Pajusti klubi, kultuur

Ed. Vilde nim kolhoosi klubi avati 12. märtsil 1960.

Avamist on jäädvustatud ringvaates „Nõukogude Eesti” nr 14, 6/7 "Tallinnfilm"

Pajusti klubi-kontorihoone ehitus EFA.204.1

Klubi ehitajad: Arnold Siik (brigadir), Karl Pärnaste, Hans Kivimäe, Heiki Tärn, Nikolai Polištšuk, Rudolf Rajamart, Johannes Kiviloo, Karl Meier, Uuno Rannamägi

Juba esimese aasta jooksul jõuti värskelt avatud klubis paljugi korraldada. Hea ülevaate annab tehtust klubi juhataja Märt Kongi kirjutatud artikkel ajalehes "Punane täht" Nr 50 27. aprillil 1961

Sisukas ja kultuurne ...

... nii võiks lühidalt iseloomustada vildelaste kolhoositööst vaba aja veetmist. Kultuuritöö keskuseks kolhoosis on möödunud kevadel avatud klubi, mille avara ja kõigiti moodsa hoone ehitasid peamiselt meie omad meistermehed.

Klubi ümber on koondunud arvukalt isetegevuslasi, noori ja ka vanu, kes võtavad, vastavalt huvialale, osa mitmesuguste isetegevusringide tööst.

Suurema populaarsuse on võitnud rahvatantsijad - segarühmas on neid 16 ja naisrühmas 12. Rahvatantsijad on õppinud sm. Viirese juhtimisel selgeks küllaltki mahuka repertuaari, millega on korduvalt esinetud kodukolhoosis ja väljaspool. Edu tähe all kulges rahvatantsurühmade osavõtt rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusest, mille tulemusena need suunati edasi ringkondlikule konkursile Tallinna.

Need, kes tunnevad kutsumust muusika vastu, võtavad osa kas puhkpilliorkestri, nais- või instrumentaalansambli tegevusest. Näitekunstihuvilised õpivad näitleja-pensionäri August Laane juhtimisel näidendit «Ega meiegi pole inglid». Nii et tegevust jätkub kõigile kunstihuvilistele. Eriti aktiivselt kasutavad võimalusi tööst vaba aja kultuurseks sisustamiseks karusloomafarmi töötajad Vally Järvemäe ja Selma Suursoo, viimase vend Valdur Suursoo, Mati Tisler, Viru-Jaagupi Keskkooli õpilased - kolhoosinoored Illo Veski, Heiki Kaasik, Martin Pall ja paljud teised. Koos noortega loovad kunstilises isetegevuses tarmukalt kaasa ka juba eakamad inimesed. Ehitusmees Evald Kull näiteks on ligi 60-aastane. Kunagi aastaid tagasi mängis sm. Kull orkestris, kuid pani siis «pilli kotti» ja loobus muusikast. Nüüd aga puhub ta kolhoosi puhkpilliorkestris B-bassi. Üle 50 aasta vana treial Ervin Prees lõi peremehena edukalt kaasa Vilde «Vigastes pruutides».

Aasta jooksul on olnud neid nädalalõppe, millal Ed. Vilde nimelise kolhoosi klubis pole olnud mõnd kultuurilist üritust, võrdlemisi vähe. On kujunenud juba päris harilikuks nähtuseks, et meie kolhoosi külastavad teatri- või muusikainimesed Tallinnast, Tartust, Rakverest ja mujalt. «Bajadeer» ja «Tuled kodusadamas» RAT «Estonia» esituses, läksid siin täissaalile, niisamuti Riikliku Akadeemilise Meeskoori kontsert, RT «Vanemuise» «Laanelill» ning Riikliku Filharmoonia ja Tartu Ametiühingute Kultuurihoone estraadiõhtud. Tihe kontakt on vildelastel rajooniteatriga, kelle «Traalid udus», «Mere peremehed» ja «Jumala saar» võeti siin vastu siiralt ja südamlikult.

Vabariigi tuntumatest kirjanikest on kohtunud vildelastega Osvald Tooming, Aadu Hint, Uno Laht ja Hermann Sergo.

Kõik sellelaadilised üritused on leidnud alati kolhoosirahva elavat osavõttu, mis tõendab, et vildelased oskavad kirjandusest ja kunstist lugu pidada.

Ühismajandi juhatus omalt poolt on loonud klubi töö avardamiseks tugeva materiaalse baasi. Vähe on vabariigis neid kultuurihooneid, kus kõlavad kontsertklaveri «Estonia» mahedad helid. Meie kolhoosi klubile osteti hiljuti «Estonia». Lisaks sellele on klubile muretsetud akordion, kontrabass ja mitmesuguseid muid muusikariistu. Niisamuti on majandi kultuurifondi summadest soetatud 28 komplekti rahvariideid. Seega on muutunud tingimused kunstilise isetegevuse viljelemiseks Ed Vilde nimelises kolhoosis senisest veelgi lahedamaks.

Pildialbumid klubi tegevusest

Fotod Märt ja Maie Kogi erakogust.

Fotod skänninud Jüri Tisler

RAMETO raadiomäng "Ruutpesiti" Eduard Vilde nimelises kolhoosis 8. veebruaril 1967

kuula Rahvusringhäälingu arhiivist https://arhiiv.err.ee/vaata/rameto-raadiomang-quot-ruutpesiti-quot

Toimetajad Esko Tasa ja Kaljo Jaagura. RAMETO raadiomäng "Ruutpesiti". Raadiomäng toimub Eduard Vilde nimelises kolhoosis Rakvere rajoonis ja võistlevad põllumehed. Žürii esimees on Mart Port ning liikmed Villu Astok ja Hugo Hiibus. Sekretariaadis on Mari Tuulik ja Milvi Juske. Mängujuhid on Esko Tasa ja Kaljo Jaagura. Võistkonnad: Võrtsjärve kolhoosi võistkond "Kiisk"- Helga Lipping, Niina Pekk ja Kalev Raave; Tartu näidissovhoosi võistkond "Lõbus talupoeg" - Ilmar Kraakja, Jüri Ilves, Lembit Majas (nimed kuulmise järgi); Rakvere võistkond "Viru" - Ülo Toomla, Undo Vilu ja Ülo Niisuke; Tori mehed - Elmar Kasearu, Hendrik Selja ja Hans Kavak. Sõna saavad Tallinna ekskursiooni büroo esindaja sm Jaanus, Eduard Vilde nimelise kolhoosi esimees August Lepassaar ja fortuuna rollis Inna. Fortuuna küsimusele vastavad publiku hulgast tulnud võistlejad Richard Keerd, Ilmar Purk, Endel Tikkop. Saade on muusikaliselt kujundatud: esineb Tiit Varts, laulab Rakvere rajooni töötaja Marina Rakoškina, Poslakov -"Mees läks välja koduuksest" - laulab kergejõustikutreener Vello Varik, "Päevast päeva" laulavad Tiiu ja Vello Varik, Haug "Naljalaul" ja Zatsepin "Kilimandžaaro poeg" - ETKVL-i Rakvere Kaubandusliku Invertari Tehase klubi naisansambel, Tjomkin - "Lehed" - Hans Kärvet, RAMETO laul kõlab Eri Klasi, Kalju Terasmaa, Uno Loobi ja Arved Haugi esituses jm. 00:36:21 "Tere hommikust põllumehed" kujundus/meloodia - viktoriini küsimuse osa. Meloodia autor Arne Oit. Suure ringi ehk raadiokuulajate küsimused esitab diktor. Toimetajad Esko Tasa ja Kaljo Jaagura. Salvestatud 08.02.1967. Kavas 12.02.1967.

Ajalooline hoburalli

Autor Ilme Post

"Virumaa Teataja" 28.02.1999

Olnud nii, et Vinni klubis toimunud 60-ndatel aastatel "Rameto" mälumängu raadiolindistamine. Võistkondadeks naabermajandite rahvas ja võistkondade nimedeks "Andres"- vinnikad ja "Pearu"- vildekad. Klassiku raamatust innustust saanud kemplemine kestnud kahe tammikutaguse majandi vahel aastaid, kuni põllumajandusreform sellele lõpu tegi. Lisaks elutervele verbaalsele kemplemisele, tehti ka ühisüritusi. Üheks selliseks sai 1985. aasta hoburalli. Pajustis asuva Vinni valla arhiivi materjalide alusel meenutab kroonik alljärgnevat.

See ralli ei olnud muud, kui üks omavahelisest uhkustamisest sündinud järjekordne kemplus. Kui Pearu omad uhkete kalesside ja sitaveovankritega Vinni hakkasid kogunema, pandi ka siin suksud rakkesse. Muide ühes olid üleaedsed võrdsed: mõlemas majandis olid hobutallidel fanaatikutest naispealikud - Pajustis Silvi ja Vinnis Reet. Olla tänaseni, sest põllumajandusreform polevat ei hobustest ega naistest jagu saanud...

No koguneti siis stardiplatsile. Oma paarkümmend mehitatud hoburakendit, naised pealekauba. Kuna noil aegadel anti autoostulubasid vähe, oli palju jalamehi. Viimased said nüüd hoburallil oma kirgi rahuldada. Nii olidki Vinni hobuveokid automarkide nimedega ristitud ja märgistatud(foto 1). See võis olla ka ametiühinguliidrite kaval plaan - autota jäänud talurahvas niimoodi maha jahutada.

Hoburalli sõidusihiks oli mõne kilomeerti kaugusel asuv Mödriku veskitare. Start anti iga kolme minuti tagant - kemplejaid ei saanud ju korraga teele saata. Starter ja peakohtunik Urmas oli ise nagu ingel valgeis rõivais ja läbis trassi viimasena, Rägavere mõisniku kaarikul. Vaatamata kurvilisele teele ja mõnede edevusele külastada ka teele jäävat Mödriku pruutidekooli, jõudsid kõik õnnelikena kohale. Lisamata ei saa jätta sedagi, et Vinni naispunaristlased tegid kodanikualgatuse korras enne sigala sirgele jõudmist kainuse kontrolli. Mitte keegi ei hakanud vastu- kõik puhusid . Ühe mehe sees oli küll ohtralt samakat - siis kehtis juba üleriigiline gorbatsovi kuivasuuseadus- aga tal oli oma eit kaardilugejana kaasas ja nii lastigi perekonnal edasi sõita. Pealegi ütles mees, et tal on vaja sugulastele oma uut setukat näidata ja ärgu teda takistatagu.

Veskitare man seoti hobused lasipuude külge ja kaerakotid pandi neile pähe. Maarahvas läks siis kambrisse lustima. Mingit avalikku joomist seal ei toimunud. Hullati põhkudel ja ennustati järgmise talve ilma, et kui kõvasti kartulikuhjad kinni mullata. Ennustustööd tehti peeru valgel ja ettekuulutamiseks kasutati seapõrnu ja kusepõisi. Viimased puhuti pilgeni õhku täis . Nende pealt lugesid teadmamehed välja, et tulemas on: sotsiaalne õiglus, uutmine, riigi priiks saamine ja põllumajanduse ümbertegemine. Vähe, kes ettekuulutajaid uskus, kuid näe - kätte tuli.

Peo lõpupoole läinud veskitares siiski ärplemiseks, nagu arvata oligi: ikka kummal majandil on rohkem raha, kelle naesed on heledama häälega... Seal siis valitudki konkursi korras Krõõt - õige ka, sest Andres on, Pearu on, Krõõta polegi! Nii leitigi tiheda rebimise tulemusel malbe pilguga ja ilusa natsionaalpaelaga dekoreeritud Krõõt. Siit saanud ka alguse ilusate naiste väljavalimise komme Virumaal.

Pidu lõppes ilma tüli ja tapluseta. Sõideti kodumajanditesse tagasi ja veel kaua kaikunud külatanumatel maanoorte reibas laul. Ajalooürikud näitavad, et sellega ühisüritamised ei lõppenud, küll käidi vastastikku santimas (mardisanditamisest silokombaini tagavaraosade laenamiseni), sportimas või lipupidudel.


*

Kroonik tuleb eelnevale toetudes nüüd tänapäeva.

Nimelt olla telemehed saanud kuulda siinsest aegadetagusest Tammsaare-vaimustusest ja tahavad seda kogemust "Tõe ja õiguse" filmimisel ära kasutada. M-Klubi hakkab maamehi mängima, aga Krõõta netu. Seriaali Perenaine oli tumeda peaga ja jämeda häälega, otsitigi veskitare Krõõt üles. Sobis küll, mis sellest, et vahepeal vanaemaks hakanud. Päriselt käsi veel kokku ei löödud, sest hääleproov "põssa-põssa-põssa" jäi põrsaste puudumisel tegemata. Vinni vald lubas kõik rekvisiidid oma küladest kokku korjata. Vastu nõuab vallavalitsus, et osa võtteid tehku meite maadel.

RAM ja Vilde kolhoos

Vello Mäeotsa raamatu „RAMipalavik“ ilmumise puhul on Ilme Post meenutanud RAMI-i ja Vilde kolhoosi koostööd.

„RAMipalavik“ räägib Eesti Rahvusmeeskoori ehk lihtsalt RAMi kirjust ja seiklusrikkast 67-aasta pikkusest elust. Autor ise oli RAMi laulja ligi 30 aastat ja 7 aastat koori direktor. RAM rändas ja laulis mööda maailma ning on mida mäletada ja raamatusse jätta.

1980. aasta jaanipäeval kirjutasid kaks meest Ernesaks ja Erilt Pajusti laululaval alla „vastastikuse koostöö lepingule”, nagu tollane kõnepruuk oli. Peale ühislaulu korraldasime samas ka lustakaid võistlusmänge - nii võisteldi käsivikatiga niitmises ning hobuse etterakendamises. Et võistlusalad poleks ainult maalähedased, lasid RAM`i-omad kolhoosnikel aja peale frakki selga panna. Teadagi oli see heinaniitmisest märksa suurem pähkel – põhimure - riidedetaile kippus üle jääma…

Nii meie majand need laulumehed ära kodustas – küll nad laulsid klubis ja Rägavere mõisas. Tuldi appi ka kartulipõllule appi. Meie tööjuhtide hämmastuseks läks meeskooril endi põllule laialijagamine väga nobedalt - bassid sinna, tenorid tänna ... Dirigendidki ei sättinud ennast puhtama poole peale. Vello ise tegi täppistööd, külvas heinaseemet.

Pajusti puidutöökoja perenaised keetsid toeka lõunasöögi - pekikastmega kruubipudru. Arvati, et seitsekümmend meest- mõnest kilost kruupidest tuleb lahedalt välja. Lõunalauas aga selgus, et põllutöö on laulumehed sööma ajanud ning kolhoosikorra au päästmiseks tuli kiiruga ka eilne hapukapsasupp üles soojendada.

Aga tangupuder jäigi Vilde majandile traditsiooniliseks lõunaroaks – kõikide head sõprade vastuvõtul, olgu nendeks kirjanduspreemia laureaadid, kunstinimesed, kolleegid. Ka laulutaat ise oma prouaga küsisid juba aegsasti, kas puder haudumas?

Pärast lõunasööki mindi kohe klubi kõrvale jalgpalli mängima. Mäng oli äge, sest vastas oli kiiruga komplekteeritud Vilde naiskond. Pöidlahoidjaid oli puudealune täis. Kohtunik määras arvukalt karistuslööke. Halvima ärahoidmiseks pani RAM oma väravasse koguni kaks väravavahti…Õhtul laulis RAM klubis täissaalile ja mis eriti vahva, nad esinesid samades, päevastes kartulivõtjate riietuses.

Kui meie au ja uhkus, RAM 40-seks sai olid laulumehed ja Vilde rahvas juba mitu kuud suured sõbrad olnud. Seetõttu kutsuti meidki juubelipeole. Estonia laval sai koos lillekorviga omatehtud haikugi tervituseks välja hüütud.

Kui palju kordi küll on RAM siinmail laulnud. Kord võeti kuulsat koori vastu lausa Pajusti piiril. Suured bussid peatusid, sõbrad said taas kokku. Agronoomid olid tassinud Pajusti sildi alla koguni klaveri! „Klaver põõsas“ kulus ühislaulule hoo andmiseks marjaks ära. Edasi, tammiku laululavale mindi siit hobustel või juba tuttavaks saanud sõprade seltsis jalutades. Vahepeal tundus, et juba igal perel on oma laulumees valitud.

Kõigile meenuvad traditsioonilised Rägavere mõisa jõuluõhtud. Külas käisid ka kvartetid.

RAM -1 , esinduskvartett käis ka meie majas, laulmas insuldi poolt tuppa aheldatud Erichile, juubelipäeval 1992. aasta oktoobris. See oli rahvarikas ekspromt-pidu: nii esinesid koos Iisaku klubi naiskoor, RAM ja paarkümmennd kolhoositalurahva esindajat!

Viimati meenutati suurt sõprust 2000. aasta jaanipäeval, mil RAM koos vanasõidukite killavooriga laulupeotuld vedas. Pajustis peeti sõbrad kinni- klubi ümbrus oli autodest ja lauljatest „umbe-täis“. Riigilipp lehvis ja kolhoosi punalipp lehvis. Üteldi kõnesid. Ka ühislaulud tulid rahval hästi välja.

Teelistele pakuti vaid piima-leiba - ajad polnud ju enam endised. Jahedal piimal oli hea minek ja mida siin oligi imestada - eelmisel õhtul oli laulumehed Avinurme staadionil jaanitulel lustinud...

Ja nüüd on meie sõber Vello Mäeots RAM-st raamatu kirjutanud. Tasub lugeda ja piltegi vaadata, siinset rahvastki peale jäänud.

Julgen soovitada: kuula laulu ”Kuldrannake”. Siis mõistad Tõnu Kaljuste hinnangut, et ”RAM `i soundi tunneb ära ka läbi betoonseina.” Noorenenud RAM taolist sound`i enam taga ei ajavat...Kiire olevat ja lihvimiseks ei jäävat aega.

RAM esineb ka neil päevil siin-seal , seoses Eesti aastapäevaga. Jõhvis, kuid mitte Rakveres..


loe ka Endel Molotoki kirjutatud Vilde-kolhoos ja Riiklik Akadeemiline Meeskoor