Koeravere

Esmakordselt on Koeravere küla mainitud Taani hindamisraamatus („Liber Census Daniae“) aastal 1241 Coraueræ nime all. Küla suurus oli 8 adramaad, mis teeb u 8 talu 40 – 60 inimesega. 13. sajandi kahekümnendatest aastatest kuulus Koeravere Viru-Jaagupi kirikukihelkonda.

Küla paiknes Injust lõuna pool Väike-Maarja tee ääres. Koeravere küla tee ääres oli tiik, mille ümber  olevat algselt küla kobaras olnud. Mitu suurt tuleõnnetust hävitasid kogu küla ja pärast 1867. a põlengut otsustati talud hajutada.

Koeravere nime saamine

Esimesed perekonnad valisid elupaigad Koeravere külatee ääres asuva tiigi kaldale. Sinna asus elama venelane Stepan, talu hakati eestipäraselt Teppaniks kutsuma. Teine pere öelnud, et teeme kodu suure paju alla, seal hea vilu olla, kohanimeks saigi Vilu. Kolmas teinud kodu künka veerele. Talvel vett vedades läinud teerada libedaks ja nii sai selle koha nimeks Libeda. Neljas ehitanud kiiresti sepikoja, mis küll maha põlenud, aga talu nimeks jäi Sepa.

Ühel päeval ratsutanud Teppanile, kus elasid kaks venda oma õega, uhke ratsanik, kelle hobune olnud kaunistatud karra ja hõbedaga. Vaatamata toredale väljanägemisele olnud ratsanik aga ehtne röövel. Parajasti olnud vennad kodust ära, õde üks. Hirmuga pagenud üksik naisterahvas ahju otsa peitu, kus värisedes oma saatust ootas. Õnneks jõudsid vennad õigeks ajaks koju ja tapsid röövli, kelle veri laiali voolas. Oma õele selgitasid nad, et see on ühe koera veri, siit ka nimi KOERAVERE.

Teine lugu põhjendab külanime teket sellega, et Põhjasõjas tapsid venelased eestlasi nagu koeri.

Maie Männik "Koeravere. Küla ja kool muutuvas ajas" 2011

vt Kultuurimälestiste register, asulakoht 10646 

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=10646

Kool asutati Koeraverre 1863. aastal 

Esimene koolimaja olevat olnud Libeda talu kõrval. Sinna jäi kool kuni talude müümise alguseni. Koolilapsi õpetas seal Simuna kihelkonnakoolis õppinud Willem Kruberg, seejärel Viru-Nigula kihelkonnakooli haridusega Juhan Kullik. Koeravere koolis alustasid oma kooliteed 1874. a tulevased kunstnikud Kristjan ja Paul Raud.

1873. a 11. märtsil on Küti valla volimeeste nõupidamisel otsustatud ehitada Koeravere küla uus koolituba ja palgid selsamal talvel välja vedada. Koolitoa ehituse raha koguti valla elanikelt, 70 kopikat meesterahva kohta. Tõenäoliselt valmis teine koolimaja 1878. aastal.

1880. koostatud aruandes on kirjas õpilaste arv – 133 last vanuses 7 – 16 aastat. Neist igapäevalapsi, kellega koolmeister tegeles oli 45, ülejäänud olid kodukooli lapsed (7 - 10 a), keda õpetati lugema kord nädalas  ja kordajad (14 – 16 a), kes olid põhikooli lõpetanud ja käisid õpitut meelde tuletamas leeriminekuni.

Jaapani sõja ajal oli kool olnud lühemat aega Heinrich Nurkse elamu ühes toas.

1922. aastal pandi võõrandatud Inju mõisas tööle Koeravere-Inju neljaklassiline algkool. Kaks alamat klassi õppisid Injus ja kaks vanemat Koeraveres. Koolis õppis 73 last. Kooli juhatajaks oli Voldemar Õunapuu. 1923/24 muudeti Inju kool iseseisvaks neljaklassiliseks kooliks, Koeravere külakoolis jätkas kaks klassi ja taastus neli klassi 1930/31 õppeaastal.  1939/40 õppeaastal oli Koeravere koolis õpilasi 33. 

1950ndatel aastail töötas kooli osa klasse Siberisse küüditatud August Vilu majas.

1959. aasta sai koolile pöördeliseks, sest Inju lastekodust viidi ära vanemad lapsed, jäid ainult eelkooliealised ja nii ei tulnud Koeraveresse sealt enam lapsi õppima. Külalaste arv kõikus 16 - 18 vahel.  

1. septembril 1970. a enam õppetööd ei alustatud, lõpetati enam kui 100 aastat kestnud koolihariduse andmine Koeraveres.

Nii elati talus

Koeravere küla Libeda talu viimane perenaine ANNA KREEK (1885 — 1980) ja tema tütar MARTA (praegu Tamm, sünd. 1915) olid olnud elu ja inimeste tähelepanulikud jälgijad, olid osa võtnud külarahva ühistöödest-tegemistest ning oskasid nähtut-kuuldut talletada ning järglastele edasi anda. Alljärgnev elupilt pärineb Marta Kreek-Tammelt.

«Minu ema nooruspäevil oli piim talus ainult oma pere toiduks. Et seda ikka oleks, peeti tavaliselt kahte lehma. Lehmade toiduks oli põhiliselt põhk, heinanatuke hoiti hobustele ja lammastele.

Vanaema lüpsis piima puupange, kurnas selle läbi koheva kadakaoksa, mis siis ära loputati ja aiale kuivama pandi. Piima kooriti puukulbiga ja koorest tehti võid oma pere tarvis. Kui ema oli juba Libeda talu perenaine ja talus 3 - 4 lehma, oli ta saanud hakata piima kurnama traatsõelaga. Piima oli siis juba palju, see kallati suurde toobrisse, söödeti sigadele ja joodeti vasikatele. 

Või valmistamine oli aeganõudev ja raha sellest ei saadud. 1908. a. kevadel oli Kehalas Kopli talus, see on kohe vallamaja kõrval, paarinädalane piimanduskursus. Kopli peremees oli haritum ja tema talu oli igati korras. Tal oli piimaruum jahutusseadme ja koorelahutajaga ning võimasin. Seal siis õpiti piima koorima, võid tegema, pakkima ja turustama. Õpiti ka kohupiima ja juustu tegemist vasikamao abil, aga ka loomade söötmisest oli kursustel juttu (õpetati tegema aganasulpi). Väga soovitati naerist kasvatada.

Pärast kursuste lõppemist sõitis isa Tallinna ja tõi endale koorelahutaja ja võimasina. Kui siis koorelahutaja tööle hakkas, oli külarahvas seda imet vaatama tulnud. Või tehti jahutatud koorest, pakiti naelasteks tükkideks, vormi peal oli ilus ristikuleht. Naelased võitükid pandi linase riidetüki sisse, pakiti kaekorvi ja hoiti jahedas kaevus kuni turule viimiseni. Isa ise käis turul, kus oli tekkinud isegi saba, sest kõik olid tahtnud ilusasse valgesse mässitud võid. Ostja pani või oma rätikusse, kodus pandud riidetükid pesti kodus läbi ja kasutati uuesti. Hiljem pandi või püttidesse ning viidi toidupoodniku kätte, kes siis või turustas.

Enne esimest maailmasõda ehitas ettevõtlik ärimees Teppani talu maale meierei suure koorelahutajaga, mida piimatoojad siis kordamööda ringi ajamas käisid. Või, kohupiim ja koor realiseeriti Peterburis. Õhtul viisid piimatoojad kordamööda kauba Rakvere jaama ja hommikuks pidi see olema Peterburi turul.

Seda, kui meile uus koorelahutaja ja parem võimasin muretseti, mäletan minagi. Vend tegi võivormi, mille põhjal oli maasikapuhmas õite ja marjadega.

Siis aga organiseeris Rossi-nimeline peremees Kadila-Kortsikülla meierei, mis oli tunduvalt täiuslikum, ning meie piim hakkas minema sinna. Et see asus üsnagi kaugel, siis hakkasid külamehed nõu pidama ja saadi kokku üheksa peremeest, kes hakkasid Jaan Otsa eestvedamisel organiseerima oma meierei ehitamist. Sellest sai meie ühismeierei, millega liitusid ümbruskonna talupojad. Asutati ka karja kontrollring, kus assistendid õpetasid karjapidamist, loomade söötmist ja ravimist. Et tulid juba ristik ja söödajuurikad, siis hakkas piima rohkem tulema ja sissetulekud kasvama. Juba hakati ostma lina-ja päevalilleõlikooke lisaks oma jõusöödale.

Kahekümnendate aastate algul olid Lohvardil sigade söötmise õppused, kus ka minu isa ja ema õppisid valmistama sulpi hernest, linaseemnest ja aganatest. Suvel lisandusid seasöögile juurviljalehed ja õuerohi. See oli selleks, et saada korralikke peekoneid. Oma perele kasvatatavad sead olid siiski pekisead (pidas kauem vastu).

Taluperemehe uhkuseks olid ikka hobused olnud. Minu vanaisa käis hobusega vooris, et raha teenida. Veeti piiritust Riiga ja sealt toodi soola. Vahel tuli viia metsa Alutaguselt Tallinna ning sealt tuua vajalikku kaupa Rakverre. Vanaisa oli peakohtunik ja voorivanem, kuigi ta lugeda ja kirjutada ei osanud. Vooris oli vahel olnud kuni 40 hobust. Vanaisal oli olnud taskus pulk, mille peale tegi ta lõikeid, et kõik oleks korras ja täpne. Kord oli ta Tallinna Oleviste kiriku tarvis palke vedanud.»

Kirja pannud Endel Molotok, Vilde kolhoosi infoleht nr 4 aprill 1990