Sõda

Aruküla metsavennad / Heela Männik

autor Kuno Raude 26.09.2016. Kultuur ja Elu, ISSN 0134-5605. (2016) nr. 3, lk. 36-38

Aruküla metsavennad

Virumaa kaudu põgenes Punaarmee 1941. aastal Narva jõe taha, röövides ja tappes oma teel kohalikke elanikke. Vägivallale vastas rahvas relvastatud vastpanuga. 1941. aasta Suvesõda oli jõudnud ka minu vanemate ja vanavanemate kodukülla, mis jäi ette põgenevale vaenlasele. Õigusteadlase, emeritprofessor Herbert Lindmäe andmeil toimus Virumaal 282 relvastatud kokkupõrget. Ollakse arvamusel, et suvel 1946 tegutses Virumaal 61 metsavendade salka, milles oli 415 meest. Kirjastaja Valdek Kiiveri andmetel ulatus Virumaa metsavendade arv aastatel 1944–1953 tuhande meheni. Mitmed neist tegutsesid ka endise Küti valla külades ja metsades.

Eesti tehnikateadlase ja ajaloolase Jaak Pihlau (1937-2014) andmetel peeti Eestis aastatel 1945–1955 metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel vähemalt 17 üle kahetunnilist lahingut. Tema hinnangul toimus Virumaal Roela vallas Aruküla lähedal Porkuni metskonna Linkaevu vahtkonnas 11. märtsil 1946 pikim lahing Eesti metsavendluse ajaloos. Selles lahingus osales neli Aruküla ümbrusest pärit metsavenda: Mihkel Juhkami (1885) ja Heino Juhkami (1915) Roela vallast Saara külast, Karl Moor (1906) ja Leopold Moor (1923), Mihkel Juhkami õepoeg.

2001. aastal, kaks aastat enne lahkumist, andis kunagine Aruküla, Kulina-Puka ja Roela metsavendade sidemees ning usaldusisik Heela Männik (23.01.1924-13.01.2003) Viru-Jaagupi kalmistul mulle üle kirjapandud mälestused Hispaania kodusõjast, II maailmasõjast, sõjaaegsest Arukülast ja tema inimestest, Kulina-Pukast ja Kulina mõisast, Voore mõisast, Rahkla ja Peresaare külast, Eduard Kello Uue-Aru talust, Ernst Männikust, Leo Siilist. Metsavendadega vahetult suhelnud Heela palus võimalusel oma mälestused avalikustada, mida ma suure hilinemisega ja suure lugupidamisega Heela vastu heameelega teen (Vt. ka Jaak Pihlau artiklit „Metsavendade suurlahingud Eestis“ajakirjas Kultuur ja Eluhttp://kultuur.elu.ee/ke492_metsavennad.htm).

Ehk pakuvad lisaks teadaolevatele andmetele huvi ka Aruküla ja selle ümbruse metsavendadega vahetult suhelnud, tol ajal 17 aastase neiu, Heela Männiku mälestused 1941. aasta suvest oma kodukohas.

Heela Männik: „Neljakümne esimese aasta suvel jõudis sõjatee ka minu kodukülani Küti valda.Kõikjal olid ülesse kleebitud "mobilisatsioonikäsud". Suurt segadust tekitas kiiruga alanud vene sõjaväe taganemine. Kes sai, pages metsa. Sageli koos hobustega. Sel suvel, venelaste taganemise aegu, sai Arukülas surma Kello Kainu, kes avas tule läbi küla taganevate venelaste pihta. Tulevahetuse käigus rünnati Kainut selja tagant. Tema oli esimene meie külast, kes langes oma kodu kaitstes.

Viru-Jaagupi ja Koeravere vahel Kirikuküla metsas oli kolm talu: Müta, Mulla, Arutalu. Mulla talu peremees oli Karl Moor, kelle juurde tulid taganevad venelased süüa küsima. Perenaine kattis laua, mehed asusid sööma. Karl Moor pani oma kümneaastase poisi tagatoa aknast välja ja ütles: „Mine ütle Jaagupis meestele, las tulevad haarama.“ Saksa sõjavägi oli siis juba Jaagupis. Maja piirati ümber, tuppa astusid politseinikud Vilu Voldemar ja Valdre Kustas. Venelased sõid laua taga. Politseinik Vilu kamandas: „Käed üles!“ Venelased tõstsid käed üles, aga üks mees tõstis ülesse ühe käe, teise pistis taskusse.Valdre Kustas tulistas seda meest. Mees sai surma, teised võeti vangi.

Veel teadis Heela Männik, et Lebavere metsnik Kaarel Kasesalu (Vt. http://www.v-maarja.ee/?part=html&id=167) kogus kokku metsamehed, kes samuti tulistasid 1941. aastal taganevaid venelasi. Metsavendade pealik, sai ise tema hoole all oleva metsa 83. kvartalis surma.

1944. aastal, mil sakslane taganes ja vene võim jõudis jälle meie maale, läks asi päris tõsiseks. Algas uus mobilisatsioon vene väkke, jälle algasid arreteerimised. Roela valda Saara külla mindi arreteerima seal elanud Heino Juhkamit, kes lõi 1941 Roelas Omakaitse, ja tema isa Mihkel Juhkamit. Mihkel Juhkami oli parajasti veskil vilja jahvatamas, Heino hüppas aknast välja ja sai jooksu. Paugutati, aga pihta Heinole ei saadud. Heino ja Mihkel Juhkami, Leo Moor ja Karl Moor Kirikukülast, kes olid Juhkamite sugulased, kogunesid mõne kilomeetri kaugusel olevasse metsa. Nad ehitasid punkri metskonna maale, mis kuulus Porkuni metskonnale.

Punker oli maa sisse ehitatud vägev kiviehitis, laskeavad maa peal - igasse kanti üks laskeava, kus neli meest said korraga tulistada. Punkri peale punuti traadist võrk. Ei saa granaati punkrisse visata. Virumaa kuulsaim, Aruküla lahing, toimus 11. märtsil 1946. Neli meest pidasid hästikindlustatud lahingupunkris vastu terve päeva. Ööseks jätsid venelased punkri ümbervalve. Mehed roomasid punkrist välja, roomates läbi lume pääsesid nad piiramisrõngast. Üks valvesse jäetud mees löödi pussiga maha, lasku ei tohtinud teha. Teised valvurid ei märganudki lumes roomavaid mehi. Hommikul sõitis Viru-Jaagupist läbi Koeravere metsa tank. Venelased asusid uuesti ründama punkrit. Aga punker oli selleks ajaks juba tühi. Mehi kätte ei saadud!

Peale ägedat punkrilahingut võttis Roela NKVD hävitusrühm asja tõsiselt ette. Roela talude heinamaad olid Aruküla taga metsas. Mõne talu maale olid peremehed ehitanudabihooned, kus kõlbaska elada. Et Juhkameid kätte saada oli üks kohalik mees, August Uueni, asunud ühte metsamajja elama. Lootes, et selliselt saab Juhkamid ligi meelitada. Juhkami Heino, kes oli salaplaanist teada saanud, võttis aga Uuenil ja tema pojal hinge välja veel enne kui nemad oma kolukoormaga metsamajasse jõudsid ja ... koeral ka.

Oli talvine aeg, metsavennad otsisid juhuslikke varjupaiku taludes. Mihkel Juhkami oli juba vana mees ja ei pidanud sellele vaevale vastu. Ta läks Iisakusse oma sugulaste juurde. Karl Moor kooberdas üksinda külavahel. Ta tabati Arukülas Mäe talu õuel. Moor Karliga koos arreteeriti taluperemees Arnold Mäe. Vangimajas käis Karl Moori vaatamas Helgi Maasild (NKVD agendi nimega „Koidula“), kes ootas Karlilt last. Lepiti omavahel kokku, et kui Juhkamid kätte saadakse, saab Moor Karl vangimajast lahti! Peale kohtumist Karliga küttis Helgi oma talus valmis sauna ja kutsus metsavennad sauna. Peale sauna pani Helgi mehed oma heinaküüni magama. Ise läks helistama venelastele, nagu varem oli kokku lepitud. Tuli julgeoleku haarang, Juhkami Heino ja Moor Leo arreteeriti. Helgi kallim Moor Karl ei saanud aga vangimajast vabaks, nagu varem NKVD meestega oli kokku lepitud. Nii oli ainult ettekäändeks lubatud.

Rakveres oli avalik kohus meeste üle, nad kõik mõisteti surma. Hiljem muudeti kohtuotsus eluagseks vanglakaristuseks. Arnold Mäele määrati samuti vanglakaristus. Tema vabanes ja jõudis koju tagasi. Nüüd ta puhkab Viru-Jaagupi kalmistul. Heino Juhkami oli sunnitud oma isa Mihkel Juhkami välja andma, juhatama sinna, kus isa asus. Mihkel suri ajalikku surma vangilaagris. Heino ja Leo saatust ma ei tea, ei tea ka kuidas nad oma elupäevad lõpetasid. Vangilaagris? Ka Karl Moori saatus on mulle teadmata.

Aruküla rahva hea tundjana teadis Heela, et Aruküla taluperemehe Johannes Läll`i talumetsa seati II maailmasõja lõpus ülesse punker, mis asus küla lähedal. Küti valla Omakaitse juht ja Paasvere Omakaitse juht olid koolivennad, kes varjasid ennast koos teiste kohalike meestega Aruküla metsades: Kurvese Mart, Allika Värdi, Murdjõe Ants ja Raude Paul, kes Narva rindelt taganedes peatus 1944. aastal mõneks ajaks Arukülas. Kõik niiöelda omasugused tuntud mehed. Lälle Juhani väimees Rajasalu Kaarel, Veneverest pärit mees, võttis kaasa neli hobust, kes paifutati Stroomann`i heinaküüni. Ühe aastase hobuse tõin mina oma tallu. Söötsin teda hästi, loom kasvas ja Kaarel sai hobuse täie hinna eest ära müüa!

Kaarel varjas ennast kogu perekonnaga metsas. Tema naine ei võinud koju Veneveresse jääda, sest Kaarel oli tagaotsitav mees. Kaks last, tütar ja poeg olid neil kaasas. Tütar jõudis kooliealiseks, vaja laps kooli saata. Kaarel ja Erna hankisid endale valepassid ja asusid elama rahva hulka. Laps läks Porkuni Algkooli õppima, sest Porkuni koolis oli Kaareli vend kooliõpetajaks, kes sai Tartu rindel surma. Kaarel läks rindele, otsis venna surnukeha ülesse ning mattis Simuna surnuaeda. Siis oli veel Saksa valitsus. Porkunis oli kooli juhatajaks venna kooliaegne juhataja, temale võis Kaarel oma murest rääkida. Laps võeti Porkuni kooli vale nimega.

Viimane peatus oli Kaarlil ja Ernal Järvamaal Kaalepi sovhoosis. Kuid jälitajad olid ju pidevalt järel. Neile saadi jälile. Kaarel arreteeriti. Mõisteti „kakskümmend viis“ nagu see kõrgem karistus siis oli. Viiekümne kolmandal aastal tuli amnestia. Stalin oli surnud. Kõik karistused võeti poole peale ja Kaarel sai kaksteist ja pool aastat vangilaagrit. Peale Kaarli arreteerimist võis Erna maapaost koos lastega välja tulla ja oma õige nimega elada. Kaarel istus Siberis kaksteist ja pool ära ning tuli tagasi koju.“

Metsavendade ja nõukogude karistusvägede vahel toimunud lahingud olid selgeks tõestuseks, et vabaduse nimel on eesti mees ja eesti naine võimeline vastu seisma ülekaalukale sõjalisele jõule.Kahju, et Heela sugused inimesed, tõelised Eesti patrioodid, on jäetud meie poliitikute ja presidendi poolt unustusse. Heela Männiku ja tema mõttekaaslaste toetuseta ei oleks olnud võimalik metsavendlus, vabadusvõitlus, Eestimaal. Ehk leiab vastvalitud Eesti President võimaluse riikliku teenetemärgi annetamiseks postuumselt ka Heela Männikule.

Olgu lisatud, et Heela isa Karl Männik, küüditati 25.03.1949 koos teiste Küti valla elanikega Siberisse Krasnojarski kraisse Verhne-Ussinskisse. Karl suri 54 aastasena 08. märtsil 1953. aastal ja on maetud Arukülast pärit taluperenaise, minu vanaema, Marie Kello s. Rikken (10.01.1988-14.02 1953) kõrvale Verhne-Ussinski kalmistule Sajaani mägedes. Mälestuseks Küti vallast küüditatutele pühitseti 23.03.2014. aastal Viru-Jaagupi kiriku interjööris mustast marmorist mälestusplaat, millel on kivisse raiutud 64 küüditatu, ka Karl Männiku, nimi. Tema tütar, Heela Männnik puhkab koos paljude omaküla inimestega Viru-Jaagupi kalmistul.

Läti Hävituspataljon Pajustis

Kuula Eesti Raadio saadet: Kirjutamata memuaare: KIRJUTAMATA MEMUAARE. Suvest suveni 1940 - 1941. 8. saade

Teise maailmasõja algusaastate sündmused Eestis, saate autor Lembit Lauri. Suvi 1941 - sõjategevus Eestis. Venelased taganevad, sakslaste pealetung. Läti Hävituspataljon Pajustis (lõik algab 5:06). Eesti meeste "oma sõda", metsavendade tegevus, metsas olnud gruppide ühinemine. Lahingud Eesti saartel, Muhu dessant. Meenutavad Albert Traks, Heino Reigo, Emil Alesma. Helioperaator Vilja Kalme. Eetris Vikerraadios 17.10.1998.