Külad
Viru-Jaagupi kihelkond
1913. aasal saatis Eesti Rahva Muuseum välja 60 korjajat, kes said reisiraha ühes, veel umbes 60 korjajat tegid tööd oma kodukandis ja raha ei saanud. Tulemuseks oli umbes 6000 eset.
Viru-Jaagupi kihelkonna aladel olid korjajateks Julius Kuperjanov ja Leopold Laurson, esimene, toona 18aastane õpetajate seminari kasvandik, teine 16aastane Treffneri gümnaasiumi õpilane. Eesti ajalukku on need mehed läinud hoopis teisel viisil: Kuperjanov Vabadussõja kangelasena ning Laurson Eesti välisteenistuse ametnikuna.
Nende kahe mehe kogumistöö oli suurepärane ja Virumaal saadud tulemused selle aasta parimad kogu riigis. (Eesti Rahva Museum 1913. 1914: 19-20). Korjamisraamatute põhjal kogus Julius Kuperjanov 128 eset (Ainelise vanavara Korjamise raamat Nr. 208) ja Leopold Laurson 200 eset (Ainelise vanavara Korjamise raamat Nr. 207) Oma kogumismatkast annavad nad põhjaliku ülevaate korjanduse aruande ja päevaraamatute kaudu.
JULIUS KUPERJANOV VIRU-JAAGUPIS 1913: Vanavara kogumise päevaraamat
28. mail 1913
Jõudsime Rakveresse kell 12.30 m. käisime linna vaatamas, Vallimäel, Pikas uulitsas ja mujal. Linn on kaunis pikk: pea uulitsa Peterburi- ja Pikk uulits on linna elusooneks, kuid siit on mõlematele poole põik uulitsatesse vaadates väljad, mis “linna taga” näha.
Kell 7 õhtul samal päeval läksime Kehalasse minema, kuhu kell 10.30 min. pärale jõudsime. Lahket vastuvõtmist ja öömaja leidsime herra Daniel Palgi perekonnas. Väsimuse tõttu ei saanud, nii, nagu kavatsetud hommiku vara jälle teele minna, vaid puhkasime kella 11ni, siis läksime herra Felix Palgi seltsis edasi - mõtlesime õpetajal lasta pühade ajal rahvale ütelda ja soovitada, kuid teda ei olnud kodus ja nii pidime juba sellest kavatsusest lahti ütlema. Herra Turp, kohaliku Jaagupi Hariduse Seltsi kooliõpetaja oli oma viimsel tööpäeval parajasti lastele udupiltisi näitamas, kui meie sinna jõudsime.
Kooliõpetaja võttis meid lahkesti vastu ja tuli meie soovile, lastele muuseumi mõtet selgitada ja nende kaasabi paluda, lahkesti vastu. Ta ise andis mõne asjalise peaaime muuseumist ja tema tähendusest rahvaste ja iseäranis veikerahva elus, kuna meie (hr. Laurson ja mina) seletasime, kuidas lapsed võiksid muuseumi aidata: teejuhtidena, öömaja sobitajatena ja vanavara kokkuotsijatena igaüks omas kodus.
Palju aitasid seletuses kaasa muuseumi piltpostkaartid, mis herra Laurson 50es eksemplaris kaasa oli võtnud.
Sel päeval palju tööd ära teha ei saanud: ainult mõned üksikud talud Võhukülas võtsime läbi ja jäime Võhu veski juure herra Siili perekonda öömajale.
Vastu tuldi läbi käidud peredes kaunis lahkesti, ainult üks metsavahi eit ei tahtnud tuppa lasta - tuli õue vastu ja hakkas suure õhinaga meie küsimuste peale seletama, et neil mingit vanavara ei ole.
30. mail 1913
Et korjamist järjekindlamalt toimetada, tegime otsuseks enne kaugemad ja vähem kulturalisemaid kihelkonna jagusi läbi korjata ja alles pärastpoole keskkoha kallale asuda; nii siis tuli esite kaugemasse kihelkonna nurka vastu Lüganuse kihelkonda seisvasse Tudu külasse minna, tegime otsuseks lahus töötada, et töö paremini (rutemini) edeneks.
Herra Laurson võttis oma hooleks Hanguse küla ja üksikud metsa pered selle läheduses, kuna mina Aravuse mõisa juurest metsaperede kaudu Palasi külasse läksin.
Metsaperedes, kus metsavahid ja metsatöölised elavad, vanavara leida ei ole, sest see rahvakiht on vaene ja rändav, rändamine aga hävitab vanu asju kaunis jõudsasti. Asju ei kingita, sest inimesed on vaesed.
Palasi külas Sirtsu peres tõendas perenaine, et tal midagi ei ole, kuid viimaks selgus, et müügi jaoks on, kuid kinkimiseks ei ole; toodi suur hulk veel praegu kannetavaid kõrgeid mütsisi ja nõuti 50 kop. tükist. Ma ei võinud selle hinnaga leppida ja pidin edasi kõmpima.
Kabeli talu aias näidati mulle endise põlve matusekohta. Peremees olevat mõned hauad lahti võtnud, ja rääkis, et surnud ühe jala sügavusse olevat maetud, liiv kuhja oodi peale aetud ja kividega hauaküngas ümber laotud. Peremees olevat sellest kabelist herra J. Jungile teatanud, see lubanud vaatama tulla, kuid enne tulnud surm ja suigutanud selle mehe unele.
Selle küla Mauruse talult sain hulga raamatuid ja käsikirju, mis peremehe äi kooliõpetajaks õppides St Simona kirikumõisas oli kirjutanud; raamatud, arvu poolest 26, kõik kingina.
Õhtaks jõudis ka herra Laurson sinna talusse. Öömaja lubati lahkesti ja ilma tasuta.
31. mail 1913
Töötasime lahus. Herra Laurson esiti metsaperedes ja mina ainult Tudukülas. Maapind on siin nii kivine, et kivihunnikute vahel, mis ahervartena maad katavad, ainult ribadena põlluvilju näha on; rahvas elab vaeselt ja on harimata, museumist ei teata mitte aimugi; imestatakse väga, kui “saks” midagi igapäevases elus ettetulevaid asju taga nõuab. Ühes talus nägin seinakapi täie 1/40 pangelisi pudeleid, mis pühadeks valmis olid toodud: muidugi mõista, et siin teised ka appi peavad tulema ja lahkesti aitama oma raha eest viina tagavara vähendata.
Samas talus oli paari nädala eest vargus toime pandud: aidauks maha lõhutud ja riided kirstudest kõik ära viidud. Perenaine küsis minult, kas ma ei teaks ühtegi tarka juhatada, kes varguse kätte juhataks, ma ütlesin politsei kordniku peale tähendades, et niisuguseid tarku igas mõisas leidub. “Ah urädrik tühi ei tia midagi, sie piab ikka lugema ja vie pialt vaatama, siis tuob ta varguse kätte!” vastas naivse tõsidusega perenaine. Olen usku tarkkade ja nidade sisse ka mujalt leidnud, kuid ei ole kuulnud sellest nii avalikult räägitavat.
Talud on ainult viimase kahe aasta jooksul ostu alla võetud, et aga senised talude rentnikud kõrge hinna tõttu ostu eesõigust ei tarvitand, siis on siia “Riiamaalt”, Avinurmest ja Lohusoost palju rahvast sisse rändanud, tänavuaasta kevadel tulnud 8 perekonda ja tuleval aastal tulevat veel lisa.
Talude hooned on ütlemata viletsad, elatakse mustuses. Ühes peres küsisin lõunat, kuid vastuseks sain vabanduse, et perenaine kodunt ära läinud (perenaine oli kodu, kuid vahtis uudishimuliselt aknast välja ja ei julgenud õue tulla). Süüa sain kõrge hinna eest ühest vürtsipoest.
Õhtuks läksin Tudu külakooli kooliõpetaja herra Veemi poole, kuhu ka hr. Laurson, kes teiselpool teed korjas, oli jõudnud.
Tuduküla rahva seas on ka tähelepanemise vääriline umbusaldus seltside vastu: ühes talus küsiti minult, miks need augud kord täis ei saa, mis rahvalt raha ühtepuhku riisuvad. Ma küsisin järele, missugustest aukudest jutt on. Vastati - need on hariduse seltsi kool ja tuletõrjujate selts. Ma seletasin õige pikalt ja laialt, missuguste raskustega hariduse seltside koolidel tuleb võidelda ja puudutasin ka nende paremat külge, mis neile valitsuse koolide ees eesõiguse annab. Kuulati kõik õige tähelepannes ära ja küsiti siis, et mis tung siis meie seltside tegelasi taga ajab, kui nad sealt midagi ei saa. Ma ütlesin, et nende mõtted igapäevasest leivakannikast kõrgemale ulatuvad, kuid seda ei võtnud keegi uskuda. Vastati “Ah, ära räägi, kes neid arveid kokku jõuab võtta, mis joomiseks lähevad! Seda tean ma kindlasti, et pool või veel enam sellest rahast, is pidud ja “basarid” sisse toovad, maha juuakse.” Et mitte asjata aega viita, otsustasin edasi minna; mehed jäid oma arvmuse juurde kindlaks.
Kooliõpetaja herra Veem on ka üks neistsinastest kursistidest, kes soldati aega istuvad; ta saab küll 300 rubla palka kroonu poolt, kui dsellekohast üleüldist haridust tal ei ole, et vähegi kooliõpetja kohuste kohane olla. 1. juuni 1913 x
JULIUS KUPERJANOV VIRU-JAAGUPIS 1913: Aruanne
Reisikirjeldus
Korjasin Viru-Jakobis 28 maist kuni 24 juunini 1913 aastal. Kaaskorjajaks oli Leopold Laurson. Terve kihelkond sai pere perelt läbi käidud. Et tööga rutem lõpule jõuda, korjasime lahus: mina korjasin enamalt jaolt Roela ja Küti vallas, kuna L. Laurson Küti ja Rägavere valdades korjas, kindlat vahet või piiri muidugi ei olnud.
Vanavara leidus selles kihelkonna osas, kus mina korjasin, vähe, sest et siin, kui omas kodu-kihelkonnas, olid vennaksed P. ja Kr. Raud’id mõne aasta eest hääde tagajärgedega vanavara korjanud; õige laialt külades oli kuulda, et Raud’idele hulga viiv vanavara oli antud. Ka räägiti mitmes kohas, et väljarändanud Eestlased Peterburki, Kroonlinna ja mujale Venemaale sugulastelt vanavara (riideid ja ehteasju) mälestuseks on viinud. Ajahammas teeb oma hävitavat tööd siin, nii nagu mujalgi.
Minu korjandus on 128 nummert suur, kuid selles hulgas palju asju, millel vist suurem tähendus puudub. Paaris kohas oli õige huvitavaid vanaaja asju, mida aga ära ei antud. Küti mõisas hr. Vetkasel oli naesterahva ülikond: seelik, käiksed, tanu, prees ja hulk hõbe ja muid helmeid. Asju hoiti kui põlist vanemate pärandust ja ei tahetud mingi hinna eest ära anda….
…. Nähtavasti on vanad moodud Viru-Jakobis juba ammu maha jäetud, sest kogu kihelkonnas ei leidunud inimest, kes oleks eriaegadel kannetavat (pruudi, nooriku j.n.e.) naeste ülikonda oleks oskand kirjeldada. Kõigi nõudmiste ja pärimiste peale oli ainus vastus - olevat kõik meelest läinud, kus need moodud ja ajad, ei neid keegi mäleta.
Nii siis võib meeste ja naeste ülikondasi saadud vanavara põhjal, kui mingeid tüüpe ettekujutada.
Meeste ülikonnast sain järgmised osad: müts, kaabu, kampsun, kinkpüksid ja sukad.
Seletuse meeste ülikonna kohta, mis aasta 50e eest kanti, sain 67 aastaselt Andres Küüra’lt, kes Roela vallas Soonuka külas elab. Ülikond oli umbes järgmine.
Särk - ei läinud palju praegusest särgist lahku, kaelust (kraed) ei olnud, kinni pandi preesiga natuke kõrgemalt keskrinda. Varrukad (käised) olid ilma värvlideta.
Kinkpüksid - Püksa kanti ainult üks paar korraga, aluspüksa ei kantud. Püksid tehti - suveks linasest ehk takusest riidest, valged; talveks - villasest riidest, sinised, mustad ehk hallid. Kes jõukam oli, laskis püksid siku nahast teha (seenuski nahka püksid).
Sääri varjasid sukad, suvel linasest ehk takusest riidest, talvel villased. Jalas kanti pastlaid (“passlid” Viru-Jakobis) ehk viiske.
Särgil kanti kampsoni, suvel linasest ehk takusest riidest, talvel villasest.
Pealisriideks oli kõige sagedamine “vollidega kuub”. Kuub ulatas poole sääreni, puusade kohal seljal oli tal kummalgi pool kuni alla ääre “vollide” (voltide) pundar, 3, 5, ehk 7 volti kummaski. Eest tulid kuue hõlmad ainult vöö kohalt kokku; kuub seoti vööga pealt kinni. Vööd ei läinud mul korda leida. Kasukat kanti pakasega, ta läks “vollidega” kuuest ainult selle poolest lahku, et tal seljal voltisi ei olnud.
Peakatteks oli kaabu n. n. „tong", mille all kerget linasest lõngast heegeldatud mütsi kanti. Tongi tegemiseks kulus nael häid villu ära. Villad vanutati puust vormi ümber, mille juures rukkijahu iistriks tarvitati. Tegemiseks kulunud terve päev aega ära. Tegija saanud töö eest 50 kopikat. Kübarseppasi ei olnud palju, Jakobis olnud neid ainult üks kogu kihelkonnas. Talvel kanti mütsi, mida „kõrvikuks" kutsuti. „Kõrvik" läks meil praegusest läki-läkist sellepoolest lahku, et tal neli „kõrva" oli: ees ja taga vähemad, kõrvade kohal suuremad. Vinge tuulega lasti nimelt see „kõrv" maha, mis tuule pool küljes oli. Kõrvikud tehti lamba- ehk rebase nahast.
Vanavara oli ainult kirstuvarana näha. Ainult kõrgeid Rakvere mütsisi võib veel suurtel pühadel kirikus mõnel eidel pääs näha. Iseloomulikumate vanavara nummerte hulka kuuluvad käiksed ja tanud. Praegu kannetavad riideid ei lähe teistes kihelkondades kannetavatest sugugi lahku, kui veikse erandi välja arvame: Jakobi kihelkonnas kannavad mehed venelaadi ommeldut särki, ka on särgid paljudel värvilisest riidest (enamasti rohelised ehk sinised). Minu arvates võib seda vene mõjuks arvata. Kui vana see mõju on, on mul praegu võimatu ütelda, kuid niipalju on kindel, et see mõju võis alles lähemas minevikus tekkida; sel ajal, kui Jakobi nooredmehed, vaesemate inimeste lapsed, Narvas Kreenholmis tööl hakkasid käima. Praegu käivat ka palju noormehi, iseäranis talvel, Narvas vabrikutes.
Iseloomulikumatest tööriistadest, mis tõusva kultura eest kaovad, oleks nimetada - atra ja vitsa voolimise pinki. Adral on see iseäraldus, et raudpuu (maa sees käiv osa) kaheharuline ei ole, vaid kolmenurgeline.
Vitsade voolimise pingiks nimetatakse pingi sarnast sisseseadet, mille abil väga kerge on jalaga vitsa kinni hoida, kui vitsa anuma vitsaks voolitakse. Vitsade voolimine on metsarikkamates kohtades elavatele peremeestele kõrvalteenistuseks, sest Kunda ja Aseri tsemendi vabrikud tarvitavad suurel hulgal vitsu tsemendi tünnide valmistamiseks. Aja kasinuse pärast ei saanud nende tööriistade mudelite tegemisega toime, loodan, et mõni kohalik noormees selle vaeva oma peale võtab. Iseloomulikumatest ehitustest on Küti vallas Voore külas kaunis suurel arvul suitsumajasid alles püsinud; nendest kõlbaks vist mõned meie tuleviku vabaõhu museumi. Maja põhjaplaan läheb lõuna Tartumaa talumaja põhjaplaanist mõnes tükis lahku. Tubade sisseseades on vähe algupärast vanaaegist.
Roela vallas Risuale (Risoale) külas on veel praegu suveköök (koda) alles püsinud ja leiab tarvitamist.
Viru-Jakobi elanikud on enam vähem ühtlased: kasvu poolest keskmised, heledate juukstega, mustajuukseline tüüpus tuleb harvem ette. Iseloomu poolest on virulane phlegmatik, ei armasta seltskonda. Ka ei või ta ettevõtlikusega palju kiidelda: peremees, kelle vanemad mitu ja mitu põlve on talus elanud, peab „Riiamaa" mehele ruumi andma ja esivanemate talust välja kolima, sest ta ei julge talu ostu alla võtta, kuna „Riiamaa" mees lootusrikkalt kivistele väljadele asub, et maad omaks osta. Viimase paari kolme aasta jooksul olevat Avinurmest ja Lohusuust paarkümmend perekonda siia kolinud.
Vastutulek oli üleüldiselt - lahke, iseäranis seal, kus ajalehti loetakse. Museumi tutvustamiseks aitasid palju kaasa kohaliku Nlooresoo kasvatuse seltsi kooliõpilased, kes koolist lahkudes lendlehti laiali viisid. Kooliõpetaja H. Turp'i lahkel lubal sai kooliõpilastele lühidalt selgeks tehtud, missugune tähendus meie kohta meie Eesti Rahva Museumil on, mis sinna korjatakse ja kuidas võiksid kooliõpilased vanavara korjajaid aidata. Muidugi oli metsanurkkades vastutulek teistsugune; õige kibe on sellepoolest Tudu küla: pea igas talus tuli enne pikalt ja laialt rääkida, kui veel aru hakkati saama, milles see asi õige seisab. Rahvas oh Tudus sedavõrd umbusklik, et vaev oli süüa saada. Ühes peres, kus paari päeva eest vargus oli toime pandud, küsiti minult, kas ma mitte ei teaks mõnda tarkka juhatada, kes varastatud asjad kätte aitaks leida. Ma ütlesin, politsei kordniku peale tähendades, et sarnane tark igas mõisas asub. Eit lausus aga selle peale õige rahulikult: “Ah sie tühi, ei sie tea midagi, piab niisugune tark olema, kes vie pialt vuatab ja loeb!". Samas külas pidin õige tihti museumi valitsuselt väljaantud tunnistust ette näitama, sest muidu ei oleks vist mõnes kohas tuppagi lastud.
Muidu sai igalpool süüa ja öömaja, tihti maksutagi. Iseäralikku lahkust näitasid üles Küti valla kirjutaja hr. D. Palgi ja Jakobi Nooresoo Kasvatuse Seltsi kooliõpetaja H. Turp, kelle pool korjamise vaheaegadel elasin ja kes lahkesti minu äraolekul asju korralikult vastu võtsid ja alles hoidsid. Tegelikus korjamises oli abiks Artur Siil, kes iseseisvalt Voore küla läbi korjas ja töökava kokkuseadimise juures lahkesti abiks oli.
Et ma võimalikult ruttu püüdsin korjata, siis tulin Eesti Rahva Museumi valitsuselt saadud rahaga parajasti Iäibi. Suuremad kulud peale ülespidamise olid: sõit raudteel edasi tagasi, soit Rakverest Jakobisse, asjade küütimine, asjade hind, pakkimine j.n.e. Kokku 30 rubla ümber.
Parajasti enne ärasõitu asjade pakkimise ajal käis kunstnik Paul Raud, kes siin sugulaste pool suvitas, meie korjatud asju vaatamas. Ta võttis järgmised asjad omale ajutiseks tarvitada (maalimiseks):
1) Seelik korjam. raamat N 207 Jarje N 27
2) Käiksed - " - "- - " N 207 " -" 68
3) Põll - “ - “ - N 207 " - " 93
H) Tekk (vaip) - “ - “ - N 207 " - " '42
5) Müts korjam. raamat N 208 -”- N 109
Herra P. Raud lubas asjad E. R. M. Usalduse meeste hr. D. Palgi või köstri hr. Müllerbeck’i kätte toimetada.
Tartus I veebruaril 1914. a.
Allikas: Vanavara kogumisretkedelt 5. Julius Kuperjanov, Leopold Laurson. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2008
Kommentaar väljaandest: Kõik esemed ei ole enam Eesti Rahva Muuseumis tallel, sest suure osa korjandusest moodustasid vanad rahad ja raamatud, mis hilisemal ajal on leidnud koha teistes muuseumides. Osa Laursoni kogutud esemetest võttis endale Viru-Jaagupis kunstnik Paul Raud, kes lubas asjad ise pärast muuseumi toimetada. Arvele pole neid muuseumis igatahes võetud.
Stefanida Kalmet 1932. a kogutud tekstid
Eestimaa elust-olust annavad väga hea ülevaate ka 1932. a. Tartu Ülikooli tudengite kogutud tekstid, mis on internetis avaldatud Radar pilootprojekti kaudu. Viru-Jaagupi kihelkonnas tegi üleskirjutusi tollane üliõpilane Stefanida Kalmet.
Artikkel: Ajalootund Viru-Jaagupis
Autor Ilme Post Virumaa Teataja 3. detsember 2011
Virumaa muuseumide korraldatav täiskasvanud õppija nädal jõudis loenguga Viru-Jaagupi vanasse koolimajja. Kuulati ettekandeid Eesti Rahva Muuseumi kogumisretkedest Virumaal. Kõnelesid teadurid Piret Õunapuu ja Tiina Tael.
See teema pole siinkandis uudne, sest vanavarakogujatena tuntakse läbi aegade Viru-Jaagupis sündinud kaksikvendi Paul ja Kristjan Rauda, kellest Kristjan oli tõusnud koguni ERMi vanavara kogumise toimkonna juhatajaks.
1913. aasal saatis Eesti Rahva Muuseum välja 60 korjajat. Tänaseks on ERMis hoiul 658 Viru-Jaagupi päritoluga eset. Kolmandik koguti just sellel, esimesel vanavara kogumismatkal.
Korjeretkel käisid tulevikumehed
Hämmastav oli kuulda, et 1913. aastal olid siin korjajateks Julius Kuperjanov ja Leopold Laurson, esimene, toona 18aastane õpetajate seminari kasvandik, teine 16aastane Treffneri gümnaasiumi õpilane. Eesti ajalukku on need mehed läinud hoopis teisel viisil: Kuperjanov Vabadussõja kangelasena ning Laurson Eesti välisteenistuse ametnikuna.
Oma kogumismatkast annavad nad põhjaliku ülevaate korjanduse aruande ja päevaraamatute kaudu. Sirvime, mis neile siin silma jäi.
Alustati Rakverest, käidi vallimäel ja “Pikas uulitas. Linn on kaunis pikk”. Lahket vastuvõtmist ja öömaja leiti Kehalas Daniel Palgi perekonnas. Hommikul mindi koolimajja, kus kooliõpetaja Turp õpilastele parajasti “udupiltisi näitas”. Õpilastele tehti selgitustööd muuseumist ja kutsuti appi, kas või teejuhtideks.
Esmalt käidi Võhu külas ja ööbiti veski juures Siili peres. Edasi läksid nad erinevaid radu pidi, et siis Tudus kokku saada. Kuperjanov: “Herra Laurson võttis oma hooleks Hanguse küla, kuna mina Aravuse mõisa juurest metsaperede kaudu Palasi külasse läksin ... Metsaperedes vanavara leida ei ole, rahvakiht on vaene ... aga vastu tuldi peredes lahkesti.” Hästi mõisteti kogujaid neis külades, kus ajalehed käisid. Anguse ja Palasi küla kohta kirjutab Laurson, et “inimesed on loomu poolest lahked ja jutukad, kuid sellepääle vaatamata ebausklikud ja ihnsad, ei taha ilma rahata midagi anda, ei öömaja ega süüa ... Tudu küla – see on juba päris metsinimeste elupaik ... Peale kooliõpetaja keegi ajalehti ei loe. Inimesed waatavad wanawara korjaja pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peavad sind koguni kolera külvajaks.”
Kuperjanov: “Tudult tagasi tulles jõuame õhtuks Arravuse /Aravuse/ mõisasse. Omanik on eestlane, ehk õigemini ütelda “kadakas”. Vastuvõtmine lahke. Et aga siia isegi külalisi oodatakse ja öökorterit pole võimalik saada, siis sammume Wõhu küla poole, kuhu Siili juure ööseks jääme. Järgmine päev läksime Jakobisse, käisime kirikut ja muuid kohtasid.”
Pika otsimise peale leidis ta “rekvisiidi”, Viru-Jaagupi kihelkonna meeste ülikonna – selle leidis Kuperjanov Soonuka külas elanud Andres Küüralt. Päevikusse lisas ta märkuse: “Püksa kanti ainult üks paar korraga, aluspüksa ei kantud.”
Nende kahe mehe kogumistöö oli suurepärane ja Virumaal saadud tulemused selle aasta parimad kogu riigis. Ise arvasid ka, et “saagiga wõib rahul olla. ... Mõdriku külas on talud kole laiali pillatud, nii et korjamine juba tüütama hakkab ... Mõedaku külas on vanavara vähem kui Mõdrikus”. Tervest Rägavere vallast saadi viie päevaga 100 asja. Koeravere ja Pajusti käidi ka läbi, ent “... asju vähe, kuna siin Paul Raud mitu korda korjamas käinud ja palju tekkisid ja vöösid ära viinud. Jaanipäewa saatsime Jakobis mööda. Jaanitule tegemine on siin pool weel hästi moodis”.
Pääsuke ees ja teadurid taga …
1912. aastal avaldas ERM ajalehes Postimees teate, kus kutsuti fotograafe muuseumi teenistusse. Täieõiguslikuks liikmeks sai noor Johannes Pääsuke, hilisemalt tuntud fotograaf ja esimene eesti elukutseline filmimees.
1913. aastal korraldas ERM koostöös Pääsukesega pildistamisretke. Eesmärk oli fotokogu täiendamine. Marsruut algas Narvast ning lõplikuks sihtpunktiks olid Muhu- ja Saaremaa. Retk kestis 10. juunist 29. juulini ning oli edukas: kokku tehti 317 fotot, mis on väärtuslikud mineviku edasikandjad. Pildid on hea kvaliteediga ja seega on võimalik neist teha suuremõõtmelisi koopiaid, tänu millele saab lähemalt uurida jäädvustatud detaile – näiteks talumajade interjööri, sõidukeid ning talurahva rõivaid.
96 aastat hiljem tuli kahel ERMi teaduril, nüüd Viru-Jaagupis esinenud teaduritel mõte käia Pääsukese jälgedes, korrates pea sajanditagust matka mööda Eesti rannikut.
Ettekandjad lasid ekraanile esmalt vana pildi ja siis omatehtu, nüüdisaegse. Kordusretkel püüti valida samu pildistamiskohti. Pääsukesel oli fototehnika raske ja tal oli ka abiline, Harri Volter. Tänapäevased aparaadid ju nii pisikesed. Samu radu matkavad muuseumitöötajad said kasutada 96 aastat tagasi tehtud märkmeid. Retke tegid nad oma puhkuse ajast ja see polnud n-ö projektipõhine. Nende rõõmsameelne jutt jättis mulje, et oli vahva retk. Viimane kaader näitas nende jalataldu ja neil polnudki vesiville.
Saadi tõdeda, et muutunud on nii Eesti maastikud kui ka inimeste elulaad. Pääsukese piltidel oli sageli maarahvast, koduloomi, rannarahvast. Tänapäeval ei jäänud piltidele heinalisi, veisekarju ega ... habemikke talumehi! Aga Eestimaa on ikka ilus. Saanud naljagi, nii käinud neil Sillamäe kandis kannul üks koer, koguni viis kilomeetrit ... ja koju keeranud alles venekeelse käskluse ”idi domoi” peale.
Loengule järgnes kultuurilooline ekskursioon Viru-Jaagupis, mida juhtisid kohaliku koduloo head tundjad Meida Inno ja Vello Taremaa. Kui kirikust väljusime, oli pime ja udu nii paks, et lõika või noaga, nagu vanarahvas ütleb. Kirikaia elupuude varju jäi Madis Oviiri kalmule põlema küünal. Ajalootunnis oli tekkinud tunne, et ega see sajand nii pikk ei olegi.
https://virumaateataja.postimees.ee/655746/ajalootund-viru-jaagupis