Arvet Reinsalu

Arvet Reinsalu II maailmasõja meenutused avaldas Eesti Leegioni veteranide Virumaa klubi väljaanne „Võitluse Teedel“.

Oma mälestustes meenutab ta sõitu Kloogale tagavararügemendi õppelaagrisse, kus sattus sideradistide kompaniisse. Septembris viidi noorsõdurid laevaga Saksamaale, Neuhammeri õppelaagrisse. Meenutused 1945. a lahingutest, Oppelni kotist pääsemine, kohtumine kolonel Rebasega, kes tegi korralduse relvade mahapanekuks. Sõdurite marss läbi tšehhimaa, laagrid Görlitzis, Melnikis, Mühlbergis ja Labanis. Sealt 1. oktoobril 1945. aastal Ukrainasse Koveli linna, kus "unustati" kuuks ajaks vagunisse, seejärel 1. nov algas mitmenädalane sõit Siberi poole, Vorkutasse jõuti novembri lõpus. Töö Vorkuta söekaevanduses. 20. okt 1946 tagasi kodumaal.

Eesti Leegioni veteranide Virumaa klubi väljaanne „Võitluse Teedel“ esimene number nägi ilmavalgust 1993. aastal, väljaande seadis Rakveres kokku üksainus mees - Aksel Kübar. Ta kogus vanadelt sõjameestelt kaastööd, saades ka haruldasi fotosid, mis tihtipeale peidikutest leitud. Igas numbris mälestati lahkunuid ja õnnitleti juubilare, ilmusid otsimiskuulutused. Väike arv masinakirjas vihikuid saadeti posti teel kindlakskujunenud adressaatidele, kes siis paljundasid neid kopeermasinal. Väljaanne ilmus kuni 2005. aastani.

1.Ärasõit kodumaalt

Eriti kannatuste- ja ohvriterohkeks kujunes eesti rahvale 1944. aasta teine pool. Ränkrasked kaitselahingud Narva ja Tartu rindel, kodude hävimine ja mahajätmine, barbaarsed õhurünnakud linnade elamurajoonidele ei jätnud kedagi puudutamata.

Poeedi Marie Underi värssides on sügava põhjalikkusega iseloomustatud reaalset olukorda neil päevil:

Astun vaikselt jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal uksel tahaks kummardada,

ükski maja pole leinata. /

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant,

Enam pole anda silmavetki –

seegi armuand on otsa saand.

Eesti rahva võitlusvaim ei olnud siiski murtud. Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots ja admiral Pitka kutsusid mehi kodumaa kaitsele. Veebruari alul mobiliseeriti 20 aastakäiku mehi piirikaitse rügementidesse. Augustis oli aga vajadus kutsuda rivisse juba ka 1926. ja 1927. a sündinud noormehed. Nii sain minagi ja minu klassivennad Rakvere II Gümnaasiumist mobilisatsioonikutsed. Ei olnud meil mingit kavatsust minekust kõrvale hoiduda. Olid veel värskelt meeles bolševike ja nende käsilaste hirmuteod meie rahva kallal 1940. ja 1941.aastal. Selle võimu tagasituleku vastu tuli võidelda.

17. augustil jätsin kodutaluga hüvasti. Küla jäi noormeestest päris tühjaks. Isa, kes oli osalenud I Maailmasõjas ja Vabadussõjas, ning ema tulid mind hobuvankril saatma. Viimasel hüvastijätul Rakveres Pikk tn 15 hoone ees ulatas ema mulle leivakoti ja ma astusin koos klassivenna Arved Küngasega vastuvõtukomisjoni ette. (Peab mainima, et Küngasel lõppes see sõda Prantsusmaal sõjavangilaagris. Olude sunnil astus ta Prantsuse Võõrleegioni ja algas uus sõda Hindo-Hiinas. Hiljem töötas Pariisis politseiprefektina ja praegu peab pensionipõlve Elsassis).

Meid ei saadetud sõtta enam sütitavate kõnede ega puhkpilli marsimuusika saatel. Liiga lähedalt kostuv sõjakära oli teinud tseremoonias korrektuure. Sammusime vaikselt kolonnis Rakvere raudteejaama ja sõit läks läbi Tallinna Kloogale tagavararügemendi õppelaagrisse.

Kloogal sorteeriti meid väeüksustesse. Sattusin sideradistide kompaniisse. Olime seal sattunud nagu teise maailma. Olukorrast rindel meile mingit informatsiooni ei antud, käis vaid tõeline sõduridrill, mida laagriülema nime järgi kutsuti Ahlemanni tsirkuseks. Kuulujutud viitasid siiski Punaarmee edasitulekule Lõuna-Eestis, meil käis aga kõike muud trotsivalt tsirkuse mäng. Rivistumised toimusid täpipealt meeste pikkuse järgi. Pingul vöörihmad pidid moodustama sirge laskuva rivijoone. Püsside rihmad reguleeriti nii, et püsside otsad moodustasid täpse sirgjoone. Käsud kõlasid muidugi saksa keeles.

Paralleelselt rividrilliga toimusid lahingõppused maastikul ja meile radistidele tunnid morsevõtme klõbistamisega.

Septembrikuu keskel asendati äkki radistide õppus telefonistide õppusega. Jooksime kaablirullid seljas ja aparaadid käeotsas, kerisime juhet maha ja kokku, nagu vaja lahingtingimustes.

Olukord muutus ärevaks. Hakkasid liikuma jutud õppelaagri üleviimisest Saksamaale. Arutasime omavahel mida sellisel juhul teha. Ööseti hakkas üksikuid mehi kaduma. Vihjed suurtest muudatustest röövisid unerahu. 19. septembri ööl kostus kõrvalasuvast juudilaagrist automaaditärinat, paistis tulekuma ja levis kõrbelõhna.

21. septembri hommikul avati kõigi ladude uksed ja tehti teatavaks, et igaüks võib ise vahetada oma kulunud riietusesemed või jalatsid uhiuute vastu. Liikus mingi salajutt, et meid kavatsetakse evakueerida Rootsi.

Pärastlõunal kõlas käsklus rivistumiseks barakkide ette koos kõige isikliku varustusega. Kui rügement oli paigal, hakkasime vabasammul astuma Paldiski sadama poole. Seal ootas meid reidil kaubalaev "Bolghoburg". Sadamas valitses tavaline kord - ei mingit paanikat. Laeva meeskond korraldas laadimist. Seisime kolonnides kail järjekorras ja laevale astusime pootsmani märguandel.

Kõik toimus rahulikult ja kindla korra järgi. Kõik trümmid ja dekid paigutati mehi täis. Päikese loojumise ajal andis laev otsad, võttes kursi Läänemerele. Üha kaugemale jäi maha Eestimaa rand. Saabus pilkane pime öö. Lainete loksumine vastu laevakeret ja eelmiste ööde napiks jäänud magamine vajutas silmad raskele unele.

Hommik koitis meile keset Läänemerd. Oli karta ohtu nii taevast kui merelt. Flakimehed seisid valvsalt oma kahurite juures valmis iga hetk tuld avama. Levis jutt, et oli nähtud merest kerkinud periskoopi ja vööri lähedalt möödunud torpeedo vahutavat jutti. Gotlandi saare lähedalt möödunult võttis laev suuna lõunasse. Ei mingit minekut Rootsi. See jutt oli olnud vaid kergeusklike peibutamiseks.

22. septembri hommikul saime meeskonnaruumi raadio kaudu teada Tallinna langemisest punavägede kätte. Olime lausa viimasel hetkel pääsenud tulema.

Sama päeva õhtupoolikul jõudis "Bolghoburg" õnnelikult Gotenhafeni reidile.

2. Jõulud tookord Neuhammeris

1944nda aasta jõulud tuli mul vastu võtta Neuhammeri Metsalaagris. Kolme kuu eest olime pidanud Paldiski sadama kaudu kodumaaga hüvasti jätma. Tagavararügemendi noorsõdurite Klooga laagris katkenud õppused jätkusid nüüd siin võõra maa pinnal. Klobistasime jälle usinasti morsevõtit ja süvenesime šifreerimise saladustesse. Kui midagi ei klappinud, seati asjad joonde "Ahlemanni tsirkuse" abil. Nii kutsusime rividrilli gaasimaskides. (Ahlemann oli tagavarapataljoni ülem).

Selle jõululaupäeva pärastlõunal õppust ei olnud. Istusime või lamasime oma kasarmutoa naridel. Korrapidajalt kuulsime, et õhtul on oodata marketendri saabumist. Maripuu tõmbas lahti kaasasoleva akordioni ja alustas... kaugel sinust ja kodumaast… Laulsime kõik kaasa. Jätkasime siis käibelolnud sõdurilauludega, nagu "Jää terveks mu kodurand" jt. Peagi võttis pilli üle Lembit Veevo (hilisem tuntud helilooja) ja alustas jõululauludega. "Püha öö", "Tasa, tasa jõulukellad helisevad" ja teised lapsepõlvest tuntud jõululaulud poetasid hinge kurbust ja viisid mõtted koduste jõulude juurde tagasi. Silmi ette kerkis ehitud jõulupuu hubases kodutares - kõik pereliikmed ühiselt koos. Jõululaupäev ja esimene püha veedeti tavaliselt kodus oma perekonna ringis. Teisel pühal oodati külalisi või käidi ise külas.

Kellegi kõva häälega hüütud "valvel!" katkestas laulu. Sisenes kompaniiülem Hauptsturmführer Toom. See saksastunud ülem kirjutas oma nime saksapäraselt Thom. Ta tervitas meid jõuluõhtu puhul ja muidugi esines ka ülemusele obligatoorse sõnavõtuga. Seda läbis kindel usk saksa relvade lõplikku võitu, mille tagab kuulekus ja ustavus meie juhisse. Ei tea, kas ta ka ise oma sõnadesse uskus?

Tema soovil jätkus nüüd meie musitseerimine saksakeelsete lauludega. Laulsime "Heute wollen wir ein Liedlein singen", "Heidemarie Maria" ja teisi. Olime enamasti kõik gümnaasiumi viimaste klasside poisid, mõnel isegi värskelt saadud diplom taskus. Seega ei olnud saksa keel meile päriselt võõras. Laule olime juurde õppinud ka siin saksa keele tundides. Thomi arvates pidime seda keelt oskama kaugelt rohkem kui vaid käsklused ja rivilaulud.

Pärast õhtusööki jäime söögisaali. Jõulupuul süüdati küünlad. Oli kokku seatud päevakohane kava jõululaulude ja deklamatsioonidega. Kanti ette Underi, Visnapuu ja teiste tuntud eesti luuletajate loomingut. Valik oli tehtud hästi läbimõeldult ja päevakohaselt. Väga aktuaalselt kõlas Underi "Jõulutervitus", mis algas:

Astun vaikselt jõululumist rada üle kannatanud kodumaa.

Igal uksel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata...

Meelde jäi Visnapuu jõululuuletus:

Taevas särasivad tähed. Polnud kuud.

Lumihärmatisen olid puud.

Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.

Olid jõulud, oli lapsepõlv, oli õhtu…

Lapsepõlv. Olime küll vaid 18-aastased, kuid hetkel tundus, nagu oleks meie lapsepõlv jäänud maha juba kaugete aastate taha.

Lava kõrval avanes uks ja allohvitser Loog karjus "Achtung!" Saali astus 45. rügemendi ülem Harald Riipalu. Ta nimetas meid vaprateks eesti rindevõitlejateks, kes annavad oma osa saksa rahva vere ja võitlusega peagi saabuvasse lõppvõitu. Ta lubas, et järgmised jõulud saame veeta juba kodus. Pidime sinna jõudma kes Kuramaa, kes Moskva kaudu.

Kas ka tema uskus seda? Aga nii peavadki kõik ülemused rääkima. Meie küll ei uskunud. Kust pidi see lõppvõit tulema nüüd, kui lahingud käisid juba Reichi piirides? Tema sõnad ei süvendanud meisse, kodumaata poisikestesse, mingit usku ega vaimustust.

Riipalu lõpetas sõnavõtu ettepanekuga laulda "Wenn alle untreu werden, so bleiben wir doch treu" (kui kõik truudusetuks muutuvad, jääme meie ikka truuks). Seda truuduselaulu olime saksa keele tundides harjutanud, kuid see ei tahtnud kuidagi edeneda.

Pärast eeskava ja sõnavõtte läksime vaikselt kasarmusse tagasi. Saime kätte kuivtoidu järgmiseks päevaks ja peagi saabus marketender. Rasket aega arvestades, oli see küllaltki sisukas. Ei puudunud ka pudel konjakit kolme mehe peale.

Maitsesime jooki ja maiustusi ning siis tuli mul minna kööki kartuleid koorima, sest algas minu köögitoimkonna kord.

Selline oli minu ja minu saatuskaaslaste, 18-aastaste poisikeste, jõuluõhtu eelviimasel sõja-aastal, kodumaast kaugel Neuhammeris.

3. Söök ja nöök Neuhammeris

Neuhammeri laagrielu meenutustes domineerivad kaks märksõna: söök ja nöök. Söök jäi sõja lõpukuudel aina kesisemaks, aga nöök püsis kõrgtasemel kuni kuulsusetu lõpuni. Oma kõht on sõdurile kõige lähedasem ja seega kõhumured kõige olulisemad.

Hommikusöögiks anti meile eelmisel õhtul jagatud kuivproduktide kõrvale liiter pigimusta mõrudat kohvi. Kohv pidi tegema unise sõduri erksaks ja teritama tema tuima nuppu (ehk küll ergutamiseks ei olnud selles ersatskohvis grammikestki kohviuba). Leib oli kivikõva ja kindlasti mitte puhtast leivajahust. Leivakõrvastest olid halvas hinnangus margariin, mis ei sulanud suus vaid kleepus suulae külge (sõdurikeeles - ahvihigi) ja juust, millelt kohati tuli hallitanud kiht maha kraapida. Lõunasupis ulpisid puised naeritükid.

Radisti õppus oli tavalise relvagrenaderi mahvist küll palju kergem, sest erialasel õppusel klobistasime morsevõtit, kuid nöökimine lisas koormust. Riviõppusel drilliti tüütuseni valvelsammu. Käsi pidi tõusma vasaku sammu ajal ja randmest pisut allapoole pööratuna. Iga vähemagi ebaklapi korral algas "hinlegen-auf". Korduvalt eksijatele lisati veel õhtupoolikuks käimlatoimkond.

Noorte, veel kasvueas poiste, organism oleks vajanud rohkemat ja kvaliteetsemat toitu. Juurde hankimise võimalused olid aga väga väikesed. Üks vähestest võimalustest oli köögitoimkonnas viibides mõni kartul tasku peita, mida hiljem sai kasarmus ahjul katelokis keeta.

Kartulitega juhtus kord sassi läinud sõnade tõttu humoorikas lugu. Sidekompanii ülem Toom (Thom) nõudis rangelt distsipliini ja korda. Kõiki käsklusi ja ettekandeid nõudis ta saksa keeles. Kord astunud õhtusel kontrollkäigul kööki sisse. Kartulikoorimise pundi poistest hüüdis esimene, kes ülemust silmas: "Achtung!" ning raporteeris: "Zehn Funker Kartoffel stehlen!" Vaevalt ta küll soovis nii kristalselt aus olla, et teatas kavatsusest lahkumisel paar kartulit tasku pista. Vähesest keeleoskusest läksid sõnad lihtsalt segi (schälen - koorima, stehlen - varastama). Seega kõlas raport: "Kümme radisti kartuleid varastamas." Muidugi pahandust parasjagu.

Nali naljaks aga minul oli päris tõsine pahandus - ikka kartulite pärast. Kord toimkonna lõpul arvasin, et nii hilisel tunnil kedagi enam köögi juures ei ole ja poetasin mõne kartuli taskusse. Välisuksel aga kerkis mu ette äkki sakslasest laoülem. Minu taskuid kobades hakkas karjuma: "Stiehlst Kartoffeln." Lõi mulle käega näkku ja võttis ära Soldbuchi koos selle vahel olnud lõunasöögi talongidega.

Asi oli tõsisemast tõsine. Tabatult teolt pidi järgnema karistus. Oodata tuli kolm päeva. Kuna toidutalongid olid võetud, ei olnud mul neil päevil kohta tavalises supi järjekorras, vaid pärast teisi (kui katla põhja midagi järele jäi).

Kolmanda päeva õhtul oli sidepataljoni kogunemine. Kui kõik kompaniid kohal, kutsus pataljoni ülem Saue mind rivi ette. Asi oli puhutud kohutavalt suureks - ma olevat tahtnud varastada kümne mehe lõunasööki. Ta sõimas mind ametlikult läbi ja käskis järgmisel hommikul ilmuda spiisi Kase juurde paljakspügatud peaga.

Sturmscharführer Ferdinand Kase juurde mineku käsk röövis selleks ööks une. Meenus juhtum Klooga laagris. Läks kaduma kellelegi kodust saadetud pakk. Kahtlus langes kapral Migrile. Kase käsutas kaprali täies varustuses välja. Lisaks veel ranits kolme telliskiviga selga ja gaasimask pähe. Ja siis - joostes-roomates-pikali-püsti. Kokkuvajumisel turgutati külma veega.

Hommikul pügas sõber mul kääridega pea nudiks. Läksin, lõin kannad kokku, tõstsin käe ja raporteerisin. Olin valmis kõige halvemaks. Aga - Kase ulatas mulle Soldbuchi ja toidutalongid, kergelt ülemuslikult naeratades. Vahel juhtus ka nii.

4. Hüvasti Neuhammer

Jaanuaris 1945 ületasid vene väed Oderi jõe ja lõid sillapea Oppelni linna juures. Sakslaste vastupanu idarindel varises kõikjal, sest ammendatud olid inimreservid, purustatud tööstus ei taganud rinde vajalikku varustamist laskemoonaga ning kurnatud sõdurite võitlusmoraal oli langenud madalale.

Esialgse plaani järgi pidid eesti diviisi õppused Neuhammeris kestma aprillikuuni, kuid rindele sõit tuli peaaegu üleöö, juba 21. jaanuaril. Väljaõpe jäi seega muidugi poolikuks, eriti koostöö üksikute eriväeliikide vahel. Sidekompanii radistidest läks 2/3 isikkoosseisust diviisiga kaasa. Kolmandik jäi laagrisse maha formeeritava 47. rügemendi jaoks. Nende hulgas olin ka mina.

Distsipliin muutus lõdvaks. Õppused toimusid vaid juhuslikult. Peamiselt lamasime naridel ja ettenähtud ajal käisime supilurri sabas. Meie barakis oli väike rahvaraadio "Volksempfänger", neil päevil Saksamaal laialt levinud aparaat. Sellest kuulsime lakkamatult Goebbelsi kulunud propagandajama. Sellega püüti rahvast rahustada ja sugereerida optimismi. Ei sõnagi olnud seal kokku varisenud rindest, purustatud diviisidest ega äraantud linnadest. Räägiti küll, et vaenlane on jõudnud Euroopa südamesse, kuid ajaloolist missiooni täites, koondume oma juhi ümber ja purustame nad. Seda propagandat kuulates "avastasin" oma krae vahelt esimese täi.

47. rügement jäi formeerimata, sest polnud selleks kuskilt mehi võtta. Rügemendi ülemaks määratud kolonel Vermet lahkus Neuhammerist koos seni komplekteeritud ohvitserkonnaga. Ta sõitis Taani tagavararügemendi juurde. Tema ohvitserkond koosnes peamiselt eestiaegsetest reservohvitseridest, kes juba aastaid tsiviilametnikena tegutsenud. Mõnel aastaid kaugelt üle keskea. Tagasitoomiseks militaarmiljöösse tehti neile leegioni meeste poolt riviõppust nagu noorsõduritele.

Laagris hakkasid korda pidama lennuväe vormis mehed. Need olid muutunud jalameesteks väheseks jäänud lennumasinate ja nappiva kütuse tõttu. Meid nad eriti ei tülitanud, käisid peamiselt rindelähedases tagalas korda pidamas ja väejooksikuid püüdmas.

Kümneid kilomeetreid pika ja laia Neuhammeri õppekeskuse üks osa oli endise punakindrali Vlassovi "Vene Vabastusarmee" valduses.

Jaanuari lõpupäevadel muutusid ilmad külmaks. Lumi tuli maha. Meid viidi Metsalaagrist üle Hindenburgi laagrisse, meie diviisi jalaväelaste majutuspaika. Sinna relvagrenaderideks nimetatud punti kogunes ligi tuhat igasuguse eriväljaõppega sõdurit. Meid, sidemehi, oli kaks rühma.

Selles laagris seati alatasa kiiruga kokku võitlusgruppe, tavaliselt rühmasuurusi, milliseid saadeti diviisi üksustele täienduseks. Diviis pidas edukaid kaitselahinguid Oppelni-Neisse lõigus, kandes seejuures suuri kaotusi. Väljalangenute asendamiseks saadetigi siit võitlusgruppe.

Mida päev edasi, seda keerulisemaks muutus olukord. Rinne oli jõudnud juba kümne kilomeetri kaugusele laagrist. Üha sagedamini sõitis laagrist läbi sanitaar- ja veomasinaid haavatutega, ning tanke milledele seotud langenute surnukehasid. Oli karta õppelaagri kottilangemist. Jah, kotistamise kunsti olid venelased sakslastelt hästi ära õppinud.

Ühel pärastlõunal saime käsu ja saatekirjad väeosa juurde rindele minekuks. Hakkasime just pakkima isiklikku- ja sidevarustust kui uksele ilmus hirmunud lennuväelane ja hüüdis: „Die Russen kommen!" Sidevarustus jäi maha, kiirustasime välja akendest ja ustest. Üle õppeväljaku joostes jäi meie teele kolme lennuväelase laibad. Kõikjalt kostus tulistamist.

Puudus ülevaade olukorrast ja organiseeritus. Võtsime suuna lõunasse ja läksime omaette, meil olid ju saatekirjad väeossa minekuks kaasas. Astusime nii kogu öö. Vastu hommikut tegime peatuse talus, kust elanikud olid vast alles lahkunud, sest pliidiraud oli veel soe. Leidsime keldrist midagi hamba alla võtmiseks ja heitsime siis, nii nagu olime - riietes ja saabastega, lumivalgete linade vahele voodisse.

Rinnet nagu polnud siin olemas, majad elanikest maha jäetud. Liikusime nii nädal aega talust talusse. Söögipoolist leidsime mahajäetud keldritest ja sahvritest. Veebruari lõpul jõudsime 45. rügemendi staapi, mis oli end sisse seadnud ühes lossis Falkenbergi linna lähedal. Segane etapp minu sõdurielus jõudis sellega lõpule.

5. Schedlau viimane edukas lahing

Pagemine Neuhammerist ei õnnestunud kõigil nii hästi kui meie sidemeeste grupil. Paljude relvakaaslaste sõjatee lõppes seal vangilangemisega. Kui sõja lõppedes sattusime sama saatuse osaliseks, nägime neid Lavandi vangilaagris. Siis eraldas meid laagrisisene traataed.

Meie Neuhammerist lahkunud sidemeeste rühma kuulus üks allohvitser ja 8 sõdurit. Allohvitser Luha (või Loog) oli tules karastatud idarinde võitleja, telefonistina kaasa teinud kogu 20. diviisi sõjatee. Sinimägede kaitselahingutes pidanud sidet Riipalu rügemendi staabi ja Maitla pataljoni vahel. Tahtis igal juhul oma üksuse juurde tagasi jõuda. Auastmelt kõrgemana ja laitmatult saksa keelt valdajana võttis ta grupi eest vastutuse endale.

Liikusime külast külla, tundes hirmu nii venelaste kätte vangi-langemise kui ka "ketikoerte“ küüsi sattumise eest. Viimased andsid üksikult ringiliikuvad sõdurid üle esimesele Saksa üksusele, kus neid rakendati kõige ohtlikumatesse kohtadesse, või lasksid ise kinnivõetud desertööridena maha. Meie aga tahtsime jõuda omade juurde.

Sileesia külad asusid vahetult maantee ääres. Majade taga laiusid kaugeleulatuvad põllumassiivid.

Külla jõudnult otsis allohvitser kohe külavanema üles. Rääkis, et murdsime välja Neuhammeri kotist ja oleme teel oma väeosa juurde. Külavanem hoolitses ööbimise ja söögi korraldamise eest. Enamasti saime süüa kartuliputru, piima ja õunu. Külades valitses range kord. Igal hommikul pidid elanikud endast teatama külavanema juures. Meie seda ei teinud, me lahkusime külast.

Jõudnud Eesti Diviisi rindelõigu lähedale, hoidusime suurematest teedest kõrvale. Neil patrulleerisid marssal Schörneri ustavad „ketikoerad". Schörner oli ustav Hitlerile kuni sõja lõpupäevani, samuti tema ketikoerad.

Veebruari lõpul jõudsimegi Sileesia väikelinna Falkenbergi, 45. rügemendi staabi asukohta. Meie saabumise ajal oli sealne rindelõik suhteliselt rahulik. Kohe rakendati meid valveteenistusse rügemendi staabi juures. Rügemendi raadiojaamas kohtasin tuttavaid sidemehi. Neilt kuulsin rasketest lahingutest Oppelni linna lähistel. Schönwitzi lahing jäi viimaseks paljudele Eestimaa poegadele. Peaaegu üheaegselt langesid seal kolm Mäetaguse poissi -Valter Raja, Ati Eelmaa ja Johannes Kalmets. Õppelaagris olid nad minu narikaaslased. Kuulsin veel, et Riipalu on Praha haiglas neerukivi häiretega. Tema asemele määratud sakslane Störz ei jäänud kauaks püsima suure viinahimu tõttu. Nüüd on rügemendi ülemaks Hauptsturmführer Maitla. Olukorrast võis teha järelduse, et Saksamaad pole nagu enam olemaski, aga eesti poisid püsivad vapralt oma idarinde lõigul.

Falkenbergi ei jäänud me kuigi kauaks. Pärast sõdurivarustuse täiendamist saadeti meid I pataljoni juurde. Hauptsturmführer Sirvet vajas vene keele valdajaid eriülesannete jaoks. Kuna meie hulgas neid polnud, leidsime rakendust kindlustustöödel. Kaevasime ööpimeduses kraave ei-kellegi-maal. Instruktsioon oli lühike: mitte suitsetada, mitte rääkida, köhida vaid frentsi hõlma sisse, kaevata vaikselt kolistamata. Venelastel on kuulipildujad päeval täpselt välja sihitud ja nad on väga valvsad. Vajalik õpetus, sest värskete sidemeestena ei olnud me veel õieti püssirohusuitsu nuusutada saanud.

Nii me kaevasime öösel kahe rinde vahel kraave ja päeval puhkasime komandopunktis. Süüa saime hästi, sest kokad olid varunud elanikest mahajäetud küladest peremeheta loomi.

Kui meie pool kasutati öid salakraavide kaevamiseks, siis vastaspool keskendus propagandale. Valjuhääldajatest kostus sageli eestikeelseid laule ja kutsuti eesti poisse üle tulema. Lubati kohe koju saata. Tavaliselt lõpetati ettekanded käkitule või lühikese suurtükikanonaadiga.

Meie ees oleva Schedlau küla olid venelased hästi kindlustada jõudnud. See oli ka rinde üldjoonest ulatuslikult ette nihkunud punkt, mis venitas meie kaitseliini õige pikaks.

Ühel päeval oli pataljoni komandopunktis erakorralist sagimist. Oli kohal palju ohvitsere ja allohvitsere. Luureandmed kinnitasid vaenlase suuremate jõudude koondamist külla. Öö möödus siiski rahulikult. Saabunud hommik oli kevadiselt ilus. Päike käis juba kõrgelt ja lumest sulanud maa oli porine. Olime tulnud kaevamistöödelt ja kavatsesime heita puhkama, kui meie positsioonile avati võimas turmtuli. See kestis lühikest aega. Kohe järgnes jalaväerelvade ragin ja hurraa hüüded. Nüüd selgus meie öösiti kaevatud kraavide vajalikkus. Neist kaevikutest võeti lagedale väljakule tormanud ründajate massid hävitava tule alla. Külgedelt asusid rünnakule meie tormipüssidega relvastatud rünnakrühmad. Rünnak vaibus, vaenlase ahelikud niideti maha, üksikutel õnnestus külasse tagasi põgeneda. Tormipüssidel oli tohutu tulejõud.

Segadust kasutades tungisid meie rünnakrühmad külla ja peagi oli Schedlau vallutatud. Küla vallutamine õgvendas rindejoont selles lõigus ja olukord stabiliseerus ajutiselt.

Lagendik ja küla olid vene sõdurite laipu täis. Meie kaotused olid väikesed - üks ohvitser ja seitse grenaderi. Haavatuid mõnikümmend. Kogu järgnev öö kulus meil vaenlase sõdurite laipade kokkutassimiseks ja kraavidesse matmiseks. See oli vastik töö, mine või lolliks. Sisemuses keerles midagi väljapääsu otsides. Hiljemgi veel kummitasid need laibad unenägudes.

Hommikul ilmus varemete vahelt välja vene soldat. Relva oli ta minema visanud, käes hoidis nisuteradega täidetud katelokki. Hirmu pärast ei saanud sõnagi suust. Saadeti staapi ülekuulamisele.

Meil, õpetatud sidemeestel, tuli raadioasjandusega igavesti hüvasti jätta. Morsevõtmega klobistamine jäi minevikku.

6. Väljatulek Oppelni kotist

Pärast Schedlau küla vallutamist muutus meie lõigus rindejoon sirgemaks ja vaade ette avaramaks. Sidemeestel algas kiire töö üksustevahelise telefoniside kordaseadmisel. Korjasime kokku kõik kõlbulikud kaablid ja kerisime maha. Ehitasime ja kindlustasime punkreid. Venelaste poolt mahajäetud punkrid olid nii seest- kui väljastpoolt väga räpased. Ehitusmaterjali punkrite jaoks, laudu ja palke, leidus purustatud külas küllaga.

Süüa saime korralikult. Kokad keetsid paksu hernesuppi konservhernestest ja küla vahelt püütud peremeheta jäänud sigade lihast. Ilmad soojenesid, päike käis kõrgemalt ja lumelaike võis leida veel vaid varjulistes kohtades. Muidugi kaasnes sellega kõikjale sügav pori.

Kuna välismaa raadiosaadete kuulamine ei olnud keelatud, kuulasime pidevalt inglaste päevauudiseid ja rindeteateid. Teadsime, et ka läänerindel aina nõrgenes sakslaste vastupanu. Hoidusime neid uudiseid kommenteerimast. Saksa jaamadest tuli aga ikka Goebbelsi propagandamasinalt kulunud juttu Saksamaa Iõplikust võidust Adolf Hitleri juhtimisel.

Nii möödus seal Sileesia sõjatandril suhtelises vaikuses ligi kolm nädalat. Vanad rindemehed ennustasid seda „vaikus enne tormi“. Ennustada oli kerge, sest vastase poolelt kostus lakkamatult autode ja muude sõjamasinate mürinat. Venelastel ei olnud nelja sõja-aasta jooksul toimunud taktikas mingeid muudatusi. Ikka koondati ühte kohta tohutu sõdurite mass ja see saadeti läbimurdele üle omaeneste laipade.

Ühel märtsikuu keskpaiksel päeval see algaski. Meie positsioonid võeti ägeda raskerelvade turmtule alla. Varjusime punkritesse. Tihti aga katkes oma üksuste-vaheline side ja kompaniiülemad käsutasid telefoniste välja sidet taastama. Paratamatult olid sidemeeste kaotused suured.

Oli alanud suurrünnak kogu Oppelni rindelõigus. Vastase jalavägi ründas peaaegu oma turmtule sisse. Rünnak likvideeriti meie varurünnakrühmlaste poolt. Need mehed olid lahingute vaheajal vabastatud igasugusest vahiteenistusest. Nende ülesanne oli operatiivselt tegutseda lahingus. Ägeda turmtule ajal hiilisid nad eesliinile varem ettevalmistatud kohtadesse ja varustatult tormipüssidega andsid ründajatele tõhusa vastulöögi.

Korduvad rünnakud päeva jooksul varisesid tühja. Jäime püsima oma positsioonile. Staapi saabunud teated rääkisid aga läbimurretest sakslaste rindest meist mõlemal pool. Ilmselt ähvardas meid kottilangemise oht.

Pimeduse saabudes tõid melderid taganemise korralduse. Edukalt kaitstud positsioon tuli maha jätta. Tõmbusime tagasi kiirustades, kuid organiseeritult ilma paanikata. Falkenbergi linna jõudsime südaööl. Rügemendi staap oli lahkunud koos sidevahenditega. Kõrgema ülemusena oli kohal veel kapten Sirvet. Radistidel ei õnnestunud saada sidet rügemendi staabiga.

Pimeduses taganejaid jälitanud vaenlase üksused olid järele jõudnud. Pataljoni ülem andis korralduse kiireks lahkumiseks. Tihedas kuulide sajus tagant ja kõrvalt ületasime porise lagendiku. Metsa äärde jõudes ootasime järele aeg-ajalt tulevaid väiksemaid salku. Moodustasime hädapärase kaitseliini. Kõik kes jalul seisid, seati positsioonile. Olime lahkunud Falkenbergist viimasel minutil. Sideülem Aardla käskis radistidel otsida sidet teistega. Alles õhtul õnnestus saada raadioside rügemendiülema Maitlaga. Maitla käskis hoida positsiooni kuni uue korralduseni.

Sõjas surma saamine on paratamatu, vangilangemist saab aga vältida. Rügemendi staabist saabunud eriülesandega käskjalg tõi kaasa kindlaks määratud liikumismarsruudi. Koti sulgumine on aja küsimus - on vaja enne sulgumist välja pääseda. Läksime kohe. Tillowitzi juures peatusime veel kord ja organiseerisime hädakaitsejoone. Seal tõi rügemendi staabi ohvitser äreva teate. Neisse poolt pealepressiv kiil on iga hetk ühinemas Neustadti poolse kiiluga. Peame nende vahelt läbi saama.

Algas kiirmarss - suund läände, 40 kilomeetrit. Kellel kiiremad jalad, jõudsid ettepoole. Kõrgemad ülemused sõitsid autodega ära. Meeste juurde jäänud allohvitserid varustati ümbruskonna kaartidega. Sadas uduvihma. Kostus automaatrelvade laskevalanguid.

Varahommikul jõudsime suure lageda väljaku lähedale. Kõikjal teel ja tee kõrval suitsesid diviisi põlevad autod. Vaenlase suurtükivägi oli hävitanud diviisi autokolonni. Otsetabamuse oli saanud ka staabiauto, milles hukkus diviisi ülem Augsberger. Hiljem on nimetatud seda kohta Oppelni koti surmaoruks.

Kott ei olnud veel lõplikult sulgunud. Neustadti pool maanteel rammisid üksteist vene ja saksa tankid. Kõrgendikkudega ja maanteedega piiristatud org kitsenes lääne poole. Selle oru poris trampis inimmass kotisuu poole. Kes pihta sai või väsimusest nõrkes, jäi maha. Selle kitsa oru taga asus pikk tänavküla Ziegenhals, millel oli kindel side tagalaga. Küla ees kamandasid 45-nda rügemendi ohvitserid, kes saatsid edasi kõik kotist tulijad. Küla taga aga pidasid korda kollastes SA-mundrites välikütid ja lennuväelased. Nemad lasksid edasi minna vaid sakslastel. Eestlased peatati uute võitlusgruppide moodustamiseks. Kolonel Rebane teinud sellisele omavolile lõpu. Kuulu järgi pidanud ta selleks mõne väli-politseiniku maha kõmmutama. Tema oma mehi kunagi hätta ei jätnud. Nüüd lasti ka lõplikult kurnatud eesti sõdurid edasi.

Peatusime rindest veidi kaugemal asuvas koolimajas. Silmad vajusid momentaalselt kinni. Olin olnud ju kolm ööd-päeva magamata ja kogu aeg jalul.

Ei tea, kui palju 45-nda rügemendi mehi Oppelni kotist välja tuli? Falkenbergi linna juures olid kaotused suured. Mõned ohvitserid lahkusid ise pärast korralduse andmist, jättes üksuse omapead. Neist sattus palju venelaste haardesse. Kolonel Rebane viis esimesest kotist mehed välja organiseeritult. Ta valis üldmassi liikumisest erineva tee ja pääses väheste kaotustega.

Aastate möödumisel olen sageli mõelnud, kuidas mul õnnestus Oppelni kotist eluga pääseda. Oli see õnn või saatusest määratud. Õnn on tagantjärgi tuntav, saatus aga ette määratud ja sa käid tema määratud rada.

Sidemehena olin enamasti suuremast madinast veidi eemal. Taganemise ajal juhtusin alati mõne asjaliku sideülema ligidal olema. Kompaniiülemad mind ei kamandanud. Tahtis osa oli füüsilisel ettevalmistusel. Noorusajal tegelesin aktiivselt kergejõustikuga ja kodutalus tuli teha rasket talutööd.

Need on minu subjektiivsed ja objektiivsed arvamused.

7. Päevad enne sõja lõppu

Pärast Oppelni kotist väljamurdmist said Eesti Diviisi sõduritest jalamehed. Tehnika ja raskerelvad jäid maha. Nüüd oli sõduri peamiseks kaaslaseks püss. Liikusime ühest külast teise. Saksamaa tagala oli rinde teenistuses. Sõjaväeline organisatsioon tegutses. Teati millise väeosa sõdurid ringi liiguvad ja kõrgema väejuhatuse korraldusega taheti neid organiseeritult kuhugi suunata. Kinni meid ei peetud. Külarahvas võimaldas väikestele gruppidele ööbimist, andsid kaasa toidumoona ja suunas järgmisesse kohta. Lihtsõdurid sellest organiseerituse süsteemist ei teadnud.

45-nda rügemendi sõdalased koondati rindelähedasse Baumgarteni külla. Seal moodustati saabunuist kohe rühmasuuruseid gruppe ja alustati väliõppusega veltveeblite komando all. Meie, sidemehed, püüdsime muretseda mahajäetud sidevarustuse asemele uut. Osaliselt see ka õnnestus, sest tagalasse oli küllalt varukraami kogutud.

Eesti Diviisi taasformeeritud üksused paigutati kohe idarindele. Uueks lõiguks sai Hirschbergi linna esised alad. Selja taha jäi ribake veel vaba Saksamaad venelaste ja liitlaste rinnete vahel. 45-nda rügemendi staap paigutus Oberfalkenhaimi külla, viis kilomeetrit eesliinist tagapool. Jäänud staabi kasutusse, seadsime end mahajäetud majadesse mugavalt sisse. Lossisarnase hoone ühte keldrisse ehitasime ehtsa korraliku suitsusauna. Saime seal end puhtaks küürida kolme kuu jooksul kogunenud mustusest.

Supi- ja leivapuudust neil päevil ei tundnud. Käisime elaniketa majades veel toidulisa hankimas. Keldrites ja panipaikades leidus konserve, sinki ja hoidiseid.

Kord õhtul katsime leitust piduliku laua. Tuba lõhnas praetud singist. Ettearvamatult astusid sisse sideohvitserid Aardla ja Palm. Palusime nemadki lauda. Pärast meeskonna ülevaatust lahkumisel tegid nad teatavaks, et mina olen arvatud nende juurde käskjalaks (Melder). Selle ameti kohustustest ei teadnud ma midagi. Tegelikult olingi neile tentsikuks. Pidin hoidma korras nende riided ja eluruumid. Kolm korda päevas tõin köögi juurest söögi. Eriti meeldis neile kui valmistasin leitust-kombineeritust midagi maitsvat sõduritoidule lisaks. Olin ametiga rahul, sest postil käimisest olin vabastatud. Meie vahelt kadus ülemuslik vahekord. Minu juuresolek ei katkestanud nende omavahelist arutelu päevaprobleemide üle. Nad olid mures selle pärast, et venelased võivad kõrvalt kiile lüües Hirschbergist järjekordse koti teha. Leidsid, et sel juhul tuleb kampa sobitada kolonel Rebasega läände läbimurdmiseks. See mees eesti mehi hätta ei jäta. 45-nda rügemendi juhtidesse ei olnud neil usku, jätavad omapead nagu see juhtus Falkenbergi juures.

Esimesel mail teatas raadio Führeri surmast, kes olevat langenud Riigi pealinna ees. Kõrgema juhi koha sai suuradmiral Dönitz, kes teatas, et sõda läänes on lõppenud, kuid jätkub endiselt idas kuni võiduka lõpuni.

Seitsmendal mail tõmmati meie rügemendi väed staabi ümbrusse. Terve öö ootasime käsku, et alustada minekut jänkide juurde. Seda käsku ei tulnud. Raadiost ei sõnagi rindeteateid.

Kaheksanda mai hommikul teatati sõja lõppemisest - olevat alla kirjutatud tingimusteta kapitulatsioonile kõikidel rinnetel.

Sõda oli lõppenud. Asetasime oma varustuse vankritele ja kiirustasime Hirschbergi linna poole. Selja taga võis tunda vene sõdurite hingust, aga lääneliitlased jäid veel kaugele Sudeetide taha. Tahtsime jõuda Prahasse, kus tšehhid oma vabariiki kokku seadsid. Küllap nemad meid ameeriklastele üle annavad.

Kui õndsad lihtsameelsed soovid. Me ei tundnud veel tšehhe.

8. Kuulsusetu lõpp

Aprillikuus 1945 olime Eestist hulk maad lõuna poole jõudnud. Olime Sudeedimaa Riesengebirge jalamil tärkavas kevadroheluses. Riesengebirge oli ilusamaid kohti Tšehhimaad piiravast Sudeedi mäestikust. Sõjaeelsel ajal oli see olnud külastatavamaid suvituskohti Euroopas. Müncheni kokkuleppega loovutasid tšehhid Sudeedimaa sakslastele ja "tänutäheks" okupeerisid sakslased mõni kuu hiljem kogu Tšehhoslovakkia.

Täna, 60 aastat tagasi, paiknes seal marssal Schörneri väegrupp, mille koosseisu kuulus ka Eesti 20. diviis, see kaks-kolmandikku diviisist millel oli õnnestunu välja murda end Oppelni kotist. Väljamurdmisel olid sõdurid pidanud maha jätma suurema osa oma raskerelvastusest. Nüüd toimus ridade korrastamine ja varustuse täiendamine. Olin seal siis 45. rügemendi I pataljoni radistide grupis. Liikusime seal külast külla millised olid kohalikest elanikest tühjad, mõnes siiski veel rindest kaugemale kiirustavaid põgenikke. Mõnedes külades oli meiesuguseid, rindel purukslöödud väeosi, mida püüti kiirelt kokku klopsida uuesti ette saatmiseks. Ja see rindejoon ei olnud kaugel. Kahurite laskemürin kostus kõrvu ja öösiti võis silm tabada pidevalt välgatusi. Sakslastel polnud enam jõudu rinde pidevaks paigalhoidmiseks ja võitlused olid nihkunud Reichi pinnale.

Meie pataljoni ülem kapten Sirvet, kellega koos Falkenbergist alates kotist läbi murdsime, püüdis meie võitlusmoraali igati üleval hoida. Ta rõhutas, et punaväe vastu tuleb iga hinna eest võidelda.

Jõudsime Baumgarteni kulla. Raadiorühm paigutati Oberfalkenheimi lossi. Elul polnud väga vigagi. Tekkis vajadus ennast veidi harida, aga külas ei leidunud ühtegi sauna sarnast asutust. Kuidas sakslased enda ihupuhtuse eest hoolitsesid, jäi meile arusaamatuks. Kas tehti seda pesuköögis vanni või kausi sees? Meie ladusime keldri nurka raudtalade peale kivihunniku ja kütsime need kuumaks. Siis tuulutasime ruumi. Kuumadele kividele sai visata leili ja sinna sai raputada ka pesu seest sinna kogunenud parasiidid. See saun tekitas päris korraliku eestiaegse suitsusauna tunde. Keegi oli keldriuksele kirjutanud luuletuse:

Seestpoolt ennast sa niikuinii ei puhasta. Siis kanna sellegi eest hoolt, et küürid ennast väljastpoolt.

Kangemat joogikraami liikus lossis vähesel määral. Leidlikumad mehed lasksid käiku viinavabriku. Mina sellise kraami tarbimise järgi isu ei tundnud, küll aga oli mul sõja-aastate päevilt kodukülast meelde jäänud selle tootmise tehnoloogia. Seega võisin entusiaste aidata. Elanikest mahajäetud majade keldrites oli küllaldaselt peedi-siirupit. Diviisi pagarilt saadud pärmiga sai selle imekähku käärima. Pesuköögi katlast sai utmisnõu ja sinna vett juhitavatest torudest jahutaja. Peagi levis puskarihais ka lossi ülemistele korrustele.

Toidupuudust meie sõduritel ei olnud. Mahajäetud koduloomi ja -linde liikus kõikjal. Nende üle ei olnud mingit kontrolli. Lisaks neile kütiti algul ka hirvi. Selle lõpetas küll peagi diviisist tulnud korraldus mis keelas Saksamaa loodusvarade mõttetu hävitamise.

Lossis saime kord ka marketenderit – viie mehe peale pudel viina, sigarette ja maiustusi. Korraldasime sidemeeste peoõhtu, kuhu kutsusime ka rügemendi sideohvitserid Palmi ja Aardla. Lahkumisel käskisid nad mind ilmuda hommikul nende majutuskohta. Nende korraldusel vabastati mind ajutiselt sideteenistusest ja jäeti nende elamise korrastajaks. Jäin nagu tentsikuks või putseriks, millist kohta Eesti Diviisi eeskirjades ette nähtud ei olnud.

Kord külastas pataljoni komandopunkti rügemendiülem kapten Maitla. Tema nõudis ka rindeolukorras valvelseisundis ettekandeid, tervitusel käe õigesti ettesirutust ja marsil täpset rivisammu. Ta esines ka lühikese sõnavõtuga milles rõhutas, et eesti sõdurid on võidelnud oma isamaa eest maailma ähvardava kommunismi vastu vapralt ja julgelt. Eesti sõdur on oma juhtkonda alati usaldanud ja usaldagu teda ka praegu. Terve maailm on nüüd ärkamas kommunismi-vastaseks võitluseks. Meie kohustuseks on osaleda neis vasturünnakutes mis pidurdavad punavägede tuleku ja selle lõplikult purustavad.

Neil päevil pidas Adolf Hitler oma viimase kõne. Ta teatas, et kõige kurja juur, sõjaõhutaja ja bolševismi soosija, USA president Roosevelt on surnud. Saksa rahvas sammub ähvardavast ohust välja võidukalt, sest Idarinnet on täiendatud uute diviisidega ja parimate uute relvadega. Saksamaale pealesunnitud sõda võidetakse.

Kõne lõppedes kõlas hümn "Deutschland, Deutschland über alles...". Kuulasime seda kõnet sideohvitseride majutuspaigas. Kogemustega leegionärid ohkasid ja keerasid vaikselt raadio kinni.

Rügementi varustati uute raadiojaamade "Bertadega". Ohvitserid kasutasid neid omavaheliseks sidepidamiseks ja radistid hoolitsesid nende töö korrasoleku eest. Aga side saksa kõrgema juhtkonnaga näis katkenud olevat. Isegi marssal Schörner näis omaalgatuslikult püüdvat punavägede vastu võitlusesse tõmmata poolakaid ja tšehhe, aga vana vihavaenu tõttu ei olnud sel mingit tulemust.

Aprillikuu lõpupäevil kuulutasid ameeriklaste raadiojaamad, et vapper punavägi on jõudnud Ida-Euroopa vabastada ja Berliini täielikult ümber piiranud. Elbe jõe ääres on USA sõdurid kohtunud Punaarmee sõduritega. Läänerinne on kokku varisenud ja vaid Idarinde lõunaosas Sileesias, lõpetatakse veel marssal Schörneri väegrupi jäänuste likvideerimist.

Eesti sõjameeste elus algas uus traagiline ajajärk. Kuna Eestis võimutses taas punane terror, olime kodumaata. Ka Ida ja Kesk-Euroopasse jääb valitsema Nõukogude Liidu võim. Järelikult võisime midagi inimväärset suhtumist loota vaid Läänest. Hakkasime astuma Sudeedi mäestiku poole. Levis informatsioon, et kõige kiiremini jõuab ameeriklaste juurde läbi Praha.

Algul liikusime organiseeritult kolonnis. Aga meeste võimed ei olnud võrdsed. Tugevamad lisasid kiirust ja rivikord kadus. Ja siis sattusime punaseid linte varrukal või mütsil kandvate tšehhi partisanide kätte. Nõuti relvade mahapanemist. Kuna Saksamaa oli kapituleerunud, tuligi relvad maha panna. Aga siis hakkas nende märatsevate bandiitide julm omavolitsemine, relvitute sõdurite röövimine ja tapmine. Ma ei ole enam Tšehhimaad külastanud, ka turistina mitte, sest tunnen kustumatut vastikust selle maa elanike vastu.

9. Pärast sõja lõppu

8. mai hommikul istusime raadioaparaadi juures ja kuulasime korduvalt edasiantavaid sõnumeid tingimusteta kapitulatsioonist. Relvarahu pidi hakkama kehtima peale 9. mai südaööd. Kes pärast seda veel relva kasutab, on bandiit või kurjategija.

Eesti sõjameeste elus algas uus traagiline ajajärk. Kuna Eestis võimutses taas punane terror, olime kodumaata. Ka Kesk-Euroopas saab kehtima venelaste ülemvõim, järelikult võib vaid Läänest midagi inimväärset loota.

45nda rügemendi sõdalased vantsisid nagu teisedki Eesti üksused Sudeedi mäestiku poole. Kapten Maitla kamandas nagu alati. Kõige kiiremini ameeriklaste juurde jõudmiseks peame minema läbi Praha. Hiljemalt järgmiseks hommikuks pidime üle mägede jõudma. Algul liikus kolonn organiseeritult kuni jõudsime Hirschbergi, meie diviisi staabi viimasesse asukohta. Linn oli vast äsja olnud venelaste suurtükitule all - relvarahu ei kehtinud ju veel.

Edasiliikumisel lisasime kiirust. Rivikord läks segi. Nooremad ja tugevamad jõudsid ette, jättes vanemad ja viletsamad taha. Sudeedi mäestiku lähistel segunes edasirühkiv mass meestega teistest väeosadest. Sammusin kõrvu sideohvitser Aardlaga hobuvankri järel kuhu olime asetanud oma seljakotid. Ei tahtnud temast maha jääda ega ette minna - ikkagi sõjas kogenum mees.

Ühe ööpäevaga ületasime Sudeedid ja jõudsime Tannwaldi linna. Keegi 45nda rügemendi ohvitser andis edasi staabi korralduse, et edasi liikuda nii kuidas keegi suudab Gablonzi linna suunas. Enamus sakslastest pöördus aga loode poole. Nad ei usaldanud tšehhe.

Gablonzis nägin kolonel Rebast. Rebasel oli õnnestunud oma rügemendist kokku koguda ligi pooltuhat meest. Aastaid hiljem kuulsin kolleegilt, 46nda rügemendi sidemehelt Valter Teralt, et tema läinud koloneliga lõpuni. Rebane olnud väsinud, pettunud kuid mitte pessimistlik. Tal ei olnud usku venemeelsetesse tšehhidesse ja seda arvestades seadnud edasise tegevussuuna. Esinedes oma sõduritele lühikese lahkumiskõnega maininud ta, et võitlus meie rahva verivaenlase vastu jääb kestma. Ta tänanud mehi ja avaldanud tunnustust senise võitluse eest. Teinud siis korralduse relvade, eraldustunnuste ja aumärkide mahapanekuks, jaganud mehed väikesteks rühmadeks ning andnud kõigile orienteeruva mineku suuna. Olgu mainitud, et Valter Tera jõudis Kanadasse. Tema oli üks organiseerijatest, kes püstitasid Seedriorgu mälestusmärgi Eesti vabaduse eest langenutele. Selle avamisel 4. juulil1959. a olid auliikmetena kohal ka kolonel Alfons Rebane ja kolonel Harald Riipalu.

Gablonzis peatumise ajal saime eespool maad kuulamas käinud rügemendi ohvitserilt korralduse järgmiseks päevaks Liebenausse jõuda ja sealt otse Prahasse edasi liikuda - Liebenaus olevat ameeriklased.

Edasiminekul tekkis teele ummik. Üks vene lennuk tegi liiklejate kohal luurelende ja oma lõbustamiseks tulistas vahete-vahel pardarelvadest kolonne. Sturmführer Aardla käskis mul vankrist võtta tema seljakott ja järgneda talle. Ta astus metsa suunas. Eelistasin siiski jääda suurema massi hulka. Hiljem sain teada, et Sturmführer Aardla oli langenud vangi venelaste kätte ning pidanud oma "pattu" heastama 10 aastat Venemaa vangilaagrites. Vabanenult elas ja töötas Pärnus. Nüüd juba aastaid manalamees.

Sõdurite mass, milles ka mina edasi astusin, sattus tsehhi valgelindimeeste (omakaitse) haardesse. Nõudsid meilt relvade äraandmist. Mõned sakslased tulistasid endale kuuli pähe. Loopisime relvad hunnikusse. Relvituks tehtud sõdalasi suunati edasi päikese loojangu poole. Teeveeres seisis Opel sõidumasin, mille roolis istus eestlane. Kiilusime end autosse niipalju kui mahtus. Ka katusele ronis mõni mees. Ei saanud kaugele sõita. Kolonnid olid peatatud punaste käiselintidega (Tšehhi kommunistid) purjus tšehhide bande poolt. Viinast ja karistamatuse tundest joobunud pätid kamandasid, vahelduseks automaatidest tulistades, kõigil käed üles. Meie taskud tühjendati, rebiti sõrmest sõrmused ja randmelt kellad. Kisti maha õlakud au- ja eraldusmärgid. Ka Harald Nugiseksi Rüütlirist rebiti kaelast ja tallati porri. Õnn, et see bande ei teadnud veel midagi veregrupi-märgist - märgist, mis hiljem sai paljudele saatuslikuks.

Oli lootusetult räbal tunne seista kaitsetult joobnud ja relvastatud pättide meelevalla all. Röövimise lõpetasid kellegi hõiked tšehhi ja eesti keeles. Röövlid viskasid automaadid õlgadele ja lonkisid vaarudes metsa poole, taskud ja põued pungil röövitud asjadest. Sama hõikaja tegi teatavaks, et edasi liikuda ainult teel, isegi puhkuseks ei tohi kõrvale astuda.

Jätkasime minekut. Teeristidel korraldasid liiklust tšehhi politseinikud. Ühel teeristil suunati meid Prahasse viivalt teelt kõrvale, Melnikisse viivale haruteele. Seal pidid meid ootama ameeriklased.

12. mai hommikul jõudsime Melnikisse. Nagu loomakarja aeti meid okastraadiga piiratud suhkruvabriku aeda. Peale eestlaste oli selles inimmassis veel sakslasi ja Vlassovi armee sõdureid. Siinsed valvurid kandsid mütsidel punaseid viisnurki. Nad otsisid mundrite järgi vangide hulgast ohvitsere. Need aeti kisa ja sõimu saatel vabrikuhoonete vahele ja alatasa kostuvad automaadivalangud rääkisid, mis toimub järgnevalt. Milline saatuse iroonia. Mehed keda õnn aastate jooksul oli säästnud lahingutes, langesid nüüd märatsevate inimjätiste käte läbi. Ja see toimus pärast sõja Iõppu.

Kolmandal päeval anti see vangide mass punaarmeelastele üle. Valvuriteks tulid soldatid, keda kamandasid laiade pagunitega komandörid. Vangid sorteeriti rahvuste järgi: sakslased, eestlased (nõukogudemaa kodanikud) ja vlassovlased (isamaa reeturid). Eestlasi kogunes ligi kuussada. Vlassovlased konvoeeriti kohe HKVD sõdurite valve all väravast välja. Eestlased võttis oma hoolde Tšehhi Punane Rist. Saime esmakordselt nädala jooksul süüa leiba ja kõrvale supivett. Ööbimisele viidi meid barakkidesse.

Järgmisel hommikul algas marss Saksamaa poole, 45nda rügemendi juhtkonna naiivsed lootused ameeriklaste juurde jõudmiseks olid haihtunud tuulde.

Ma ei ole enam külastanud Tšehhimaad, ka turistina mitte. Pole mingit soovi seda maad veel kord näha.

10. Kevad võidetute maal

8. mai hommikul alustasid 20. Eesti Diviisi sõdurid lahkumist Hirschbergi rindejoonelt. Sudeedi mägede jalamil andis rügemendi ülem Maitla meestele veel viimase teate: "Ameerika üksused on jõudnud Prahasse. Õige tee nendeni viib Liebenau ja Jung Bunzlau linnade kaudu. 9. mai keskööl hakkab kehtima relvarahu. Sakslased on tingimusteta kapitulatsiooni aktile alla kirjutanud."

Enne Sudeedi mäestikku jõudmist läksid eesti üksused lõplikult segi saksa ja ungari üksustega. Sõjast räsitud maa-ala teedel algas rahvaste rändamine, mida objektiivselt võimatu kirjeldada. Sudeedimaa sakslased põgenesid oma põlistelt aladelt hobuvankreil ja käsikarudega läände. Reichi võidu heaks töötanud naissoost seltskond - poolatarid, ukrainlannad koos mõne baltimaalasest daamiga rändasid aga pahaaimamatult ida poole - vabatahtlikult tagasi isakese Stalini rüppe. Austria sõdurid sammusid kokkuhoitult rivis, arvatavasti mingite suurriikide kokkuleppel, edelasse. Marsil laulsid nad vapralt Erikat ja soovist kohtuda Lily Marleniga.

Punasoldatid vantsisid trofeekaupadega koormatud ülemuste vankrite järel domoi, tagasi seal ootavate Katjade juurde. Meie segilainud üksus püüdis hoida läänesuunda, kuid vahel astusime eksliku informatsiooni tõttu ka itta. Neil aladel vedeles hiljutiste heitluste tunnistajatena kõikjal purustatud ja rikutud sõjatehnikat. Oli värskeid sõdurite haudu puuristile tõstetud kiivritega.

Tšehhi piirile jõudnult loovutasime relvad valgeid varrukalinte kandvatele tšehhidele. Paljud jõudsid enne püssi loovutamist luku minema visata. Mõni sakslane lõpetas oma elu pähetulistatud kuuliga.

Seal nägin viimast korda kolonel Rebast. Ta sõitis Schwimmwagenil, kutsus ruuporiga "kutsikaid" enda juurde ja rääkis nendega veidi. 50 aastat hiljem radistide kokkutulekul meenutas Kanadas elav 46. rüg. radist Valter Tera viimaseid kohtumisi Rebasega. Gablonzi linnas kogunud kolonel veel oma säilinud üksused kokku. Tänanud kõiki koostöö eest käidud sõjateel. Võtnud siis maha oma rüütliristi ja teise aumärgid ning käskinud ka kõigil meestel seda teha - neid pole enam vaja, kuna sõda on lõppenud. Käskinud meestel jaguneda väikesteks gruppideks ja igal grupil püüda omaette läände jõuda. Jaganud lühidalt informatsiooni Elbe juurde jõudmiseks. Rebane pääses nagu alati terve nahaga. Ka osa 20. diviisi võitlejad jõudis üle Elbe. Rebane oli teinud kõik mis tema võimuses.

Maitla 45. rügemendi mehed sattusid ilma juhtkonnata otse Tšehhi põrgu katla põhja. Mehed liikusid mööda teed, mida kapten Maitla oli neile Riesengebirge jalamil soovitanud ja jõudsid Kolini linna (50 km Prahast idas). Maitla oli seal tšehhi punaste partisanide poolt kinni võetud ja ta lasti maha. Maitlaga kaasas olnud autojuht Arnold Mägar pääses mahalaskmisest üle noatera. Tšehhis valitses siis samasugune olukord nagu Eestis 1941. aasta suvel, kus hävituspataljonlased võisid oma tapmiskire rahuldamiseks ilma kohtuotsuseta maha lasta nii naisi, lapsi kui mehi.

Mina sattusin minekul väikese grupi koosseisus Liebenau linna lähistele. Meie kallale tormas punalinti varrukal kandvate, automaatidega relvastatud, joobnult vaevalt jalul seisvate meeste grupp. Meid otsiti korduvalt läbi ja võeti ära kõik mis neile vähegi meeldis.

Melnikisse jõudnut märkasime, et igasugused võimumehed kandsid mütsil punast viisnurka. Meid aeti nagu loomakarja suhkruvabriku aeda. Punatähti kandvad valvurid liikusid vangide hulgas ja püüdsid suuri fašiste väiksemate hulgast eraldada. Ellujäämine kujunes seal loteriiks. Leitud ohvrid viidi suure käraga vabriku õuele kust kohe kostusid ka paugud. Süüa ei saanud mitmel päeval, joogiks toodi vaid jõest vett.

Kogu meie viie tuhandeline kamp anti üle venelastele ja ühel maikuu hommikul aeti meid liikuma Saksamaa poole. Nälja ja ravimata haavade tõttu venis meie kolonn pikaks. Punaväelastest saatemeeskond karjus ja sundis meid kiiremale käigule. Otsustasime kuue eestlasega sellest rivist jalga lasta. See õnnestuski meil öise puhkepausi ajal. Jõudsime ühe teedest kõrvalisema talu juurde ja pakkusime end peremehele tööle. Ta võttiski meid ajutiselt heinatööle.

Peale kurnavaid vintsutusi oli see meile puhkuseks ja kosumiseks. Niitsime vikatiga heina, saime korralikult süüa ja puhata. Pidasime isegi plaani Saksamaal sakslaseks hakata, Küllap moni sõdurilesk vajab eluseltsilist. Aga koduigatsus muutus aina tugevamaks.

Peagi teatas talunik, et külavanema korraldusel tuleb meil sealt lahkuda. Ta teadis lisada, et Gorlitzi linnas asub sõjavangide kojusaatmise punkt, mitte vangilaager. Meie meeleolu oli muutunud päris heaks. Esimeste rahupäevade elamused näisid juba nagu kauge minevik olevat. Ehk saab koju? Äkki venelased polegi enam nii hullud nagu varem olid. Väga raske oli ette kujutada, kuidas hakata oma eesolevat elu võõrsil elama. Kuna me ei olnud vabatahtlikud, ei tohiks me väga raske karistuse alla ka sattuda.

Alustasime minekut. Olime puhanud, aluspesu pestud, riietus korrastatud, kõhud täis ja paari päeva toit kaasagi antud. Teel kohtasime kõikjal ida poole sõitvaid vene sõdureid - küll autodel, küll saksa talunikelt võetud hobuvankritel. Kõigil olid kaasas prisked pambud mälestuseks võetud trofee-esemetega. Nad hõikasid rõõmsalt "domoi!" Mõni oli isegi niipalju võõrkeelt õppinud, et hõikas "Nach Hause! Alles nach Hause!"

Jõudsime Gorlitzisse. Meid juhatati parki kus asus traataiaga piiratud laager. Seal pidi olema Iigi tuhat meest 20. Eesti Diviisist. Polkovnikust laagri komandant ei tahtnud meist aga midagi teada. Saatsime esindaja ka linna komandandi juurde. Sama asi. Jäime tänavale igavlema. Meiesuguseid kogunes sinna veel palju. Linnas liikus vähe eraisikuid. Need olid peamiselt poisikesed, vanad mehed ja mõni eideäbarik nende hulgas. Naised pidid kõik end keldrites ja pööningutel peidus hoidma, sest linnas marodööritsesid vene soldatid.

Meil õnnestus teada saada asutuse aadress kus pidi aetama kodumaale saadetavate sõjapõgenike asju. Saatsime selle ülemuse juurde perfektselt vene keelt valdava obergrenadier Steini. Stein sai ülemuselt teada, et kodumaale saadetavate eestlaste kogunemiskoht on Riesas. Tuleb minna sinna. Ta andis kaasa ofitsiaalse propuski (tõlkes) :"Seltsimees Stein kuuesaja eestlasega on kohustatud minema Gorlitzi linnast Riesa linna ja kõik nõukogude asutused peavad teda selles aitama." Allkiri. Propuski all oli mitu igasuguse suurusega pitsateid.

Nüüd jagunes meie seltskond kaheks - ühed, kel oli kodumaale mineku soov ja teised, kes eelistasid minekut läände. Olin hiljuti Melnikis olnud Elbe ääres ja näinud kui raske on leida seal ülemineku võimalus. Seepärast ühinesin kodupoole minna soovijatega.

11. Tšehhist NKVD vangilaagrisse

Melniki suhkruvabriku juurest võtsid punaväelased meid rivisse ja algas marss Saksamaa poole. Rivisse poetusid ka sakslased, kes lootsid, et nõukogude kodanikest baltlastega on ohutum marssida. Kellegil polnud aimu, kuhu vantsime, ka valvesõduritel mitte. Mõtted läksid koju, Eestimaa poole. Küllap sealt läheb sõit Siberisse. Paremal juhul jätkub elu kodumaa vangilaagrites. Tšehhi Punase Risti esindajad lubasid iga sõjavangi oma koju toimetada, aga mis maksab enam nende sõna.

Saksamaa piirile lähenedes jäi kolonn hõredaks, sest sakslased lasksid jalga. See ajas valve närvi ja nüüd lubati iga rivist kõrvaleastuja maha lasta.

Paar päeva marssisime Praha-Dresdeni maanteel paralleelselt Elbe jõega. Kui suunatahvli viit näitas Zittau linna, pöördusime itta. Õhtul jäime ööpuhkuseks lagedale karjamaale. Hiilisime väikese kambaga magavatest valvesõduritest mööda. Mööda kitsaid radu jõudsime hommikul ühe tšehhi talu juurde. Talunik askeldas koos teenijatega lauda juures loomi talitades. Ta valdas arusaadavalt saksa keelt ja suhtus meisse mõistvalt. Nälginud põgenike söögimure lahendamiseks andis ta meile noad ja lubas tappa ühe tema saras olevatest trofeehobustest. Lõunaks valmistas perenaine meile hobuselihast suppi ja praadi.

Jäime sinna tallu nädalaks. Aitasime pererahvast varuda sööta talu karjale ja trofeehobustele. Siis ütles peremees, et peame lahkuma. Ta muretses meile mingi propuski, mis suunas meid Görlitzi linna. Seal pidi olema eestlaste kogunemispunkt.

Saksa taludest võetud hobuvankritel liikusid punaväelased ida poole. Autosid oli vähe näha. Tavaliselt istus vankri tagaosas koorma otsas ohvitser, furaska kuklas ja nagaan põlvedel. Kirsasäärikutes, pleekinud ja katkistes mundrites soldatid vantsisid vankrite kõrval, pilotkad kuklas või vöörihma vahele torgatud.

Üks vene major peatas meie grupi propuski kontrolliks. Seda uurides läks nägu morniks ja käratas: "Estontsõ, jopt voju matt, the Rebanee." Vehkis nagaaniga, nagu tahaks nüüd Rebasega klaarida arved mida sõjas teha ei suutnud.

Görlitzi ühes pargis traataiaga piiratud laagris leidsimegi eest ligi poolsada kaasmaalast - leegionäri. Selle laagri elanikud ei olnud päriselt vangid. Võis ka linnas käia. Meid peeti nagu nõukogude kodanikeks kes teel koju. Koostati mingi ankeedi vormis ülekuulamise protokoll. Söögi mure oli igaühe enda lahendada. Sõja lõpupäevil evakueeritud elanikud hakkasid oma kodudesse tagasi tulema. Naised ootasid koju oma mehi ja poegi. Nad olid masendatud ja hirmunud ning püüdsid end igati peita punasõdurite vägivalla eest. Naiste sõnul olid need haisevad asiaadid marodeerimise ja vägistamise lausa elulaadiks võtnud. Meisse suhtusid nad sõbralikult ja mõistvalt. Olime ju nende meeste ja poegade relvavennad tsiviliseeritud ja inimlikud põhjamaalased. Nad jagasid meiega peiduurgastest väljaotsitud toidupoolist.

Vene polkovnikust linna komandandile ei meeldinud meie linnas olek. Kiirelt lahtisaamiseks kirjutas ta meile propuski Bunzlausse minekuks, seal pidi olema suurem eestlaste kogumispunkt. Propusk oli ofitsiaalne, vajaliku allkirja ja pitsatiga.

Astusime Görlitz-Bunzlau teel väikeste gruppidena Poola sõjapõgenike vooride lähedal. Kaos Ida-Saksamaal oli täielik. Tühjad talumajad ja harimata põllud ja teede ääres kraavides igasugu purustatud sõjamasinaid. Rohumaadel hulkusid peremeesteta jäänud lehmakarjad, lüpsmata udarate piinas. Sageli käis kärgatusi, kui looma jalg sattus ärakoristamata miinile. See loom ei piinelnud enam.

Bunzlau linna lähistel tekkis meie väikesel teistest maha jäänud grupil intsident punasõdurist sillavalvega. Vähese keeleoskusega ei suutnud talle selgeks teha, kes oleme ja kuhu läheme. Ta käsutas meil käed üles, käskis hakata metsa poole astuma, ise konega kannul. Meie õnneks lähenes ratsahobusel üks vene kapten. See käsutas tunnimehe sillale tagasi ja saatis meid linnani.

Leidsime eest üle poolteist tuhande saatusekaaslase, nende hulgas oli ka ohvitsere ja allohvitsere. Kehtestati sõjaväeline kord. Moodustati kolm pataljoni alljaotusega kompaniideks ja rühmadeks. Etteotsa asusid endise 20. Diviisi ohvitserid. Hommikuti ja õhtuti rivistusime loenduseks. Tegime riviõppust ja lasksime kõlada vanadel rivilauludel. Meie seas liikus punaväe vormis eestlasi. Hiljem saime teada, et need olid eriülesandega selleks saadetud, vajalike andmete kogumiseks. Ühel hommikul enne jaanipäeva, päikesetõusu ajal äratati kõik ohvitserid, võeti rivisse ja viidi tugeva valve all ära. Neile oli karistus juba ette määratud - vähemalt 10 aastat sunnitööd.

Lõuna paiku rivistati kõik teised. Algas marss lääne suunas, mis kestis paar nädalat. Meid saatis tugevdatud valve. Rivi ees ja taga sõitsid punaohvitserid hobuvankritel, soldatid marssisid valvsalt rivi kõrval. Nälg hakkas piinama. Kohati leidus teeäärsetel põldudel kartulikuhje. Kartul sai meie ainukeseks toiduks. Sõime neid toorelt ja kui võimalik, siis ka keetsime. Kord selle matka jooksul saime valvemeeskonna välikatlas keedetud lihasuppi.

Jõudsime Elbe ääres asuvasse Mühlbergi linna. Seal täienes valvemeeskond veelgi, eriti ohvitseride osas. Kui peatusime puhkuseks, sõitsid kohale veoautod relvastatud punaväelastega. Kolonn piirati ümber. Need olid nooremad ja teist sorti mehed. Kamandasid käskivas kõneviisis, igale sõnale kolmekordseid lisades. Grupikaupa viidi meid lähedal asuvasse laagrisse. Väravas toimus põhjalik läbiotsimine. Isegi saapataldu painutati nii, et murti saapa küljest lahti.

Olime jõudnud NKVD laagrisse. Lõpp naljal, algas tõsine elu. Aga sellest järgmisel korral.

Oli 1945. aasta juulikuu.

12. Mühlberg – Laban - Kovel

Mühlbergi vangilaagri väravad sulgusid meie taga. Standardne kolmerealine traataed vahitornidega nurkadel, kust valvsate vahisõdurite kuulipildujatorud kogu laagrielu jälgisid, ei lasknud kahelda, et poolvabadena sammutud ränduripäevadel on lõpp.

Meid aeti laudadest kokkuklopsitud barakkidesse. Tillukestest akendest langevas valguses paistis vaid lage laudpõrand. Puruväsinutena langesime põrandale, kuhu keegi just sai. Päike laskus tumeda metsafooni taha ja südasuvine poolhämar öö vajus üle nurmede. Meid oli küll palju koos, kuid tundsin end üksinda, nagu alasti jäetult oma valu kätte. Kodus on praegu heinaaeg. Isa ja ema rabelevad kahekesi heinamaal, sest talveks vaja loomadele sööta varuda. Ei tea, kas vend jõudis idarindelt tagasi? Kui jõudis, kas varjab end kuskil või viibib samuti KKVD vangilaagris? Ei kummastki abi vanematele. See valus vägivaldne normaalsest elust väljarebitus on meieealistele saanud paratamatuks.

Väsimus ja kurnatus sulgesid silmad. Kui ärkasin oli päike juba üle horisondi tõusnud. Püüdsin laagrile veidi pilku heita. Mühlbergi laager oli sakslaste poolt rajatud ameerika, inglise ja vene sõjavangide jaoks. Saatuse iroonia tõttu olid nüüd tema asukateks Eesti Diviisi grenaderid. Sõda lõppes võidukalt ja kuulsusrikkalt Nõukogude Liidule ja nüüd oli tal õigus otsustada sõjas räsitute saatuse üle. Kindlasti võis arvata, et tema taktikepi juhtimisel arenevad edasised rahukõnelused ja tõmmatakse maakaardile riikide piirid. Millisteks need täpselt kujunevad, sellest polnud esialgu veel aimugi.

Mõne päevaga õppisime tundma selle laagri elu ja oma kaaslasi. Viimaseid küll näo järgi, sest sisemaailma jättis igaüks üldsusele salastatuks. Toiduks saime päevas kamalutäie rukkijahu. Segasime jahu veega rokaks ja neelasime mõne sõõmuga alia.

Suurem nuhtlus algas täidega. Ihu aina sügeles igast kohast. Ei olnud ju kolm kuud saanud end ega pesu pesta. Ihupesu oli higist, tolmust ja mustusest nii läbi paakunud, et näis arusaamatu, kuidas täid selles püsida said. Täitõrjet laagri poolt ei tehtud, näis nagu oleksid nad koostööpartneriteks NKVD-le meile piinade suurendamisel.

Ühes väikses barakis algasid kohe ülekuulamised. Seda tegi NKVD kapteni aukraadis ohvitser eestimaalasest tõlgi vahendusel. See valdas perfektselt eesti ja vene keelt ning täiendas ja täpsustas kapteni küsimusi. Hoiatatult igasuguse salatsemise ja varjamise eest, pandi kirja kogu sinu patune elu - olid vabatahtlik voi mobiliseeritud, millises üksuses, millistes lahingutes jaa mitu nõukogude sõdurit tapsid? Küsimused kordusid tihti ja räbalasti läks sellel, kes varemöeldu oli ära unustanud või lisas midagi uut.

NKVD rakendas tööle ka maskeeritud nuhke. Mõnikord tekkis mõnes vestlusringis äge vaidlus, mida keegi eriti püüdis üles kütta. Omavahelises vaidluses avanes mõndagi salajases hoitut. Juhtus, et järgmisel päeval oli vaidluse õhutaja meie hulgast kadunud. Kui järjekordsel ülekuulamisel mõnele poisile "tuletati meelde" seni varjatut, oli selge kuidas sõnum sinna sattus.

Augustis jätsime hüvasti Mühlbergi laagriga. Meid tuubiti vangide veoks kohandatud loomavagunitesse ja sõit läks lahti ida poole. Väike lootuskiir kodumaale jõudmiseks haihtus kui ühes sõlmjaamas rong pöördus lõunasse. Edela-Poola Labani linnas lõppes sõit.

Labani avara laagri keskel asuvas suures kivihoones paiknes söökla. Seda ümbritsesid suured kolmekorruselised telliskivihooned. See enne sõda tööliskvartaliks ehitatud hoonestik oli ümbritsetud nüüd standardse traataia ja vahitornidega. Traataiad jagasid laagri veel omaette osadeks. Meie kõrvalsektori traatide taga jalutasid kaasmaalased - Oppelni kotis ja Neuhammeris vangi langenud Eesti Diviisi relvavennad. Nemad olid selles laagris viibinud juba pool aastat.

Söögiks saime Labani laagris 500 gr leiba päevas ja lõunaks kulbitäie vesist suppi. Näljatunne oli pidevaks saatjaks. Eriti hädas olid muidugi suitsumehed. Mahorkat võis saada valvuritelt kui oli midagi vahetada. Pärast kordunud läbiotsimisi oli aga sõrmuseid ja kellasid väga vähe järele jäänud. Iga hankida õnnestunud pläru tõmmati mahvide kaupa sõprade ringis edasi andes.

Häda sundis leidlikkusele. Osavate kätega mehed rajasid kullassepa töötoa. Leitud peenest vasktorust saeti rõngakesi ja neist vormiti välja "ehtsad kuldsõrmused. Tartust pärit kullassepp lõi sisse isegi kullaproovi. Siis oli suitsumeestel mõneks ajaks mured murtud. Sõrmus tõmmati nööri otsas traataia alt läbi ja vastutasuks tõmmati mõni pakk mahorkat tagasi. Äri ei saanud aga kaua kesta, sest vase omadused reetsid pettuse - metall oksüdeerus roheliseks. Tubakas muutus taas defitsiidiks ja hukkumisele määrasid end need, kes seda kasina leiva eest vahetama hakkasid.

Septembrikuu lõpul ootas meid jällegi laagri vahetus. Ukrainasse Koveli linna jõudsime 1. oktoobril 1945. aastal.

13. Ešelon jõudis Vorkutasse (Mühlberg-Laban-Koveli jarg)

1. oktoobril 1945. a. jäi sõjavangide ešelon peatuma Kovelis, Lääne-Ukraina raudtee sõlmjaamas. Läbi vaguni lauapragude võis näha, jaama ümbruses liikumas kehvalt riietatud naisi ja vene sõjaväevormis karkude või kepiga komberdavaid mehi. Selge, et olime taas jõudnud "suurele kodumaale”. Meie rong juhiti kõrvalrööbastele. Meist veeres mööda Venemaa poole ešelone rindelt koju viidavate sõduritega. Meie suunas vibutati rusikaid ja karjuti "kuradi fašistid".

Sinna kõrvalrööbastele lükatud vagunitesse "unustati" meid tervelt kuuks ajaks. Olime umbses, haisevas ja pimedas vagunis kokkusurutud nagu silgud pütis. Konvoi poolt avati kord päevas uksed ja tõsteti sisse kott suhkarit, mõni ämber vett ning väike kotike suhkrut. Keegi meie hulgast pidi selle jagama võrdselt mitmekümne mehe vahel. See oli väga keeruline ja ülimat täpsust nõudev töö, Lõpmatult pikalt ja igavalt venisid päevad ja ööd. Edaspidise saatuse kohta ei osanud mingeid oletusi teha.

Kord selle aja jooksul lasti meid vagunist välja ja viidi lähedase oja juurde pesema. Saime vaevalt käed ja näo märjaks teha kui juba kamandati bõstro, bõstro vagunisse tagasi. Paar korda käisime ešeloni lõpus olnud vaguni "täisaunas". Kahjuks oli selle sauna efekt väga väike. Tappis ainult suured täid, jättes aga järele riiete õmbluste vahel olevad täimunad. Nii olime õige pea jällegi täiu täis.

Silmside välisilmaga piirdus vaid sellega, mida õnnestus läbi juhusliku lauaprao näha. Keegi avastas vagunilauas oksaaugu ja püüdis seda kätte sattunud metallitükikesega avardada. Nähtust pidi väljavaataja rääkima kõigile. Seda lõbu ei jätkunud kauaks. Konvoi poolt märgati avardatud oksaauku. Mitu meest tuli vagunisse, augu kohal lamanud vang tiriti vaguniukse juurde ja peksti metsikult läbi - rusikate ja kirsasaabaste löökidega.

Nii möödus oktoobrikuu. 1. nov. hommikul kostus väljast konvoisõdurite lärmakat askeldamist ja vandumist. Avati uksed ja kamandati vagunist välja. Umbsest ja haisevast vagunist väljatulek sügisest karge ja värske õhu kätte tegi uimaseks ja pani pea pööritama. Istusime raudteerööbaste vahele maha et toibuda. Kõrvalteel puuvilla pallidest tühjaks laaditud pulmanvagunid said meile uueks eluruumiks. Igasse vagunisse topiti 70 - 80 meest. Õhtu eel andis vedur pika hüvastijätu vile ja puhvrite kolksudes hakkas rong võtma kiirust.

Sõit kestis mitu nädalat. Läbisime Moskva ja Kotlase. Pikemaid peatusi tegi rong veduri veevõtu-jaamades. Lasksime mööda kauba- ja reisironge. Meiega ei olnud vaja kiirustada. Talvekülm andis end üha rohkem tunda. Olime sõduri suveriietuses ja igale mehele oli jäetud vaid üks sõduritekk. Külmumise vältimiseks magasime vaguni põrandal kolm meest pundis. See võimaldas peale võtta kolm tekki. Vaguniseinad kattusid härmatisega. Juua anti väga napilt, nii, et kuiva suhkaripuru allaneelamisega oli raskusi. Kubisesime täidest ja kehale tekkisid mädapaised. Nende lõhkemine kleepis riided ihu külge. Sellises olukorras puhkenud verine kõhutõbi hakkas halastamatult meie ridasid harvendama. Ei olnud võimalik saada minimaalsematki arstiabi. Peaaegu igas peatuses koputasime vaguni seintele. See oli märguandeks konvoile, et avataks uksed laipade välja tõstmiseks. Meist jäid need raudteetammi äärde lamama. Näljast ja tõvest kurnatud mehed surid vaikselt. Ruumikitsikuses pidime magades teisele kuljele pöörama kõik korraga. Järjekordsel pööramisel ei teinud uks meie tekikolmikust kaasa. Ta oli surnud pärast eelmist pööramist. See oli ühe Rakverest pärit raamatupidaja poeg. (Nime olen unustanud). Arvestust sel teekonnal surnute kohta võis pidada saatekonvoi, meie neid kokku lugeda ei saanud.

Rong aina ruttas põhja poole. Jäid maha Uhta, Petšora ja lnta põlismetsa alad. Mida kaugemale põhja sõitsime, seda hõredamaks muutus taimestik. Raudtee ümbrus oli inimtühi ja kõledalt lage. Tundra lumevaibast ulatus välja üksikuid kiduraid paju- ja vaevakase põõsaid. Öises põhjataevas säras tuhandeid tähti. Kogu seda ümbruse vaatepilti kirjeldasid teistele need kel oli õnnestunud sattuda mõne vaguniseinas oleva pilu kohta.

Vorkutasse jõudsime novembri lõpul. Sõit oli kestnud veidi vähem kui kuu aega. See sunnitöölaagrite linn võttis meid vastu elektritulede ja külmaga.

Meie ešelon lükati kõrvalrööbastele mõnesaja meetri kaugusele meile määratud laagrist. Avati vagunite uksed ja kästi kohe väljuda. Kukkusime lumme, sest jalad ei kandnud. Kes suutis jalgadele tõusta, viidi kohe konvoi saatel laagrisse. Lumme lamama jäänuid hakkasid valvurid kelkudel sisse vedama. Paljudel neist külmusid polaar-pakases käed või jalad.

Saime barakki mille keskel küdes kivisöega köetav punkriahi. See pidi küdema päevad-ööd vahetpidamata. Viimasel nädalal ei saanud vagunis tilkagi vett. Nüüd vee juurde jõudes jõin korraga külma jääsegust vett terve liitri. Nii palju ei oleks tohtinud korraga juua. Mul tekkis üle keha paistetus ja kõhulahtisus.

Samal saabumise ööl viidi sauna. Habemenoaga aeti kõik karvad maha. Määrisime end kokku rohelise seebiga - saime mitmenädalase mustusekorra maha pesta. Pärast pesemist saime selga lapitud pesu ja vanad kantud vatiriided. Sõduririietes sõjavangidest said seega standardsed vene vatiriietesse topitud vangid.

Olin jäänud kehvaks ja kondiseks. Kirgiisi arstidest koosneva komisjoni ees uuriti minu tagumikku ja kombati roideid. Protseduur lõppes otsusega paigutada mind kosujate barakki.

Arstiabi anti kõigile. Kellel külmunud sõrmed või varbad muutusid mustaks, neil raiuti need samas peitliga maha.

Vorkuta laager jagunes tsoonideks. Palju neid oli, ei tea. Neljas tsoon kuulus neile, kes olid tõstnud relva Vene väevõimu vastu. Enamuses olid need kolme Balti riigi sõjavangid. Aga võrdlemisi arvukalt oli ka venelasi, kes olid sõjapäevil end sakslastele vangi andnud.