusel isemajandamisele juba 1991. aastast.

1992. aasta alguses moodustasid üksteist seni siin töötavat kalamajandi inimest omaette aktsiaseltsi. Algul oli nimeks Salmo AS, kuid samanimelise aktsiaseltsi olemasolu tõttu Pärnus, muutsime ümberregistreerimise käigus : Viru Salmo AS - (esimees Rein Tenson, müügijuht Peep Reismann).

1993. aasta kevadel toimunud osakute vaba paigutamise ajal oli kalamajand populaarne ning usaldustäratav - siia paigutatud osakute arv ületas varade väärtuse neljakordselt. Paari aasta jooksul ostis aktsiaselts osakud tagasi. Järgnevate aastate uutes majandamistingimustes, mil ligi pooled Eesti kalakasvandustest oma tegevuse lõpetasid, on Aravusel püütud kuidagi kestma jääda. Selleks laiendati tegevust, võeti pankadelt laenegi: 1) hakati tegelema kalatöötlemisega - tekkis uusi müügivõimalusi ning loodi uusi töökohti; 2) osteti Narvas Eesti Elektrijaama jahutusvetele rajatud sumbamajand - sinna loodi talvine nuumabaas, mistõttu turukalade kasvutsükkel lühenes paari aasta võrra; 3) osteti Sindi kalakasvandus, kus kolmel aastal pakuti kalaturismi teenus ( tänaseks on see kompleks müüdud); 4) jätkati Mõdriku kalamajandi rekonstrueerimist ja kaasamist nelja majandi vahelisse tootmistsüklisse (praeguseks on see kalakasvandus koos vesiveskiga tagastatud õigusjärgsetele omanikele); 5) löödi kaasa riikikes taastootmisprogrammides, kasvatades noorkalu looduslike vete tarbeks.

2001. aastal on Viru Salmo AS-le kuuluvas Aravuse ja Narva kalamajandis kokku -17 töölist. Tulevikuväljavaateid ähmastab eelkõige liiitumine Euroopa Liiduga, sest odava norra lõhe ja soome forelli vaba pääs Eestisse muudab siinsed väiksed kalakasvandused konkurentsivõimetuteks.

autor Ilme Post, aastal 2001

Põgus pilk forellikasvatuse ajalukku Eestis

autor llme Post, Eesti Loodus 1976

Kuigi üksikuid katseid kalakasvatuses oli Venemaal tehtud juba varem, hakati sellele suuremat tähelepanu pöörama alates 1869. aastast. Eesti aladel seostatakse tiigikalakasvatuse algust Keiserliku Vene Kalakasvatuse ja Kalapüügi Seltsi osakondade moodustamisega Liivi- ja Eestimaal 1885. aastal.

Peagi esitasid osakonnad üleskutse rikastada veekogusid väärtuslike kalaliikidega (jõeforell, siig, rääbis). Kohe tekkis ka vajadus haudemajade ehitamise ning kalakasvatusega seotud küsimuste valgustamise järele.

Edukad kalakasvatamise katsetused on kirja pandud osakondade koosolekute protokollides. Nii rajas parun Stael Tõstamaal Eesti alal esimese forellihaudemaja. Prof. J. Kenneli eestvedaimisel inkubeeriti 1890. a. Tartu Ülikooli zooloogiakabineti akvaariumides 100 meri- ja 500 jõeforelli marjatera. Koorunud vastsed lasti botaanikaaia tiiki. Katsed olid julgustavad.

1893. aastal inkubeeriti seitsmes kohas kokku 84 000 jõeforelli marjatera, sellest 30 000 Meeri mõisas, 1895. aastal aga juba 160 000. Aasta hiljem inkubeeriti ka 10 000 vikerforelli marjatera. Forellide marja (silmtäppfaasis) saadi põhiliselt Nikolski kalamajandist.

Vastse-Antsla seitse forellitiiki ning haudemaja, mis oli sisustatud J. Kenneli soovituste järgi valmistatud haudeaparaatidega, läksid käiku 1895. a kevadel. Sama aasta juulis toimus siin Keiserliku Vene Kalakasvatuse ja Kalapüügi Seltsi Liivimaa osakonna väljasõiduistung ning üldkoosolek. Tolle aja moodsamaid tiigimajandeid jättis osavõtjatele sügava mulje. Viis aastat hiljem kasvatati siin kalu juba 15 tiigis, mida varustasid kaks allikat. Kalu toideti põhiliselt hobuse- ja veiselihaga. Veetemperatuur oli suvel allikalähedastes tiikides 7 ja kaugemates 18—20 °C. Jõeforellimaime saadi oma majandist ja Põlulast, vikerforellimaime toodi Kirsast. 1898. a saadeti 4000 ja 1900. a 7000 kaheaastast ja kolmesuvist 20—25 cm pikkust kala Moskva ja Riia restoranidele.

1900. aastal kasvatati Liivimaale kuuluvas Eesti osas forelle lisaks Vastse-Antslale veel Vana-Piigaste ja Kärde mõisas. Forellikasvatusega tegeldi agaralt ka Põlulas, Padas, Vodjal jm.

Looduslikesse veekogudesse oli 1899. aastani lastud 260 000 jõeforelli- ja 77 000 vikerforellimaimu ning teistegi kalaliikide maime.

Sajandi algul rajas H. Laas Tartu lähedal Emajõe ääres põhiliselt õppeotstarbelise tiigimajandi, milles peale karpkala, linaski ja peipsi siia kasvatati jõe- ja vikerforelli ning sterletit. Põhja-Eestis hakati rajama uusi forellimajandeid Vohnjas, Undlas ja Äntus. Ajavahemikul 1906 - 1910 valmisid forellitiigid veel Hummulis, Rõuges ja Visulas. 1909. a andis Visula forellimajand niisama palju kala kui Vastse-Antsla.

Et Eestimaal oli tollal forellikasvatuseks sobivaid kohti, nagu Roela, Kulina, Jäneda, Udriku jt., veel kasutamata, soovitas seltsi juhtkond kalakasvatuse instruktoritel minna kohapeale nõu andma.

N. Mikelsaare (1964) järgi oli selle sajandi alguseks Eesti alal 25—30 väikest tiigimajandit, neist kuueteistkümnes kasvatati ainult forelli, teistes forelli ja karpkala, välja arvatud Meeri ja Sangaste, kus kasvatati üksnes karpkala.

Tiigikalakasvatusega tegeldi peamiselt siiski mõisates, kuigi ka üksikud talupidajad olid mõne ajakohase kalakasvanduse sisse seadnud. Agaralt propageeris maarahva seas kalakasvatust Meeri mõisavalitseja J. Ostrov. Ta andis 1910. a. välja esimese eestikeelse kalakasvatuse õpperaamatu „Kalakasvatus väikestes tiikides“, milles oli juttu ka forellikasvatusest (kunstlik viljastamine, inkubeerimine, söötmine, asustustihedus jm).

Kalakasvatust propageeriti agaralt näitustel. Nii demonstreerisid 1898. a. Tartus toimunud põllumajandusnäitusel Põlula, Vastse-Antsla ja Jäneda tiigimajandid akvaariumides kunstlikul söödal kasvanud eri vanusega forelle. Eriti propageeriti vikerforelli kasvatamist. Ei põlatud vaeva sõita kaugemalegi: 1902. aastal käidi rahvusvahelisel kalandusnäitusel Peterburis, 1906. ja 1910. aastal Riias ja mujal. Välja oli pandud tiikide plaane, väljavoolumakette, kalade sööta, sööda valmistamise masinaid, marja haudeaparaate, kalade ja marja transportimise vahendeid ja palju muud.

Baltimaade osa Tsaari-Venemaa forellikasvatuse edendamisel oli küllaltki suur. Nii oli Venemaal aastail 1913—1914 28 forellimajandit, millest enamik asus Peterburi kubermangus ja Baltimaades. Forellimajandite sellist paiknemist tingisid eelkõige Peterburi kalaturu soodsad hinnad.

F. Martõševi (1949) andmetel oli Eestimaal enne Esimest maailmasõda 20 ja Liivimaal 17 tiigimajandit, mille tiikide pindala oli vastavalt 37 Ja 14 hektarit.

Sõja ajal, 1916. aastal, lõpetasid tegevuse Keiserliku Vene Kalakasvatuse ja Kalapüügi Seltsi Liivi- ja Eestimaa osakond ning tiigikalakasvatus soikus.

Kodanliku Eesti maareformiga mõisad tükeldati, väikesed järved ja tiigid läksid uute omanike kätte ning jäeti enamasti hooletusse. 1923. aastal oli Eestis üle kümne kalakasvanduse, mis andsid aastas kuni 12 000 kg tiigikala, sellest 85% moodustasid jõe- ja vikerforell. Forelle eksporditi ka Rootsi.

Üsna varsti jäid aga arvestatavaks vaid kaks riiklikku forellikasvandust — Löwenruh ja Vastse-Antsla.

E. Sepa (1939) andmetel olid tiigid Roelas ja Kiltsis rohtunud ning neid kasutati heina-, hiljem põllumaana. Vodja tiikide tammid olid hävinud Tamsalu - Kiltsi kitsarööpmelise raudtee ehitamisel. Veel korralikke tiikide sänge oli säilinud Vohnjas ja Undlas (kuid täidetud prahiga), Essus, Ulvis, Padal. Põlula tiikides oli küll vesi sees, kuid süstemaatilise kalakasvatusega ei tegeldud.

Tiigikalakasvatuse küsimused kerkisid uuesti päevakorrale Nõukogude Eestis, kuid plaane õnnestus hakata ellu viima alles pärast sõda. Ja neljakümnendate aastate lõpul alustasidki taas tegevust kolm tiigimajandit: Põlula, Löwenruh ja Vastse-Antsla.

1948. aastal Põlula tiikidest piiutud 1035 jõeforellist olid 170 kolme- kuni viieaastased sugukalad. Viimastelt saadi 1949. aasta kevadel inkubeerimiseks 138 300 marjatera, millest koorus 97 000 vastset.

Artikli autor Ilme Post on lõpetanud 1963. aastal Tartu Ülikooli bioloogia osakonna. 1975. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis bioloogiakandidaadi väitekirja, mis käsitles vikerforelli kasvatamist Eesti tiigimajandites. Ta oli 1964–1966 TÜ botaanika ja taimesüstemaatika kateedri insener, 1966–1986 Vilde-nimelise kolhoosi Aravuse kalamajandi juhataja, ühtlasi 1972–1986 Eesti NSV TA Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi (ELVI) Kalakasvatuse Katsejaama mittekoosseisuline teadur, 1986–1990 vanemteadur, 1990. aastast Aravuse forellikasvatuse juhataja.

Ilme Post on Eesti Kalakasvatajate Liidu asutajaliige (1989), aseesimees ja juhatuse liige, infolehe "Eesti Kalakasvataja" väljaandmise (1991) initsiaatoreid ja (aastast 1998 elektroonilise võrguteaviku) toimetaja. Üle 60 teadustrükise, sh 6 brošüüri.

Äärmiselt kultuurilembene, väga suure lugemusega: oli 1989.a üks Virumaa kirjandusauhinna algatajaid, on tänaseni selle žürii liige. Staažikaim E. Vilde kirjandushinna žürii liige. Tema ideest sündis 2014. a Vilde kirjandusauhinna laureaatide tammik Pajustis.

Ilme Post ja tema tegemised Aravusel

Ilme on kirja pannud järgnevad read:

Elu on sundinud mind vahel endaõigustuseks seljataha vaatama… Leian, et 1980. aasta kevadel minu minek kolhoosi aseesimeheks on Aravusele kasuks tulnud. Ja seda seepärast, et:

Tänu keskusse minekule sai Aravuse küla asfalteerituks - kuna asfalt oli fondikaup ja seda tuli siia metsakülla näpistada farmide söödaplatside arvelt, oli see vägagi riskantne tegu: kaunistad koduküla loomakasvatuse arvelt! Asfaldifondi suurendamiseks sai kasutatud ka puidutöökojas tehtud nn. mööbliabi...

Ainult juhuse tõttu sai tunnipealt käiku lastud Aravuse haudemaja projekt ja selle kiire ehitus. Nimelt lõppes 1985.aastal gutsuulide ehitusbrigaadil järsku töö - objekt sai varem valmiks ja planeeritud uut ei saanud ka millegipärast veel alustada. Siis tuli taas Aravuse võimalus - tuua nad haudemaja ehitama. Seni olin minagi 14 aastat õues paljakäsi kalamarja võtnud, kalu sorteerinud...hooti käsi soojendamiseks kõrvalolevasse sooja vette pistes... Kord käis tervisekaitse ja tahtis seda nähes protokolli teha… kui te ise aru ei saa...

Joonistasin arhitektile kähku pliiatsiga ette, milline see inkubaator peaks olema. Kuna Vilde arhitektidel oli endal projekteerimise õigus, tegi Tiit Hansen nädalavahetusel projekti valmiks. Ehitusmaterjalgi oli defitsiit ja ütlesin Tiidule - projekteeri selline maja, mille jaoks meil laoplatsilt paneelid kohe võtta on.. Nii läks maja ehitus kiiresti käiku. Kalakasvatusliku tehnoloogia paigaldus ja väljamõtlemine jäi Reinu ja teiste kalakasvatajate tööks see tehti 1986-87. a.

Noil aastatel oli moes näidismajandite tegemine - nii tahtis Vinni NST teha Kirovi Näidiskalurikolhoosi eeskujul Mõdrikusse näidisforellimajandit. Saanud teada Eesti NSV TA Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi (ELVI) söödalabori juhataja Leo Saluste plaanist (olin siis ise ELVI-s), teavitasin sellest plaanist Reinu (Tenson). Mul oli valik- kas olla ELVI-s teadur, kellele n.ö. alluks tulevane näidismajand või tugevdada selle rentimisega Aravust. Valisin viimase, teavitasin Aravust...

...aastatel 1997 -2000. a sai aetud teemasid (osa koos Kaljuga), mille tulemusena Aravusele tuli poole miljoni krooni eest erinevaid projektirahasid: Euroopa Komisjon, Põllumajandusministeerium, maakondlikud keskkonnateenistused.

Aravusele elatud elu tähendab sedagi, et sai tööle võetud ema ja Rein - kaitstud juhatuses nende seisukohti ja olekut. Kogu tegevus on nagu kassikangas- üks teeb üht, teine teist...

Aga Aravuselt pole ma kunagi ära läinud- mõtted on alati siin, see on nagu kutsehaigus. Kuivõrd saab muidugi kutsehaigusena võtta inimese mõtlemist oma kodust? Aravuse on minu kodu, selleks ta ka jääb... Siia on jäänud tööaastad ja ka tervis.

Eduard Post – Aravuse kalamajandi esimene juht aastatel 1966 - 1970

artikkel Eesti Kalakasvataja Nr 2 september 1991 "Eesti Kalakasvatuse Liidu auliikmeid"

Eduard Post (15. märts 1925 - 25. juuli 2005) oma eluteest:

Olen Pärnumaa poiss. Õppisin Audrus ja Pärnus. ka Pärnu Kalanduskoolis, kus oli tol ajal kalakasvatuse eriala.

Enne kooli lõpetamist võttis mu ära Saksa kroonu. Olin Poolas väljaõppel ja seejärel suurtükiväelasena Narva rindel (algusest lõpuni). Kui Vene väed 17. septembril Emajõe ületasid, taganesime ja lasksime Avinurme kiriku juures suurtükid õhku. Osa mehi pääses Tšehhimaale. Mina jäin siia. Vene sõjaväkke minna ma ei tahtnud — aitab ühest olemisest küll — ja ma läksin tööle Pärnu sadamasse (sealne töö loeti sõjavaeteenistuseks). 1945. aastal asusin uuesti kalandustehnikumi püügiosakonda, kuid juba õige pea tuli kooli juhataja Gustav Malk mind hoiatama, öeldes, et „kommunistide ja komnoorte valitsus korraldab meil homme mandaatkomisjoni, anna täna veel lahkumisavaldus“. Pääsesin. Seejärel üritasin käia õppekursuste kombinaadi 6-kuulistel kursustel, et laevajuhtimist õppida. Ja jällegi ebaõnn: koolivend päästis mind vaid pool tundi enne arreteerimist. Algas varjamine. Siis põgenemiskatse üle mere...

Ringi tänava piinakeldris lõppesid mu vabadusemõtted. Algas uus etapp, mille sissejuhatuseks lubas julgeolekuminister Boriss Kumm ülekuulamistel ka füüsilist jõudu kasutada. Pärnu vanglasse viidi mind lausa lohistades ja neli järgnevat kuud ei võtnud ma jalgu alla. Kui kosusin veidi viidi mind üle pealinna Patarei vanglasse, kus ühel öösel erinõukogu otsus 25 aastat erirežiimilist laagrit ette loeti.

Vorkuta söekaevanduses alustasin tööd 1949. a. mais. Tööpäev kestis 12 tundi ja vaid kahel korral aastas lubati koju kirjutada, teatada.. et oled elus. Aleksandr Solzõnitsõn, kes meist vaid 6-7 km eemal „teenis“ ja kes mu sõbra Ennuga tihedalt lävis, kirjeldab laagrielu suhteliselt pehmeltki, Raimond Kaugveri kirjutised aga ajavad lausa naerma.

1956. a. sain vabakäiguvangiks. Aga siis viidi meie, poliitiliste seast 56 inimest spetsialistideks krimkade kaevandusse, kus tööga hakkama ei saadud. See oli hirmsaim aeg. Jäin ellu tänu füüsilisele vormile, laagripraksisele ja ka õnnele. Kahe aasta pärast viidi mind 70 km põhja poole Halmerjuusse (neenetsi keeles „surma org“) kaevanduse vedurijuhiks. Seejärel laastasin oma brigaadiga Mordva ilusaid tammemetsi. Ja üldse olen seal näinud kordumatuid looduspilte — marjarikas tundra, suured põtradekarjad ja metslindude parved.

Kogu vangipõlve rügasin tööd, sest kehtis seadus: ületad päevaplaani, läheb üks laagripäev kolme eest. Vabadusesoov oli nii suur, et töötasin välja võimaluse vabaneda 8 aastat varem. Aga nagu ikka - seegi kokkulepe tühistati.

Vabanesin Mordva ANSV Ülemkohtu eriotsusega 1960. aasta jõuludeks. Eestis tuli käia lausa kikivarvul, sest iga väiksemgi võimalus karistamiseks oleks meeleldi ära kasutatud. Venemaa vangilaagritesse jätsin 15 parimat sõpra.

Kuhu tööle minna? Merele vaevalt lubatakse. Ehk lubatakse solgutada sisevetes? Kirjutasin Põlulasse. Toonane direktor Marie Noolmann vastas kärmelt, et ootame ja et palk on 70 rubla kuus. Põlulas alustasin 13. juunil 1961.

Aga kaladega olin tegelnud varemgi. Koolipoisina viljastasin Audru jões särje marja ja panin selle taimede külge „kasvama“. Praktikal olin Sindis ja Pärnus. Lisaks siis juba laialt praktiseeritavale mereforelli ja lõhe marja hautamisele proovisin ka koha marja võtmist hüpofüüsiga. Arvan, et see oli Eestis esimesi sellelaadseid katseid.

Minu edasine elutee on ehk kolleegidele tuntud: 1966. a. Põlulast Aravusele. Seejärel Kirovisse — Kotkale ja siis jälle Aravuse kaudu 1976. a. Vinnisse. Mõdriku veskitare alla asutatud kalakasvandusse kogu meie pere tööhoog maandubki. Paar viimast aastat oleme koostöös Aravusega, kuna Vilde kolhoos rentis laguneva Vinni NST käest meie majandi endale. Koostöö laabub ja Vilde viib teovõimsalt ellu meie kalakasvatuslikke mõtteid.

Kõigile kolleegidele soovin head üksteisemõistmist ja koostöövalmidust. Meil kõigil on ju üksainus elu.

1981. aastal võeti Aravusel kasutusele rida uuendusi: alustati marja võtmisel sugukalade uimastamist. Töömahud suurenesid.

Juurutati inkubeeritava marja uudset, vaakumpumba põhimõttel puhastamist. Hautamisliinid pandi üles uude, 1983. aastal valminud haudemajja. Siin saadi siseruumides basseinides kasvatada ka maimud. Varasemad aastad tuli need tööd teha õues külma käes. Kannatas töötajate tervis!

Mitmeks aastaks jätkus koostööd Moskva Ülikooli geneetikutega - viimased kasutasid oma projektide elluviimisel katsebaasina Aravuse haudemaja. Oldi abilisteks kiiretel hooajatöödel.

Põllumajandusreformide käigus sai kalamajand iseseisvaks tootmisüksuseks, kuhu endised majandi liikmed said osakuid panustada. Kalamajand oli panustajate silmis populaarne. Ostes viimastelt, kui teistes osakondades töötanud kaas-kolhoosnikelt osakud, moodustati 1991. aastal Aravusel kalakasvandusest aktsiaselts AS Salmo, mille esimees oli Rein Tenson. 1997-2014. a oli ettevõtte nimeks AS Viru Salmo

Turukala kasvatuse laiendamiseks osteti Eesti kalakasvanduse reorganiseerimise käigus vabanenud kasvandusi. Nii osteti juurde ka Mõdriku, Narva ja Sindi (kalaturism) kalamajandid ning liideti turukalakasvatuse ühtseks tsükliks..

Muutustega Eesti majanduselus, s.h. kalakasvatuses - konkurents Norra ja Soome lõhekasvandustega, tekkisid turundusprobleemide tõttu järk-järgult majandusraskused. Seetõttu tuli alguses 3 juurdeostetud kalakasvatust müüa.

Aravuse töötas läbi aegade ilma projektirahasid kaasamata.

2014. aastal Aravuse kalamajand müüdi. ( Rein Tenson Virumaa Teataja, 10.12.2016.). Kalakasvatus jätkub uute omanike valduses.

***

Rein Tenson oli algatusgrupis AS Kalaturism loomisel - esimene kokkusaamine oli Aravusel märtsis 1998. Hiljem juhtis aastaid MTÜ-d Eesti Kalaturism Ilme Post. Aravusel ja mujal Eesti forellimajandites viidi hilisematel aastatel korduvalt läbi kalaturismi õppepäevi. Eestis oli tippaegadel kalaturismi harrastajaid – kolmekümnes paigas ja kalapüük on üheks turismimagnetiks tänasteski puhkepaikades. Aravuse kalakasvanduse ja looduslike püügipaikade baasil korraldati 2004.a. sügisel maakonna viie kooli õpilastele kalapüügilaager ( EKL infoleht nr.4)

Eduard Vilde kolhoosi Infolehe erinumber Aravuse kohta ilmus – 6/49 1991

Selles on ära toodud külaelanike ja s.h. kalamajandis töötanute nimekiri. Vaata lehte siit