Rebasefarm

Kõrval- ja tööstusliku tootmise rajamine E. Vilde nim kolhoosis langes aega, millal noor kolhoos maadles paljude majanduslike ja organisatsiooniliste raskustega. Paljud paremates aastates mehed-naised siirdusid mujale lahedamaid elamis- ja töötingimusi otsima, kuna töö eest kolhoosis maksti vaid kopikaid.

5. aprillil 1956 toimus kolhoosi üldkoosolek, kus ühe küsimusena seisis päevakorras karusloomakasvanduse rajamine. Esimees, August Lepassaar, kellel oli varemgi tegemist karusloomade kasvatamisega, suutis maamehed oma mõtetega kaasa tõmmata. Pärast pikki poolt-vastu vaidlemisi tegi koosolek otsuse farmi rajamiseks.

Farmi keskuseks võeti kunagise Kärneri talu allesolevad hooned: elumajast sai kontor, laut ehitati ümber söödablokiks ja muudeks vajalikeks ruumideks.

Rajatava farmi eelarve kinnitati sama aasta maikuus ning seejärel algasid ehitustööd. Põllumajanduspanga Rakvere osakonnast võeti laenu ehituseks ja suguloomade ostmiseks ning sama aasta oktoobriks jõuti nii kaugele, et farmi toodi Tõrmast 434 hõbe- ja sinirebast.

Loomade arv farmis kasvas, lisandusid naaritsad. Kui 1960. a oli loomi 1600, siis kümme aastat hiljem 2995. Tulukuselt tõusis farm 1960. aastast majandi parimate hulka. Olgu siin vaid näide 1987. aastast. Sel aastal müüdi 6300 nahka, teeniti 1 102 700 rbl. Aga 1990. a oli farmi käive juba 4 997 000 rbl. Kasumit näitavad arvud olid pidevalt suuremad kui miljon.

Farmi rajamisel ja selle esimestel tegutsemisaastatel juhtis tööd Erich Randmäe (1956-1959), brigadiriametit sinirebaste osas pidas viimase abikaasa Ester Randmäe. Hõberebaste kasvatajaid suunas-juhtis brigadirina Olga Kunkla.


Fotod Endel Tikop'i albumist. Digiteerinud Jüri Tisler


Endel Molotok. Tähistamaks farmi 35. sünnipäeva 1991.a.

(Ed Vilde nim majandi infoleht, veebruar 1991 nr 2 (45):

Mul õnnestus jutule saada Maire Talistuga, naisega, kes töötas seal farmi loomisest alates. 15-aastase neiuna tuli ta karusloomade talitajaks-kasvatajaks. “Maalapsena olin harjunud tööd tegema, nii et puuride vedamine puutöökojast (asus see siis Vanakülas) polnud mingiks raskuseks. Põnevusega ootasin päeva, millal tuli sõita Tõrmasse rebastele järele. Sain endale hooldada üle neljakümne looma. Teadsin, et see, kuidas rebased uues kohas kohanevad ja kasvavad, sõltub suuresti minust, ning püüdsin seetõttu kõiges täpselt täita vet-arsti (Jaan Koik) ja juhataja näpunäiteid. Mäletan Erich Randmäed nõudliku, järjekindla, aga ometi alati abivalmis inimesena. Eriti tähelepanelik oli ta loomadele antava toidu hulga ja kvaliteedi suhtes. Ei olnud harvad need juhud, kui ta käis aias, et jälgida loomade toitmist. Esimesel aastal olid hõbe- ja sinirebased ühes aias, järgmisel aastal valmis teine aed sinirebaste tarvis,” meenutas Maire.

1974. aastast on Maire Talistu brigadir. 1991. aastal on tema brigaadi hooldada on üle seitsmesaja hõberebase (neist isaseid 138). “Kui kõik normaalselt kulgeb, peaks ka sellel aastal u 2000 kutsikat saama.”

Vahepeal tuli tuppa ja ütles meie jutusse sõna sekka Milvi Liivak, kelle tööinimesetee farmis algas varsti pärast farmi asutamist. Tema arvates on mälestused esimestest tööpäevadest kõige eredamad, kas või see, kuidas ta juba oma esimesel tööpäeval rebase hammaste ette jäi.

1958. a veebruaris, kui puurides olid vaid hõbe- ja sinirebased, liitus kollektiiviga Valli Järvemäe (Raidma), kelle hoole alla andis juhataja äsja muretsetud naaritsad (topaasid), mustade naaritsatega alustas Velta Vahi.

Valli Järvemäe: "Töö farmis oli raske, eriti pingeliseks kujunes nahastusperiood, kuid meie sõbralik noortest koosnev pere ei virisenud, ei jooksnud kellelegi kaebama, kergemat elu otsima. Meie ühised ettevõtmised aitasid meil unustada igapäevaseid muresid. Laulmine segakooris, ansamblites, kaasalöömine näitemängudes, rahvatants, kontserdid kodus ja kaugemalgi - kõik see oli farminaiste teiseks eluks, kõik see andis jõudu raskuste ületamiseks ja liitis meid."

Hilda Tisler on karusloomafarmiga seotud 1957. a juunist, millal temast sai söödaköögi tööline. “Poole aasta pärast läksin aga sinirebaste juure. Brigadir Ester Randmäe usaldas minu hoole alla 36 emaslooma (isaseid oli vist 10). Püüdsin olla tähelepanelik, tahtsin, et minu hoolealused hästi kasvaksid. Kui kevadel sain oma loomadelt üle 200 kutsika, oli rõõm esimesest tööaastast suur, “ rääkis Hilda. 1977. aastal tuli Hilda tagasi söödakööki ning on praegu selle juhataja, olles samal ajal ka laohoidja vastutusrikkal ametikohal.

Hilda rääkis loo sellest, kuidas Lepassaar kord nendega pahandas. Olevat olnud parajasti nahkade kammimine, kui esimees nende juurde sisse astunud, vaadanud neid tõsiselt ja öelnud siis tõredalt:" "Miks te nii halvasti kammite?" - "Ega see ütlus meid hirmutanud, vastupidi, püüdsime olukorrast naljaga välja tulla, öeldes esimehele, et meil siin kaks kena noormeest-zootehnikut, tuleb ju neil kogu aja silm peal hoida. Ja asi oligi lahendatud."

"Ja, Lepasaar oli tõepoolest huvitav mees, sõnakas, maheda jutu ja olemisega maamees. Ta võis sulle vahel öelda üsnagi halvasti, kuid juba järgmisel päeval tuli ta farmi tagasi, pani käe sulle õlale ja ütles: anna andeks,'"' lisas naiste jutule Endel Tikop.

Mälestusena karusloomafarmi algusaastatest seisab farmi territooriumil farmi esimene puuküttel töötanud aurukatel. See katel toodi Pajustisse August Lepassaare kodukülast Rasiverest.