Aravuse
Aravuse ‹-le› Viru-Jaagupi kihelkond – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, sks Arrawus, 1345 Aras, 1537 Arow, 1796 Arrawo (veski), 1913 Arawuse m (mõis).
● Ametliku külana nimekirjas 1970. L. Kettunen on TMr Aravuste küla nime puhul oletanud isikunime Aravo, põhjendades, et ste-lise kohanime algusosa on harilikult isikunimi. V. Pall on Aravuste soo puhul toonud võrdluseks sama külanime, kuid jätnud nime päritolu lahtiseks
***
04.01.2022 elas Aravuse külas 14 inimest.
("Koduvalla Sõnumid" jaanuar 2022)
Ajaloost
On põhjust arvata, et metsade keskel olev Aravuse asustati juba kaugel esiajal. Küla vahetusse lähedusse jäävad muistne rauasulatuskoht Palasil ning mõni kilomeeter laande taanlaste kihelkonnakeskus Võhu. A. W. Krögeri 1900. aasta aadressraamatust leiame, et Aravuse mõisas elab 15 meest ja 11 naist, et siin on vesiveski, villaketrus ning vanutamine. Mõisa ametimeesteks olid eestlased.
Sõjajärgsetel aastatel olid Aravuse viimasteks asukateks Alice ja Karl Toots (talu osteti 1940.a). Toots kasvatas lüpsikarja ja tõuhobuseid ning jätkas vee jõul käitatava tööstuse traditsioone. Nõukogude võim viis Karl Tootsi Siberisse, tema naine koos lastega pidi aga endale edaspidi leiba teenima mujal - Kiviõlis. Ja Aravusele sattus järgnevatel aastatel vaid mõni jahimees või marjuline ning kunagiste hoonete ümbrus kasvas võssa ja nõgestesse.
Uus elu algas Aravusel 1965.a, kui Vilde kolhoosile anti Põlula ja Roela metskonnalt ligi 500 ha suurune maatükk kunagise küla ümbrusest. Just sellel ajal hakkasid siin liikuma inimesed ja masinad: algas kultuurrohumaade tegemine. Üheaegselt sellega alustati kalamajandi väljaehitamist. llme Post mäletab, et Aravusel töötas siis palju Kiviõli ja Kohtla-Järve endisi kaevureid. Palgapäevadel oli pidu vahel võtnud niisugused mõõtmed, et verd viidud õue prügiämbriga. Seda kangemat kraami oli liikvel ohtrasti. Teati, et kui Anguse külas vene Mihklil "tont" katusel, võis "kraamile " järele minna. Ja pidu läks taas käima.
Aastad tõid Aravusele uusi inimesi: keda ahvatlesid loomapidamisvõimalused, keda kolhoosi suhteliselt head palgad ja ega korterioludelgi enam viga olnud. Mida aga niipea ei tulnud, oli kodutunne, koduümbruse korrashoid.
Kõik see, mis kalamajandi külastajat hiljem rõõmustama hakkas, oli Hilda Tensoni (1918) looming ja kätetöö.
"Kus küla, seal kodu" autor Endel Molotok
Ilu looja ja hoidja
Virumaa Teataja 14. juuli 1990
Rohkem kui kakskümmend aastat on Vilde-nim ühismajandis töötanud HILDA TENSON, tagasihoidlik maanaine, keda kolhoosirahvas tunneb vähe, rohkem aga teatakse tema tööst — Aravuse heakorrast.
Maaparanduse ja ehituse lõppedes oli Aravuse väljanägemine armetu: õued täis puuriitu ja putkasid, praegustel haljasaladel kasvatati kartulit ning traktoritega segipaisatud õuekamaral sai käia vaid kummikutega. Projekti Aravuse haljastamiseks polnud. Kõik see, mis kalamajandi külastajat täna rõõmustab, on suuresti Hilda Tensoni looming ja kätetöö.
Lilli ja korda on Hilda Tensoni peres ikka au sees hoitud. Koduaiad Leevakul ja Räpinas, ravimtaimede kollektsioon oma põhjalikkusega, mis leidis täit tunnustust professor Tammeoru poolt, soov näha alati ILU — see on saatnud Hilda Tensonit kõikjal. See on mõjutanud ka tema lapsi: kõigist neljast on saanud bioloogid, kellele ema ülikooli lõpuaktuselgi rooside sekka kimbu põllulilli viis.
1967. aasta sügisel sai Hilda Tensoni uueks elupaigaks Aravuse paik, kus tema tütar llme koos abikaasaga ametis oli, et välja ehitada Aravuse forellimajand. Tavaliselt antakse tööletulijale auto kolimiseks. Hilda Tenson tõi Aravusele Lõuna-Eestist omamoodi koli — koormatäie istutusmaterjali, näpistatuna oma koduaiast. Temast sai kalamajandi öövalvur, kuid korda ja ilu armastava inimesena ei saanud ta muidu, kui pidi hakkama korrastama tiigikaldaid, rajama paekamakate vahele lillepeenraid. Vähehaaval hakati märkama Aravuse tiigikallastele tekkivat lilleilu, kuigi selle rajajal tuli põhitööna sööta kalu ja olla valvur. Algul ei olnud hobina tehtud heakorrastustööde tarbeks kohaliku juhtkonna mõistmist ega abi. Plaanide elluviimiseks tuli loota vaid oma käterammule. Siis, kui traktorist keeldus kive toomast, võttis Hilda Tenson käru ning hakkas neid kiviaia tarvis omal jõul kohale vedama.
1969. aasta kevadel külastas kalakasvatajaid majandi uus esimees Erich Erilt. Teda hämmastas Aravuse heakord. Ta hõiskas esimeses hämmingus üle tiigivee kalasöötjale, kes juhuslikult haljastajaks osutuski: „Kuupalk preemiaks sellisele inimesele! Kes see on?“ Sama aasta 5. juunil anti Hilda Tensonile kätte lubatud preemia ja 9. juunist 1969 eraldati Aravusele haljastaja töökoht. . .
Kohusetunde, armastuse ja entusiasmiga jätkas Hilda Tenson tööd Aravuse kujundamisel. Kõikidest päevadest, mis järgnevate aastate sisse mahtunud, annab täpse ülevaate haljastaja päevik, kuhu on talletatud ilmavaatlusi, tööde seisud haljasaladel — „lilleplatsidel“ ja isegi kalamajandis. Lisaks muidugi mõtted Aravuse elust, oma lastest, hiljem lastelastestki.
Nii kirjutas ta oma päevikusse 9. juunil 1969: „Tänane päev oli 15 tundi pikk, sest tegin õhtul veel kaua tööd lillede juures. Vist andis jõudu see, et sain teada, et lubati haljastaja koht...“. Sama aasta 27. septembril on kirjutatud: „lstutasin maha 200 tulbisibulat, mis kodunt tõin. Täiendasin jõeäärset kiviktaimlat. Istutasin lilli laiali mööda küla, siis veel Räpinast toodud 12 kreegipuud ja 6 musta sõstra põõsast.“ Ja nii edasi ja nii edasi...
Aravust külastanud inimesed on imestanud, kuuldes, et selle suure maaala heakorrastuse rajamise ja igapäevase hooldamisega on hakkama saanud üks inimene. Kuid see on tõsi: Hilda Tensoni käed on siin paika pannud iga lillepeenra, ta on iga puud-põõsast sõna otseses mõttes kasvama poputanud, ja seda suurem on olnud tema enda ja kõigi teistegi rõõm, kui ümbruskonna metsast toodud puu- või põõsahakatis kenasti kasvama hakkas.
Võtame taas appi Hilda Tensoni päeviku. Sealt saame teada, et 1973. aasta juuniks on ta istutanud Aravuse territooriumile 200 ilupuud ja -põõsast (sealhulgas 26 kadakat) ning 87 viljapuud ja 36 marjapõõsast. Mitu puud oled istutanud Sina, hea lugeja?
Hilda Tensoni töö suurimaks väärtuseks loetakse Aravuse haljastuse looduselähedust. 1978. aastal toodi siia üleliidulisest haljastajate seminarist osavõtjad, et näidata eelkõige seda, kuidas siitsamast parineva loodusliku materialiga on võimalik paikkonda haljastada.
Päevikus on read: „29. juunil sõideti Vildesse ... Kõik olid üllatunud, sest arvasid eest leidvat lihtsalt kolka ... Sellest kuidas fotoaparaadid usinasti klõpsusid, võis arvata, et oli midagi, mis pildistamist vääris. Aravuse oli neile vahelduseks, sest kaks eelmist päeva oli vaadatud küll väga häid, kuid ühe ja sama stiili järgi tehtud haljastusi nii et majandite ümbrused on äravahetamiseni sarnased. Aravuse haljastus on aga originaalne ja ei sarnane ühegi teisega, ning see värskendas vaatajaid ...“
Nüüd, kui Hilda Tensonil aastaid juba üle seitsmekümne, ei suuda ta enam kogu Aravust hooldada, ning taas on ta öövahi ametipostil. Aga lilleaed oma lemmikutega maimutiigi kallastel on tal tänagi ideaalselt korras. Siin istub ta sageli, vaadates kalade mängu tiigis, siia toob ta oma lapselapsed ning tähelepanelik külastajagi piilub põhjalikumalt eemalt paistvat ilu.
Kui Aravusel suudetakse tulevikuski meenutada siinsete haljasalade rajaja ja puude istutaja nime, kui siin ka edaspidi osatakse ja tahetakse ILU hoida ja luua, siis on see parimaks tänutäheks sellele tagasihoidlikule maainimesele, kelle elu mõte on ikka olnud teadmine, et inimese ümber peab kõik olema kaunis.
autor: Endel MOLOTOK
Fotod Ilme Posti albumist:
Aravusel õitsevad Hilda Tensoni istutatud õunapuud. Foto Ilme Post 2020
Aravuse kalamajand
alustas tööd 1966. aasta detsembris E. Vilde nim kolhoosi abitootmisettevõttena. Idee rajada siia forellimajand ja vähikasvandus pärines August Lepasaarelt.
Kalamajand läks hästi tööle. Viljastatud kalamari viidi Aravuselt Tallinna, kust see lennukiga mööda N Liitu laiali veeti. Välja saadeti umbes 10 miljonit marjatera aastas, ca 1/5 kogu Nõukogude Liidus viljastatavast forellikalamarjast. Aravusel tegutses ka Moskva ülikooli embrüoloogiakateedri välibaas, mille laboritest teadlased kalamarjaga katseid tegid. Algselt kümnetonnise kaubakala võimsusega forellimajand kasvatas toodangu kuni kuuekordseks. Osteti osa Narva Elektrijaama jahutusvee kanalist, kuhu pandi kalasumbad – sinna viidi poolekilosed forellid, tagasi toodi 2-3 kilosed.
Aravuse kalamajandist sai ka nö turismiobjekt, kus käis „kalal“ Eesti NSV partei koorekiht, samuti riigijuhte (nt Juri Antropov), kosmonaute ja kirjanikke Moskvast ja välismaaltki. Eestis tuntud isikutest olid sagedasteks külalisteks parteijuht Johannes Käbin ja laulja Artur Rinne.
1992. aasta alguses moodustasid üksteist seni siin töötavat kalamajandi inimest omaette aktsiaseltsi Salmo AS (hiljem Viru Salmo AS). 2001. aastal on Viru Salmo AS-le kuuluvas Aravuse ja Narva kalamajandis kokku 17 töölist. Mõne aasta pärast osteti juurde ka Mõdriku, Narva ja Sindi kalamajandid. 1997-2014. a oli ettevõtte nimeks AS Viru Salmo. Turundusprobleemide tõttu tekkisid aga majandusraskused, mille tõttu tuli alguses 3 juurdeostetud kalakasvatust ja seejärel ka Aravuse kalamajand maha müüa. (Kristel Kaljuvee usutlusest Rein Tensoniga. Virumaa Teataja, 10.12.2016.)
Aravuse kalakasvatuse ostis L&H Kala OÜ, mis peatselt jagunes kaheks eraldi ettevõtteks: Aravuse OÜ tegeles kalade töötlemise ja müügiga peamiselt Rakvere linnas; Aravuse Kalakasvandus OÜ tegeleb kalakasvatusega Aravusel. Aravuse Kalakasvanduse OÜ-l, oli kaubamärgiks Hõbevalge.
2018. a juunis avastati Aravuse kalakasvanduse kaladel viirushaigus ja kõik kalad tuli hukata. Aastal 2020 tegutsevad kalakasvanduses taas uued inimesed, selle võttis rendile OÜ Kalatalu Härjanurmes Jõgevamaalt.
Aravuse kalamajajandist pikemalt vt siit
vt ka artikleid
https://virumaateataja.postimees.ee/2413759/forellikasvatajad-taidavad-peamiselt-kohalikku-turgu
https://virumaateataja.postimees.ee/4363801/hobevalge-kalaauto-tootab-varskeimat-kala
https://virumaateataja.postimees.ee/7120442/aravuse-kalakasvanduses-askeldavad-uued-inimesed
Rudolf Sirge (3.12. 1904- 24.08.1970) bareljeefiga mälestuskivi
Kalalamajandi õuemurul on Vilde nimelise kirjanduspreemia esimese laureaadi Rudolf Sirge bareljeefiga mälestuskivi. Miks on see kivi siin?
Kui 1965. aastal lähenes Ed. Vilde sünniaastapäev, otsustas klassiku nime kandev kolhoos asutada kirjanduspreemia. Selle esimeseks laureaadiks valiti Rudolf Sirge, kelle teos “Maa ja rahvas” vastas täiesti auhinna statuudile - selles kirjutati ehedalt maainimeste elust.
Saadud auhinnaraha, 500 rubla, annetas kirglik kalamees ja Eesti Kalasportlaste Liidu juht Rudolf Sirge kalakasvanduse rajamise "hambarahaks“.
Teiseks, tähtsamaks põhjuseks on asjaolu, et Rudolf Sirge püstitas vabariigi kalasportlaste juhina põhimõtte, mis on aegumatu tänagi: “Ei saa olla kalasporti ilma kalakasvatuseta.” Ja nii räägiti aegadel, mil tänaste olude foonil kalaveed nii väga tühjad ehk polnudki...kui kalaretkelt toodi lõhet, forelli, harjust. Ja naljatlevalt pahandatigi – näe neli harjust täna ainult saingi! Tasus tusane ollagi, kui Kotkaveski paisu alt sai Sirge “ainult” 10-kilose lõhe, samal ajal kui kunstnik Leo Soonpää kõrval 12- kilose kaldale tõmbas...
Kui kirjarahvas hindab Sirget raamatu “Maa ja rahvas” eest, siis kalarahvas peaks lugema tema “Kalanduslikke märkmeid. 1949-1970”. See fikseerib pedantse järjekindlusega nii õngemehe õnnestumisi, mil vastastikku tuli olla “väärt vastasega” st lõhega, kui ka neid päevi, mil kalamees pidi kassi kartma... Iga hooaja lõpul on kirjanik teinud aastakokkuvõtte, kus analüüsib kalastiku seisu erinevates Eestimaa paigus. Väärt varamu, sest siia lisandub paarisaja fotoga album, mille lehtedelt vaatavad vastu meie kultuurielu suurkujud, kirjaniku kalaretkede kaaslased.
Eduard Vilde- nimelise kirjanduspreemia esimese laureaadi Rudolf Sirge mälestuskivi avati Aravuse forellimajandis 5. novembril 1974. a. Monumendi autor on skulptor August Vomm.
Teksti koostas Ilme Post
Vilde kolhoosi infolehe erinumber Aravuse külast mai 1991
Lugeda saab küla ajaloost, külaelanike nimekiri jm vaata siit
Rattaretk „Kuidas elad Virumaa?
12-13. mai 1988. Loosung "Ei fosforiidile!" Osalejaid 1500. Marsruut: Tapa – Tamsalu - Porkuni; Väike-Maarja - Pandivere kõrgustik - Simuna – Roela – Aravuse - Kantküla – Rakvere.
Juhan Aare raamatus „Fosforiidisõda”: „Puuraukude halvast mõjust Aravuse kalamajandile rääkis matkajatele Rein Tenson. Ka Võhu jõe äärsetes forellitiikides oli täheldatud enneolematuid veetaseme langusi. Põhjus? Tõenäoliselt geoloogide puuraugud.” Aravuselt tegid reportaaze ka mitmed tele- ja raadiojaamad. Foto Ilme Post
EÜE Aravusel
1969. aastal tegutses Aravusel Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühm. Üks ehitusobjekt oli söödahoidla ehitamine. Vt liikmete meenutusi ja fotosid http://eue.ee/eue/1969/ruhmad-1969/virumaa-ruhmad-1969/aravuse-vilde-kolhoos/aravuse-vilde-kolhoos-ruhma-nann-pildid-vimplid/
Ühe raamatu esitlus haljal õuemurul
autor Ilme Post, Virumaa Teataja 25. juuli 2017
Tänapäeval esitletakse raamatuid uhketes salongides, kohvitubades, raamatukogudes.
Nüüd ilmub raamatuid nii sageli, et kes see jõuakski kogu aeg ootusärevil olla ja juua..
Joomine või vähemalt klaasi jalast kinnihoidmine on seltskondlik komme, joo või mõdu! Esitlusest tehakse sotsiaalmeediasse pildigalerii! Kopsakamatel juhtudel, kui esitletakse väga kuulsa inimese elulooraamatut või on kirjutaja ise kuulus, näidatakse ka pilte rubriigist, kes kellega peole tuli ja mis neil seljas oli..
Kõneks võetava raamatu esitlus toimus Aravuse forellimajandi õues.
Hea oligi, et kõik see sündmus toimus õues, mingisse tuppa ega nn. jahilossi poleks taoline rahvahulk ära mahtunud. Peole andis jumet ja mõõdet Vilde kolhoosi oma puhkpilliorkester!
Tegemist oli Vilde kirjanduspreemia esimesest kirjanduspreemia laureaadist kõnelev raamat, pealkirjaks „Rudolf Sirgega kalavetel”. Esitlus toimus 5. novembril 1974. Teos oli trükisoe ja tiraaž 20 tuhat.
Esitlus toimus Sirge mälestuskivi juures. Kivi juures olid käinud kirjaniku lesk, tütred, lapselaps ja „pool kirjanike liitu”. Kirjanikud käisid mitmel puhul – küll mälestuskivi avamas, küll juubelikuupäeval. Neid käimisi pandi tähele ka seal-kus-vaja ja kord peatus augustiöös siin EKP kõrgeima kultuurijuhi Volga...Asi tuli üle vaadata.
Esitletava kogumiku „Rudolf Sirgega kalavetel“ koostas kolleegium, mida juhtis toonane „Kultuur ja Elu“ peatoimetaja, odaviskaja, hingelt suur kalamees Friedrich Issak . Kalamehest kirjanikku, lihtsalt Sirgeks kutsutigi. Ta käinud ka kirjanike liitu juhtimas, kummikud jalga „unustatud“.
Meenutajaid on selles raamatus 27. Oh ja millised meenutajad: Aadu Hint, Romulus Tiitus, Osvald Tooming, Leo Soonpää, Elmar Kits, Kalju Kääri :...Nemad on Sirge kalasõbrad aegadest, kui ainult „kolme harjusega“ oli piinlik kalalt koju tulla..
Suur kalamees ise oli Aravusel toimunud kogumiku esitluse ajaks juba neli aastat siit ära… lahkus 1970. aastal kalalt tulles: paha hakkas juba paadis ja sõprade kutsutud kiirabiautos sai tema aeg päriselt otsa...
Soome kirjanik Kai Laitinen kirjutas Sirge lahkumise päeval, 24. augustil 1970, et on seegi hea, et sõbra viimane töö oli nii sümboolne - ankru hiivamine!
Seega oli mitu põhjust, et seda sinikaanelist kalaraamatut just siin, Aravusel esitleti. 1965. aastal anti esimene Vilde kirjanduspreemia „Maa ja rahvas“ eest just Sirgele. Ja mis veel oluline - värske laureaat ütles Pajusti klubi saalitäie rahva ees esimees August Lepasaarele, et jätab preemiaraha kalakasvanduse ehitamiseks, kuna „pole kalasporti ilma kalakasvatuseta“
Kõik sel Pajusti saalis peetud koosolekul kõneldud jutud ja meeleolud on Valdo Pandi juhitud saatena taaskuulatavad ERR arhiivis SIIT
Seda taaskuulamist tegime üheskoos aasta eest suurel kolhoosipeol, mil Vilde kolhoos sai 65-aastaseks ehk läks pinsile! Õhtujuht palus kahesajaviiekümnelt peoliselt vaikust – ja vildelasi tervitas arhiivilindi toel Valdo Pant! Kõlav ja nii tuttav hääl! Ta kõne oli Eduard Vilde samba avamisel 1965. aasta märtsikuus. Ta mõtiskles, mis on maarahvale kodu ja kuidas te ennast siin iidse tammiku all tugevana tunnete.
Vildelaste vana komme tunda rõõmu raamatutest, kestab seniajani. Sel kevadel sai kirjandusauhinna Mihkel Mutt. Siin on võetud nüüd uus komme, jagada tunnustatud kirjanikele nimelisi tammepuid. Ka Sirge sai tammepuu, see on vaatega klubi peauksele.
https://virumaateataja.postimees.ee/4188625/uhe-raamatu-esitlus-haljal-ouemurul/comments
Juubelijutu Aravuse mehest, llmar Aanist
Koduvalla Sõnumid (Vinn valla infoleht) märts 2006
autor llme Post
llmar sai natuke enne vabariigi aastapäeva 80. Istume köögis, ja tema, muidu nii sõnaaher mees, tahaks justkui kogu elulugu mulle kohe ara rääkida. Sündis Roosna-Allikul, ilusas ja suures kodutalus. Õppis Esnal ja Paides. "No esimesse klassi jäin ma paari nädala jagu hiljaks, kodus oli vaja kartulid üles saada! Pärast keskkooli läksin Jänedale põlluvirtsafti õppima. Seal mul kuulsad kursusekaaslased: praegune president, kunagine minister Harald Männik, kolhoosi esimees Erich Erilt ja teised, kellel ühisnimeks "Jäneda poised". Ja meie armas õpetaja Veer Saar."
Töötanud on llmar lllukal ja lisakus ning 1975. aastast Aravuse osakonnajuhatajana.
Nojah, see pöörane suvi läbi kestnud rohujahu tegemine, kes neid aegu ei mäletaks - Bakuu oli ju meie! Osakonnas toimetas llmar tasa ja targu: oli nõudlik, kuid ei käratsenud ega käinud keskusesse kaebamas. Põhjust selleks tuli ikka ette. Kevadel, kui valmis esimene ahjutäis rohujahu, käis kalamajandi rahvas lippude ja loosungitega esimesi kotitäisi endale viimas. Nemad paigaldasid veskisse loosungi "Alkoholivaba territoorium". See hüüatus läks aga meistritel palgapäeval meelest ära ja - hõissa! Tõele au andes, ega kangemat kraami just veski man pruugitudki: Küti pood nii ligidal. Aga söödaplaanid ja viisaastakuplaanid said kenasti täidetud. Tõsi, zootehnikud ajasid lausa vastu sügist jahu seest oma proteiine taga! Proteiine oli vähe, kuid tonne tuli hõlpsamini kui enne jaani...
Seoses llmariga panen siia veel paar seika.
Vilde kolhoosis oli väga kerge teha nääripidu. Loosi ainult välja, milline üksus kellelegi paki teeb. Seega tuli kõikidel allüksustel klubis püüne peal mingi number esitada. Ja siia see koer maetud oligi: kes see häbisse tahtis jääda - harjutati, mis hirmus. Aravuse osakond tahtis olla trenditeadlik ja meie valisime liikumisrühma variandi ABBA muusika järgi. Enne tuli ikka mehed-naised kalamajandi teisele korrusele kokku võtta ja kõvasti trenni teha. llmar, habe püsti, oli pealikuna eesreas ja külarahvas kõrval. Paki saime ka: puidu mehed olid ühe suure-suure pudrunuia treinud!
Olid seitsmekümnendate viimased aastad. Paistis, et punane võim kuhugi ei kao, ning külanoored otsustasid kodanikualgatuse korras, et hakkaks külatänavaid ristima. Neid koguni kolm tükki. Esimesena võtsime ette kahe majaga llmari ja Reinu tänava. Nimekonkursi võitis kohe esimene pakkumine - Karl Marksi nimeline prospekt. Nagu lugeja taipab, tulenes kõik llmari tõetruust väljanägemisest! Mõeldud, tehtud, koputasime ühe suurema alumiiniumkausi plekiks tagasi ja kirjutasime suurelt musta ahjulakiga needsinatsed sõnad peale. Tõime redeli ja tagusime majale kohe külge ka. Oli soe suveöö. llmar juba maganud, kolkimise peale ärganud ja käskinud Maimut: "Mine vaata, mida nad seal jälle teevad!" Selles lauses on ju kõike, eelkõige sõnas "jälle" - ühtevalu toimus külas midagi, igav ei olnud... Pealegi oli majasilti paigaldamas ka llmari tütar Sirje, kes ühtegi tempu tegemata ei jätnud.
Nüüd on majalt silt kadunud, ajad pole ju enam need, llmar liigub külavahel soome kelguga ja kunagine ABBA järgi keksimine meenub ilusa unenäona. Aga midagi on alles - need on llmari uhke habe ja huumorimeel. Kui metsaalune haljaks läheb, saab seenile minna. Lemmikseened - sirmikud ja heinikud. Talve sisustas kenasti sport. Praegune "talveprojekt" on köögiakna taha lindudele ninaesise pakkumine. Puukoristaja, sinitihane, sabatihane, rasvatihane...loetleb llmar oma praegusi armualuseid.
Ja muidugi kuulub siia loetellu IImarile eluaeg armas ja tähtis olnud Maimu.
Aravuse vanad pildid
Fotod aastast 1974 on pildistanud ja digiteerinud Martin Pall
Aravuse hilissügisel aastal 2020
Foto Heli Teedla
