Eduard Vilde nim. kolhoosi esimees
August Lepasaar
(1915-1968)
August Lepasaar oli legendaarne kolhoosiesimees, kes oli koolis käinud vaid kuus klassi, pidanud tagasihoidlikku müüja ametit ühiskaupluses, kuid tõusnuna kolhoosiesimeheks, tõstis majandi tootmisnäitajad kõrgustesse, mis tegi vaesest Vilde kolhoosist õige pea Rakvere rajooni esimese miljonärkolhoosi ja suutis esimesena Eestis hakata töötajatele natuuratasu asemel maksma palgaraha; kes suutis meelitada maalt lahkunud inimesed koju tagasi; pani aluse Pajusti alevikule, nagu me seda tänagi tunneme; asutas N Liidus esimese kirjandusauhinna ja kellel on nüüd Pajustis rahva tahtel oma tänav, pink ja puu.
August Lepasaar sündis 24. juunil 1915. A. Virumaal Oonurmes Tudulinna vallas. Ta vanaisa pidas võrdlemisi suurt ja jõukat talu (24 lehma, 4 hobust), kuid et August Lepasaare isa Jüri Lepasaar abiellus vastu vanemate tahtmist teisest kihelkonnast ja suhteliselt vaesest perest pärit Helmi Hannusega, tuli tal talust lahkuda. Ta siirdus Roela valda Rasivere külla, kus asus pidama kehvade põldudega väiketalu. Jüri Lepasaar oli eesrindliku mõtlemisviisiga mees, ühistegelane, kohaliku haridusseltsi liige. August Lepasaare enese haridustee pidi piirduma ainult kuueklassilise algkooliga. Nõukogude Eesti esimesel aastal oli ta pidanud ühiskaupluse müüja tagasihoidlikku teenistuskohta. Oma varasemaid ühistegelase töökogemusi kasutades asus August Lepasaar pärast sõja lõppemist tööle ETKVLi süsteemis ja mõne aasta möödudes oli ta ETKVLi Rakvere Tööstuskombinaadi direktor.
Viiekümnendate esimene pool oli Eesti NSV põllumajanduses üks halvemaid. Nii ka Vilde-mail. Inimesed olid kolhoosist põgenenud. Vilde kolhoosis oli 1955. aasta lõpuks alles jäänud veel vaid 65 mees- ja 96 naistöötajat. Küladesse jäid need, kes oma kodu maha ei saanud jätta – koduhoidjad säilitasid maaelu. 1955. aastal oli laudas ainult 80 siga. Lehmalt saadi 2170 kg piima. Paarikümne hektari jagu rukist jäi lume alla. Tegelikku elu saanuks iseloomustada venelaste kõnepruugiga “dalše nekuda”. Selleks ajaks oli August Lepasaar ennast Rakveres tööstuskombinaadis juba asjaliku majandusmehena näidanud, teda kutsuti korduvalt Vilde kolhoosi esimeheks. Pikapeale andis ta keelitustele järele ning 27. veebruaril 1956 koolimajas peetud üldkoosolekul valitigi ta Vilde kolhoosi uueks esimeheks. Rahvas lootis Lepasaare energiale ja laialdastele sidemetele. Ise oli ta öelnud, et tunne tänast põllumajandust kuigi hästi. Siiski, ta oli oma isakodus saanud tunda maameheelu kõiki tahke. Valimiskoosolekul esitas Lepasaar oma programmi kolhoosis majapidamise kordaseadmiseks. Ta kavatses kõigepealt tagasi kutsuda kolhoosist lahkunud inimesed. Tuli hoolt kanda selle eest, et iga kolhoosnik teeks korralikult tööd. Ahtrad ja viletsad lehmad tuli esmajoones välja prakeerida, tuli jalad alla saada veise- ja seakasvatusele. Ühe võimalusena olukorda parandada nägi ta abiettevõtete loomises.
Mis hakkas muutuma?
Igal järgneval koosolekul tuli uus esimees juhatuse ette konkreetse plaaniga. Nii esitas ta vaevalt mõned nädalad ametis olnuna mõtte rajada Pajustisse karusloomafarm. Lisaks loodetavale kasumile arvas ta, et farmi tööle tulevad noored naised toovad endaga kaasa ka mehed, kellest majandis oli suur puudus. Kolhoos võttis laenu, rajas farmi, ostis sini- ja hõberebaste tõukarja. Uue esimehe põhimõte oli maamehelikult lihtne – kolhoosist rasketel aegadel minema läinud inimesed tuleb koju tagasi tuua. Majandusmehena tuntud esimehe nimi tähendas inimeste jaoks palju, teda usaldati ning hakatigi koju tagasi tulema: 40-70 inimest aastas.
Ei oodanud mujalgi pudrumäed. Inimesed lõid oma igapäevase tööga väärtusi, peredel tekkis mingisugunegi elamisvõimalus. Majandis loodi 11-liik-meline ehitusbrigaad, hakati ehitama majandushooneid. Plaanis oli varuda iga lehma kohta 8-10 tonni silo, muretseda sigalatesse allapanu - seegi oli probleem. Juba esimese tööaasta lõpuks oli laudas 80 sea asemel 900. Kolhoosis toimusid suured muutused juba esimesel aastal, mil Lepasaar oli esimees. Kolhoos sai suuremat tulu ja inimesed oma töö eest ka veidi paremat tasu.
1958. aastal kasumis
Laen maksti tagasi ja 2,5 miljonit rubla jäi kasumiks. Tulu hakkasid andma piim ja karusloomad. Õnnestunud algus karusloomakasvandusega innustas abitootmist laiendama. 1959. aastal hakkas tööle tärklisetööstus. Juba esimestel aastatel töödeldi siin 500 tonni kartulit. Hoo ja mõtte andis see ka kolhoosiperedele - tekkis koht, kuhu kartul ära anda, kust defitsiitset tärklist saada. Siit sai tuge ka majandi seakasvatus: 1959. aastal andis seakasvatus üksi 1,5 miljonit rubla tulu. Aasta 1960 oli väga oluline teetähis - esimese majandina Eestis mindi siin üle töötasu maksmisele rahas. Seda aastat mäletatakse endiste kolhoosnike seas eredalt veel tänagi. Vilderahvas sai seeläbi saatuse silmis eesrindlikuks ja väljavalituks. Siia taheti tööle saada.
1962. aastal hakati senise saekaatri kõrvale ehitama mööblitsehhi. Tekkis uusi töökohti ka meesperele. Mööblitootmine tõi kolhoosile juurde nii raha kui ka sõpru ja töökäsi kiirete põllutööde tarbeks. Kolhoosil oli tekkimas siin toodetu (karusnahad, tärklis, mööbel, forellid) näol oma “valuuta”. Elu põllul ja farmis oli kosunud sedavõrd, et Vilde kolhoosi tunti kogu toonases Eesti NSVs. Vilde kolhoos oli nii haritava põllumaa suuruselt kui mullaviljakuselt vabariigi keskmine. Rahvas hakkas August Lepasaart peremeheks kutsuma ja peremehena ta kolhoosi juhtiski. Uus esimees, toetudes oma tublile juhatusele ning usaldades spetsialiste, rõhutas kollektiivi töötahet, entusiasmi, omaalgatuse tähtsust. Ta tuletas kolhoosiperele meelde, et tuleb olla looja, mitte ainult tootja ja ka kolhoosipere tunnetas, et nende tööd hinnatakse.
Eripäraks abitootmine
Valitsuse suhtumine abitootmisse oli aga väga heitlik. Kord kolhoosi kiideti, siis jälle kutsuti esimees vaibale ja manitseti: tegelge põhitootmisega, milleks teile rebased, mööbel, vein ja kalad. Lepasaar oskas kõrgete külaliste visiitidest kasu saada. Kui Pajusti sööklas võõrustati Nikita Hrustsovi väimeest ajalehe Pravda peatoimetajat Adzubeid, siis kiitis viimane oma lauakõnes eriliselt kolhoosi abitootmist. Suurest rõõmust koputas Lepasaar tema kõrval istunud Eestimaa Kommunistliku Partei esimese sekretäri Johannes Käbini õlale ja ütles, et näe –abitootmine on hinnas. Pärast seda olid Lepasaarel käed vabad tegemaks abitootmises, mida tahtis. Abitootmisega jäädi Eestis põllumajandusettevõtete seas ainulaadseks, kuni majandite likvideerimiseni. Parimatel aastatel saadi pool kasumist just abitootmisest. Vildesse toodi igasuguseid sõpru ja külalisi, näitamaks, kui hea on kolhoosikord, kui hästi elab kolhoosnik. Vastuvõtud olid kolhoosile ja tema juhtidele omaette au, kohustus, ent ka vaimne koormus.
Vilde kolhoosi pere oli muidugi ka poliitiliselt ohjatud: NLKP algorganisatsioon töötas siin 1958. aastast alates. Ka August Lepasaar kuulus parteisse, talle anti koguni Lenini orden. Vilde kolhoos sai Tööpunalipu ordeni 1967. aastal. 1967. aastal valiti põllumajandusministeeriumi eestvõttel vabariigi populaarsemaid põllumehi. Võitis Ülo Läänemets, teine oli Kalev Raave kuues Heino Kallaste ja seitsmes August Lepasaar.
Noil aastail juhtide tasandil alanud kahe naabermajandi, Vinni ja Vilde vahelised Andrese ja Pearu kemplemised kestavad tänaseni. Jutud neist aegadest on nagu rahvaluule, millele aeg tuure lisab. Lepasaar hoolitses inimeste elujärje parandamise eest August Lepasaar pööras Vilde kolhoosis algusest peale tähelepanu inimeste elutingimuste parandamisele. Majandi igakülgsel toel kerkis eramuid Tartu maantee äärde Pajustis. Kolhoos eraldas individuaalmaja ehitajale krundi ja osa puitmaterjalist, aitas korraldada ehitusmaterjalide transporti. Ehitati ka kortereid.
Kolhoosi noorte kultuuriliseks arendamiseks vajati klubi. Klubi asukoha suhtes ei olnud kõik ühel meelel, lõpuks otsustati klubi ehitada Pajustisse koolimaja kõrvale. 12.märtsil 1960 avati pidulikult majandi uus kontor-klubi. Alumisel korrusel oli 300- kohaline saal koos kõrvalruumidega, teisel korrusel ühismajandi kontoriruumid. Veidi hiljem ehitati Pajustisse oma kauplus ja söökla, mis õhtuti töötas restoranina. Pajustist kujunes kolhoosi keskus. Lepasaar oli ka üks Narva-Jõesuu kolhoosidevahelise puhkekodu asutajatest. Puhkekodust kasvas välja kooperatiivsetel alustel tegutsev sanatoorium. Esimees premeeris oma töötajaid tasuta kohtadega sanatoorimis, öeldes, et tööinimene peab saama ka korralikult puhata. Lastele organiseeriti Võsule suvila. Koolis hakati juba 1958. aastal andma tasuta koolilõunaid. Vähimagi kõhkuseta nõustus majandijuht Rakvere Kaugõppekeskkooli konsultatsioonipunkti loomisega Pajustisse. Majand kattis tehnikumi ja ülikooli edasi õppima suunatud inimestele kõik kulud. Inimeste kultuurihuvi ja haritustaseme tõus aitas kaasa ka paremate töötulemuste saavutamisele.
Viimane soov
Esimees, kellele majandusmehena andis võrdset otsida, oma kooliharidusega kiidelda ei saanud. Teda viisid elus edasi majandusmehe loogika ja taip.
1968. aasta augustis edastas Lepasaar tollasele haridusministrile ühe oma soovi: me vajame Pajustisse koolimaja. Selles nägi ta silda tulevikku. Vaid päevade kaugusel sellest kõnelusest oli õhtu, mil kodus kirjutuslaua taga katkes 53-aastase majandijuhi elutee. 1980. aastate algul, kui “ristimiskomisjon” Pajusti tänavatele nimesid pani, nimetati puidutööstuse poole viiv teeots Lepasaare tänavaks. “Rahvas tahtis nii,” meenutab arhitekt Tiit Hansen. See tänav viib välja põldude vahele: Vinni-Vanakülla, Koeraverre, Merikülla, Injusse – kõikidesse kunagiste pisikeste kolhooside “südametesse”.
Mardi Kusti pidas lugu töötajatest ja naljast
Lepasaar, keda sõbralikult ka Mardi Kustiks ehk ka Kutiks kutsuti, oli aus ja abivalmis mees. Juba ta silmad olid sellised suured ja usaldavad. Ja naljast pidas lugu. Tema eripära oli seegi, et julges tööle võtta poliitiliselt “kahtlasi”, sh ka Siberist tulnuid. Edasine elu näitas, et ta ei olnud eksinud – poliitilised põlualused olid kõik karastunud inimesed ja head töölised. Üldkoosolekutel oli saal täis ja esimees ei näägutanud kunagi, ka siis, kui asi kusagil hästi ei läinud. Tal oli taktitunnet. Aga kaebamist ta ei sallinud. Koeraverest tuli Miili ja teatas, et naabrinaine karjatab oma lehma kolhoosi heinamaal. Kutt käskinud: mine, Miilikene, küsi Joosepi laost üks lehmakett ja pane oma lehm ka sinna kõrvale.
Lepasaar käis sageli põldudel ja tööliste hulgas. Ta oli suur rahvaga suhtleja: ei pidanud ennast tööinimestest kõrgemaks, oli kõigiga sõbralik. Jõulude ajal ja juubelite puhul oli peremehel, nii me teda kutsusime, kombeks peredes käia. Pidas nõu ka vanemate inimestega. Karusloomafami juhataja Endel Tikop on meenutanud, et väga erilised olid detsembrikuus Leningradis toimunud igaaastased karusnahkade laadad. „ Sinna võttis esimees alati kaasa ka farmirahvast. Kui äri aetud, majutati ennast peenematesse hotellidesse, kus ka õhtustati. Ühel sellisel restoraniõhtul andis esimees mulle 50 rubla ja käskis tellida orkestrilt “Mäeotsa talu”. Laulsin küll ette, kuid orkester ei võtnud vedu. Siis leppisin nendega kokku, et sobiks ka “Püha öö”. Et raha oli makstud tugevalt, mängiti pala mitu korda jutti. Oli tohutu aplaus. Ja külastajad, enamik välismaalased, imestasid - Venemaal on siis jõululaulud lubatud.
Lepasaar oli hakkaja ja pikalt ei heietanud. Ega tol ajal detailplaneeringuid ei tuntud. Kutsus ajakirjanikud, parteijuhid ja oma kolhoosi puhkpillimehed kohale ning lõi toki maasse - nii alustati lagedalt põllult puidutööstusega, nii alustati Inju sigalaga, kalamajandiga.” Rahva tegi elevaks ka see Tallinna külaliste sage siinkäimine, need lippude ja ordenite üleandmised - õhtud, kui klubi tuli jälle rahvast täis.
Kõige lühem pidu
Üks kolhoosiaegne lugu pajatab: Olnud nii, et seakasvatuse eest määratud 1967. aastal Vildenimelisele kolhoosile Tööpunalipu orden. Tulnud siis ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees sm. Aleksei Müürisepp (Omski haridus, nagu ikka) seda siia üle andma. Saabunud kell kaks, pärastlõunal. Lihtne talurahvas, autasustamisest ja õnnest segased, olla kõrge külalise ootamisest ära väsinud ja hakanud juba hommikust saati tsutike tähistama... Ja presiidiumi esimehel oli vastas vaid üks kaine kolhoosnik, seketär Rita. Tema, olles tuntud hea käitujana ja olukordade lahendamise meistrina, - tänas töörahva nimel. Käepigistus. Nii jäi rahvale veel üks legend, aga sedapuhku ka kui lühimast peost!
Allikad: Ilme Post „Kolhoosijuhist räägivad tema teod“, Emili Õun kodu-uurimistöö Eduard Vilde nim. Kolhoosi esimehe August Lepasaare panus kohaliku elu edendamisse aastatl 1956-1968 (juh. Maie Nõmmik)
Ilmunud Koduvalla Sõnumid : Vinni valla infoleht, nr. 6, 1 juuni 2015
Kuula August Lepasaare esinemisi Eesti Raadio saadetes
August Lepasaar 100
2015. aastal möödus 100 aastat August Lepasaare sünnist ja seoses sellega avati MTÜ Pajusti Vabaaja Keskuse algatusel Pajusti klubi juures 28. juunil mälestuspink. Pingi projekti autorid on Kalju Vaga ja Jüri Tisler, pingi valmistas Väino Keremäe. Toetajad olid Vinni Vallavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Lääne-Virumaa Ekspertgrupp, Eesti Memento Liit, Memento Rakvere Ühing, Viru Reklaami Agentuur,Mõdriku Iluaed OÜ, Pajusti Klubi, Pajusti Ehitus AS, Helve Arukaev, Kaupo Arukaev, Sirje Arukaev, Feliks Elm, Heini Kaasik, Venno Kaasik, Väino Kasearu, Anita Keivabu, Udo Keremäe, Väino Keremäe, Indrek Klammer, Maie Kongi, Kaja Laanemets, Tiiu Lass, Mati Majamees, Selma Mägi, Ingel Mäoma, Enda Nurmsalu, Harri Nuut, Maie Nõmmik, Taimi Parve, Ilme Post, Leo Sepp, Virve Sepp, Vello Tafenau, Kristjan Talu, Rein Tenson, Endel Tikop, Jüri Tisler, Heino Tambach, Hergi Vaga, Kalju Vaga, Silvi Vaga, Toomas Vaide, Ülle Veskimägi, Eino Vilu, Selma Vilu, Valve Vilu. Oma mõtete ja soovitustega aitas ideed realiseerida Endel Molotok.
