Võhu

Võhu küla, mis haarab praegu ka kunagise Näsu valdused, asub Kunda jõe ülemjooksul Küti-Aravuse tee ääres. Võhu (Vov) oli 13. saj samanimelise muinaskihelkonna keskus. 17. saj oli siin 12, 19. saj aga juba 21 majapidamist. Võhu kuulus Küti mõisale. 1795. aastast pärineb kirjalik märge: "Talupojad, kes ennemalt Võhu külas elasid, mis nüüd Küti karjamõisa all, said Meriküla mõisapõldudele rajatud eluasemele viidud ja elavad nüüd Meriküla külas."

Kirikukroonika andmetel asunud esimene kirik 13. ja 14.saj Võhu külas. Siis nimetati kirikut Kerko tho Vov. Arvatavasti ehitati kirik Võhusse seepärast, et sealsed maad olid viljakad, sealt voolas läbi jõgi, oli häid heina- ja karjamaid, ümberringi ka suuri metsi. Külas oli ka muistne hiis. Alles on muinsuskaitse alla võetud mitmetahuline ohvrikivi. Samas asus muistne matmispaik, kuhu surnuid põletamata maeti. Kui siin pärast II maailmasõda üliõpilased kaevamistöid tegid, saadi praeguse Kulliku Jaagu maja juurest väärtuslikke leide. Villem Põldme teadis rääkida, et Juhan Tiitso maja ehitusel sattuti rikka mehe hauale: seal oli puust õõnestatud puusärk, mille peal kui ka sees kulla-karraga vaipu, mõned vaibatükid olid üsna tugevad. Kas kirik oli matmispaiga juures, ei tea. Põldme maja juures oli olnud kiviahervare, vundament, mille maaparandus laiali lükkas. Aga alles on kivisillutis nagu linnas turuplatsil. Madis Oviiri arvates oli siinne Sepa talu Viru-Jaagupi kihelkonna üks vanemaid.

Võhu vanaküla asub tasasel maal, ringina segametsade keskel; asundus tekkis pärast Vabadussõda. Suuremad talud tulid toime lisateenistuseta, väiksemate omanikud said lisa metsavedudest. Tööd pakkus ka Võhu-Näsu ühine Turba- ja Veeühing. Ametimehi pole Võhus olnud. Villem Põldme ema õmbles talutöö kõrval, Didvi käis küla mööda saapaid tegemas, hobuseid rautati Kulinal ja Kütis. Võhu vesiveskis jahvatati lihtjahu, nn silindripüüli, tehti tangu ja loomajahu. Võhu vanakülas üle jõe on alles 3 maja, asunduses aga säilinud peaaegu kõik hooned. Maid kasutatakse siin mitmeti: Laksil on suur metsatalu, Soone, Põldme ja Põder harivad oma maad ise; maad kasutavad ka Kullik, Freirik, Maasi ja Nurk. Ettevõtlikul Põldmel on lauavabrik, mille toodang realiseeritakse firmadele, kes saematerjali Saksamaalegi viivad. Koos kahe pojaga tullakse talus toime: lehmi kasvatatakse oma tarbeks, sigu on aga 20 - 30 piires. Toiduvilja loomadele saab Põldme-pere oma põllult, vahel jätkub seda müügikski. Hästi läbimõeldud tegevus võimaldab perekonnal talus normaalselt ära elada. Ja näib, et küla ei ähvarda väljasuremisoht, kuna ka lastega peresid on siin tublisti.

Selles, et küla ei tühjenenud, on oma osa mänginud siinne tööstus: 20. saj algusaastakümnetel käis hoogne metsa ülestöötamine, nii et oli vajadus ehitada raudtee Küti lauavabrikust Pikakõrve metsa; siin töötasid vesiveski ja kipsivabrik. Viimane ehitati sõjajärgsetel aastatel ümber tärklisevabrikuks. Võhus on valmistatud maltoosat, lõssipulbrit, kompvekke, suitsulihatooteid; õmmeldud karusnahkadest mütse ja kraesid ning kasvatatud edukalt roose, nelke jt kauneid lilli. Vilde kolhoos oli Võhuga seotud 1967. aastast ja selle ainuomanikuks said vildelased 1978.a. Kolhoosiaastatel alustatud veinitootmist jätkab Võhus AS Võhu Vein, andes tööd rohkem kui kolmekümnele inimesele. See aga on maal suur asi.

Võhu elab turvalisemalt kui paljud suuremad keskused. 1999. a juunis toimunud Võhu-Näsu küla kokkutulekul leiti: hea on kaugelt tulla ja näha, et Võhus korstnad suitsevad ja majad on korras hoitud.

„Kus küla, seal kodu“ 2000