Eduard Vilde nimeline kolhoos oli kolhoos Rakvere rajoonis. Kolhoosi keskus asus Pajustis.
Eduard Vilde nimeline kolhoos moodustati 1951. aastal endiste Vinni kolhoosi ja Pajusti kolhoosi (asutatud 3. aprillil 1949) liitmise tulemusel. 1952. aastal liitus moodustatud kolhoosiga veel kolhoos "Uus Tee".
Kolhoos tegeles seakasvatusega, piimakarjakasvatuse, teravilja- ja kartulikasvatusega. Lisaks oli kolhoosil mitu abiettevõtet: 1956. aastal rajati karusloomafarm, 1959. aastal tärklisetööstus, 1966. aastal kalamajand. 1979. aastast kuulus kolhoosile Võhu veinitsehh. 1982. aastal valmis 858 kohaline veisefarm Kakumäel.
1967. aastal autasustati kolhoosi Tööpunalipu ordeniga.
1965. aastal asutati Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja kolhoos andis kirjanduspreemiat välja 1990. aastateni.
1979. aastal anti kolhoosile hallata Rägavere mõis. Peale mõisa härrastemaja ja kõrvalhoonete restaureerimist, 1981. aastast korraldati seal erinevaid kultuuriüritusi. 1980. aastal sõlmis kolhoos koostöölepingu Riikliku Akadeemilise Meeskooriga. 1982. aastal asutati kolhoosi kultuuriosakond.
Kolhoosi kogupindala 1984. aasta seisuga oli 8384 ha, millest 4594 ha haritavat maad. 1983. aastal oli kolhoosil 901 töötajat.
Kolhoosi esimehed:
1951–1956 August Room
1956 –1968 August Lepasaar
1969 – 1986 Erich Erilt
1986 - 1991 Arvi Toome
1991 Vello Tafenau
Koostanud Endel Molotok
Väljavõtted kroonikast, originaal hoiul Vinni valla muuseumis
Kolhoosi esimees oli Arvi Toome.
Aastal 1986
Seisuga 1.01.1987 oli majandis 886 töötajat.
Aasta jooksul laekus 10 miljonit rubla, millest kasumiks jäi 2,7 miljonit.
Kolhoosniku keskmine töötasu oli 299 rubla.
Masinapark – 146 autot, 104 traktorit, 13 kombaini.
Pensionärid said tasuta puud, nende aiamaa hariti kolhoosi poolt.
Alustati uue keskusehoone ehitust (projekti autor Tiit Hansen).
Pajustis võeti vastu masinakeskuse 3. järk
Võhus lõpetati aianduse kompleksi ehitustööd, rajati 2000 m2 klaasialust pinda, kus kasvatati põhiliselt nelke, andromeeriaid, alpikanne. Pajusti aiandis kasvatati krüsanteeme, roose, gerberaid, kallasid, levkoisid.
Rakveres, Laial tänaval avati toodangu realiseerimiseks lillepood.
Majandi ratsahobused said uue kodu - Toomari talu kunagine tall ehitati ümber.
Kadilas valmis 2 eramut ja alustati 200 kohaga lüpsikarjalauda ehitamist.
Kartulit kasvatati 210 hektaril, selle koristustöödel oli abiks ka RAM, keskmine saak 225 ts/ha kokku 5621 tonni.
Pajusti farmis lüpsti lehma kohta aastas 6116 kg.
Veiseid oli 2699, sigu 8957, põrsaid saadi aastas 13 000.
Abitootmistest oli kõige rentaablim Aravuse kalamajand (5 töötajat). Toodangut andis 173 621 rubla (kala ja kalamari), käiku läks uus haudemaja.
Puidutsehhi toodang kasvas poole võrra, töötajaid 65 inimest, neist tislereid 40.
Karusloomafarmis alustati köösneritöökojas kasukate õmblemist.
Tärklisetööstus andis 125 tonni tärklist.
Võhu veinitsehhis tehti ümberkorraldused, käiku läks lõssipulbri liin ja kompveki liin. Keldrites olevat veini realiseeriti 880 000 rubla eest.
Raskeveohobused saavutasid Riia lähedal võistlustel häid tulemusi – Ekstra vedas 1800 kg raskust koormat 5 m, Ekstraga käis võistlustel Silvia Keskküla.
Toimusid Hoburalli, ratsaspordipäev.
Aastal 1987
Inimesi 868, keskmine palk 320 rubla.
Mais valmis uus koolihoone Vinnis.
Laiendati karusloomafarmi, riigile müüdi 4800 sini- ja 2000 hõberebasenahka
Võhu kommiliinil toodeti koorevenist 91 tonni.
Vorstitsehh andis liha ja lihatooteid 96,5 tonni, lõssipulbrit tehti 12,1 tonni.
1. augustil 1987 festivalil Pajustis said kokku kolhooside levimuusikaansamblid, Okaspendel jt. Rägaveres toimus akordionimuusika festival. 2. augustil ratsaspordipäev.
Aastal 1988
Seisuga 1.01.1989 kolhoosis 815 inimest – neist eestlasi 82% keskmine palk 355 rubla.
Maad 8486 ha. Sellest põldu 4387, heinamaa 591, karjamaa 271, töötajate õueaiamaad 256.
Loomi: veised 2666 sh lehmad 976 pead, sead 7457, hobused 60
Masinad: veoautod 83, sõiduautod 28, busse 12, spetsmasinad 30, traktorid 110, kombainid 35.
Kasum töötaja kohta 6176 rubla (rajooni keskmine 3898 rubla).
Kasum ha kohta 1258 rubla (raj k 515) - rajoonis oli Vilde II kohal.
Majandi rentaablus 1988 oli 56,8% (raj 33,1%).
Sept 1988 algas õppetöö uues Vinni-Pajusti koolimajas.
Pajustis alustati uue korterelamu ehitamist.
Aravuse kalamajandist sai näidiskalamajand.
Majandi alluvusse tuli Lohvardi puidutööstus, kus hakati valmistama vineeri.
1988 oli põllumehele – taimekasvatajale söödavarujale – raske aasta.
Aastal 1989
Töötajaid 952, sh põllumajanduses 457, keskmine kuutasu 363 rubla.
Kõikidest tootmislõikudest kokku oli laekumine 1989 aastal 16,1 mil rubla, sellest kasum 4,4 mil rubla.
Valmis kontorihoone ehitus, sisekujunduse autorid Mait Summataavet ja Tiit Hansen.
Juhatuses arutlusel suurte kommunaalmajade müümine eraomandiks.
Hakati kasutama kolhoosnike raha majandi tootmistegevuses ja maksma raha kasutamise eest protsente.
Korraline puhkus kõigil 24 tööpäeva.
Sõlmiti otseleping sõiduautotehasega 15 sõiduauto hankimiseks 1990. aastal.
26.09 võeti vastu uus põhikiri.
Kevadel anti majandi töötajatele võimalus lepingute alusel kasvatada kartulit ja söödapeeti
Leivapäevade raames korraldati rukkilõikus vanaviisi hakkidesse, lõigati vikatiga ja „Deeringu” nimelise lõikusmasinaga. Pärast sajakonna viljahaki kuivamist masindati talgu korras, abiks olid ka RAM-i laulumehed.
Hobusefarm kuulus vabariigi parimate hulka, sai hindamiskomisjonilt 100 võimalikust 91,5 punkti – tunnistati Eesti raskeveohobuste I klassi tõufamiks.
Karusloomafarmis laekumine 2,1 mil rubla, sellest kasum 1,5 mil.
Kalamajand realiseeris toodangut 336 tuhat, sellest kasum 218 tuhat
Loodi ühisfirma „Eesti Parkett” - Rakvere KEK, Vilde kolhoos, Rootsi firma „Tarket”
Võhus toodeti „Koorevenis” 118,9 tonni, Mandel 31,8 ja Jõhvikat 4,8 tonni.
Aastal 1990
Kolhoosi liikmeid 1055, sh täiskasvanud töövõimelisi 744, töötajaid 891.
Keskmine palk 342 rubla (Koos väljamakstud preemiate ja kasumiga 434)Seoses hinnatõusuga maksti töötajatele 20 rubls kompensatsiooni
Kolhoosil maad 8499 ha.
Rahaline laekumine kokku 24,2 mil rubla, puhaskasum 8 mil, rentaablus 52,6%
30 märtsil avati ja aprillis koliti uude kontorihoonesse.
Pajustis valmis elumaja üheksa 3- ja 4-toalise korteriga.
Muutusid hinnad majandi müügipunktist müüdavatele toodetele, tõusis ka küttepuude hind.
Töötasude tõstmine lükkus uude aastasse.
Ettevalmistusi iseseisvumiseks tegid kalamajand, metsamehed ja karusloomafarm.
Alustati ettevalmistustega korterite müümiseks elanikkonnale.
Taimekasvatuses taas raske aasta, sagedased vihmad raskendasid külvi, saagikoristust ja sügiskündi.
Pajusti farmis läks käiku torusselüps, valmis uus piimaruum. Majandi mustakirju kari sai II klassi tõufarmiks.
Aasta lõpus veiseid 2387 pead (neist lehmi 940), sigu 7935, hobuseid 70.
Majandi hobusefarm tunnistati vabariigi parimaks, juhataja Silvi Keskküla.
Vildelased korraldasid laulupeo tule toomise Tartust Tallinna, sellega oli seotud 17 inimest (kutsarid, ratsanikud, autojuhid jt) ja 11 hobust. Rohkem kui kahesaja kilomeetri pikkusel teel, mille läbimiseks kulus nädal, olid kutsarid Piret Randmaa, Renee Etti, Aare Pillesson ja Hans Kivimäe. Ratsanikena tegid teekonna kaasa Pajusti poisid-tüdrukud. Kogu selle suure ettevõtmise üldjuhtideks olid Silvi Keskküla ja tema tütar Marika.
Koostanud Endel Molotok
Väljavõtted kroonikast, originaal hoiul Vinni valla muuseumis
Kolhoosi esimees oli Vello Tafenau
Aastal 1991
1991. aasta lõpuks oli E. Vilde nim. kolhoosis liikmeid 1032 ja töötajaid 839.
Aasta jooksul suri 14 inimest ja sündis 22 uut vildelast.
1991. aastal toimus mitmeid ümberkorraldusi majandi tootmistegevuses: loodi esimesed aktsiaseltsid ning vormistati esimesed rendilepingud.
1991. aastal vähenes kolhoosi põllumaa 355 ha võrra (see oli seoses maa eraldamisega talupidajatele).
1991. aastal tähistasid oma juubelit karusloomafarm (sai 35-aastaseks) ja Aravuse kalamajand (sai 25-aastaseks).
1991. aastal viidi läbi põhivahendite ümberhindamine ning aasta lõpuks oli kolhoosil põhivahendeid 76 miljoni rubla väärtuses.
1991. aastal oli kolhoosi kogu käive 43.620.000 rubla, sellest moodustasid kulud 37.975.000 ja kasum oli 5.647.000 rubla. Rentaablus oli kolhoosil 15%.
1991. aastal sai kolhoos endale uue esimehe.
Oma ametipostilt lahkus kolhoosi esimees Arvi Toome. Lahkumisavalduse esitas ta juhatusele 8.juulil, põhjendades seda sellega, et puudub üksmeel tegevuses majandi perspektiivse arengusuuna väljatöötamisel, samuti ka tervisliku seisundiga. Samal koosolekul räägiti ka sellest, kes võiks olla uueks esimeheks. Peatuma jäädi Vello Tafenau kandidatuuril. Oktoobris seati üles ka Rein Tensoni kandidatuur, kuid oktoobrikuu volinike koosolekul võttis Rein Tenson oma kandidatuuri tagasi ning volinikud valisid esimeheks VELLO TAFENAU.
1. novembril arvasid volinikud juhatuse koosseisust välja Arvi Toome, Kaljo Paabo ja Aarne Nurmsalu ning valisid juhatusse Raivo Koivu, Märt Soppe ja Gustav Madise. Uus esimees juhatas juhatuse koosolekut esmakordselt 14. okt.
Töölt vabastati 26. augustil aseesimees Aarne Nurmsalu, Hendrik Kont (Kadila), Valdur Liiv ja 7. oktoobril oma ametikohalt Ülo Savimägi. Lahkus ka Allan Aan, kelle vii- maseks juhirolliks Vildes oli köösnerite töö korraldamine.
Kadila osakonna juhatajaks (H. Kondi asemel) kinnitati Aarne Piibemaa. Kui lahkus Ülo Savimägi traktorite remondi mehhaaniku kohalt, toodi tema asemele Aarne Piibemaa ja Kadila osakonna juhataja kohusetäitjaks määrati Mati Reks. 19.detsembril kinnitati Kadila osakonna juhataja kohale
Heino Part ja Kadila remonditöökoja juhatajaks Aivar Uude. Uue tehnika inseneri ametikohal asus tööle Arvo Plaado. Aasta algul ühendati Pajusti ja Võhu aiand ning aiandi juhatajaks kinnitati Märt Pärnaste.
Pajusti klubi juhataja kohustused võttis enda kanda Eve Kraaner ja juhataja asetäitjaks jäi Regina Seppik. Klubi kunstilise juhina asus tööle Pajustis Aare Rohumets ning Kadila klubi kunstiliseks juhiks kinnitati Georg Gurjanov. Rägavere mõisa majandusjuhatajana asus tööle Aare Tamm ja mõisa aednikuna Piret Lagrekül.
Politseinikuna töötab sellest aastast majandis Einar Rihm ning valvetöötajatena Osvald Veeber ja Meelis Jakobson.
Toimus ka mõnede töötajate koondamine: aiandi 9 töötajast koondati 3, ka koondati 1 tööde juhataja.
19.detsembril tegi juhatus otsuse ühendada Pajusti saeveski ja puidutööstus ning kinnitas selle tootmisüksuse juhiks Mart Silvere.
Juhatuse ja volinike koosolekud
Aasta jooksul peeti 18 juhatuse koosolekut, millel käsitleti väga paljusid kolhoosi tootmistegevust ja kolhoosnike elu-olu puudutavaid probleeme. Nii korrigeeris juhatus mitmel korral töötajate töötasusid (tõsteti töö- tasuhindeid kõigil töötajatel, määrati toetus mittetöötavatele pensionäridele, kinnitati uued stipendiumimäärad). Ka pandi välja nn. õppuripreemia 7.-12. kl. õpilastele. Preemia summa kokku on 750 rbl., ühele õpilasele 150 rbl. See makstakse välja õppeveerandi lõpul.
Sõjaväest tulnud noormeestele otsustati anda ühekordset toetust 600 rbl, kõrgkooli lõpetanutele antakse 1000 rbl. ja tasuta korter ning elekter kolmeks aastaks. Tehnikumide lõpetanutele antakse kolme kuu palk ja tasuta korter ja elekter kolmeks aastaks.
30 õpilasele otsustas juhatus kooli lõpetamise puhul maksta preemiaks 1775 rubla. Muusikakoolis õppivate noorte õppemaksu tasus kolhoos.
14. okt. toimunud juhatuse koosolekul otsustati tõsta Erich Erilti pension 600 ja Ilse Lepasaare pension 300 rublale.
Korduvalt korrigeeris juhatus karusnahatoodete, liha ja lihasaaduste, kala, veini, kompvekkide ning teenustööde hindu. Kehtestati teenuste hinnad talunikele tehtavate tööde eest, autotranspordi kasutamise ja metsamaterjali väljaveo eest. Aasta alguses lõpetas juhatus juurdemaksu Vinni ambulatooriumi õdedele ja Pajusti raamatukogu juhatajale.
Juhatus organiseeris kolhoosnike varustamist liha ja lihasaadustega (neid müüdi talongide alusel), ka võimaldati rahval osta suhkrut, jahu, tangu jne.
Juhatuse otsusega 19. dets. maksti topelt tasu neile, kes olid tööl 24., 25., 26. ja 31.detsembril.
Juhatuses vaadati läbi ja kinnitati kõik aasta jooksul tehtud ostud-müügid.
Palju oli juhatuse koosolekutel kõneks Moskvast ostetud sõiduautod ja nende jagamine.
Kõik ehitusteks ja muuks palutud laenud kinnitas juhatus.
Tohutud summad on juhatus oma otsustega määranud toetusteks mitmesugustele ühiskondlikele organisatsioonidele (liidud, seltsid, spordiühingud, koolid) ning mitmesuguste ülevabariigiliste ürituste läbiviimiseks. Ainuüksi "Sakura" ja Eesti Judoliit on saanud kolhoosilt toetuseks rohkem kui 60.000 rubla. Mitmel korral on toetatud Eesti Meestelaulu Seltsi. Toetatud on ka kolhoosnike laste välisreise ja ekskursioone. Sõjaväeosale on antud tasuta kartulit jne.
Oktoobris arutas juhatus sponsorluse korras makstavate toetuste korda ja otsustas üle 1000 rbl. mitte välja anda ilma konkreetse arveta, ja ainult ülekande korras.
Jooksvas töös üleskerkinud probleemid lahendati regulaarselt esmaspäeviti peetud infotundidel.
Volinike koosolekuid oli aasta jooksul viis: 1. veebr., 18. juunil, 8. okt., 1. nov., ja 16. dets.
Traditsiooniliste küsimuste kõrval arutati järgmisi:
Talude tagastamine endistele omanikele või nende järglastele.
Amortiseerunud hoonete mahakandmine.
Maa eraldamine uus talunikele, aga ka garaažikooperatiivile "Pagusoo".
Juhatuse otsuste läbivaatamine ja kinnitamine või siis tagasilükkamine. Volinikud peatasid aktsiaseltsi "Eesti Karusloomade Tõuaretus" tegevuse, ei olnud nõus sõlmima rendilepingut lillepoe, Kadila puidu ja Võhu vorstitsehhi rentimiseks. Otsustati mitte anda laenu "Rägavere Kontserdile", vähendati 20% võrra osalust "Eesti Parketis", otsustati firmalt "ERE" tagasi nõuda 15.000 FIM-i jne.
Moodustati uus korterikomisjon. Selle esimeheks valiti Helle Meilbaum.
Palju aega kulutasid volinikud Moskvast ostetud sõiduautode jagamisega tekkinud erinevate arusaamade lahendamisele.
Aasta viimane volinike koosolek (16. dets) pani paika mitmed palju probleeme tekitanud küsimused. Lahendati karusloomafarmi tulevik: otsustati alustada koostööd Taani firmaga "Farm Centr" ning lubati asutada aktsiaselts "ESDAN". Viimase moodustamisega seotud küsimuste lahendamine pandi esimees Vello Tafenau õlule. Kuulati ära ka Tiit Hanseni informatsioon Rägavere mõisa kohta ja otsustati, et varad, mis mõisas on, peavad olema sel-
Kolhoosi reorganiseerimisest
Nagu terves Eesti Vabariigis, oli ka kolhoosis 1991. aasta otsinguteaastaks, sest senised tulemused ei rahuldanud enam. Oli vaja leida uusi teid, tuli hakata põhjalikumalt mõtlema eraomandusele järkjärgulisele üleminekule.
Talude arv kolhoosi territooriumil kasvas aasta jooksul, ulatudes aasta lõpuks 40-ni. Maad nendel oli kokku ca 700 hektarit (põldu 355 ha), s.o. ca 10% majandi kogu maast. Rohkem on talusid tagastatud või uus talusid rajatud Pajusti ja Inju kandis, ka Pukal, Kadilas vaid 1 talu.
Aprillis arutati kümnes töökollektiivis seni tehtut ning peeti plaane edasiseks. Esimest korda oli aktsiaseltside asutamise küsimus juhatuse päevakorras 2. mail. Esimees Arvi Toome oli kindlalt veendunud, et majandi eraomastamise teed tuleb alustada terviku tükeldamisest mitmeks, võib-olla isegi 20 aktsiaseltsiks. Oma seisukohti valgustas ta põhjalikult kolhoosi infolehes ilmunud artiklis "Mida teha? Otsustagem!" (maikuu number). Nimetatud artikkel pani rahva tõsiselt mõtlema ning kutsus esile vastakaid seisukohavette (vaata infolehe juunikuu number). Jäi kõlama mõte, et lammutada on kerge, aga mis saab siis, kui kõik ei laabu nii , nagu planeeritud. Ei meeldinud see, et keskuse käsutusse taheti jätta 55% aktsiatest; nõuti osakute väljaarvestamist jne.
Erastamisega seotud küsimusi arutati aasta jooksul mitmel juhatuse ja volinike koosolekul.
Palju oli juttu karusloomafarmi ja Aravuse kalamajandi muutmisest aktsiaseltsiks. Sellekohase otsuse võttis juhatus isegi vastu, kuid volinikud peatasid nimetatud otsuse jõustumise. Ja alles aasta viimasel koosolekul (16. dets.) lahendati nende kahe töökollektiivi tulevik.
Tegutsemisloa sai ka a/s "Rägavere Kontsert", aasta lõpul jõuti nii kaugele, et valmis sai rendileping Kadila puidutööstuse ja saeveski rentimiseks üheks aastaks. Lõplikult lahendati ka Rakveres oleva lillepoe "Piibeleht" rendile andmine ning põhimõttelise nõusoleku said kalakasvatajad a/s "Salmo" loomiseks Aravusel.
Majandi reorganiseerimisküsimustega tegelesid Gustav Madis ja Mati Kanarik.
Ehitustest valmisid 1991. aastal järgmised tootmiseks vajalikud objektid.
1. Valmis sai ja anti ekspluatatsiooni Kadila suurfarmi II osa. Valmis ehitati farm vastavalt projektile, kuid vastuvõtuaktile ei ole oma allkirja pannud looduskaitsekomisjoni esindajad, kes nõuavad täiendavalt katusealusega sõnnikuhoidla rajamist (projekt seda ette ei näinud).
2. Vinni- Pajusti keskkooli töötajad said endale 24 korteriga elumaja Vinnis. Selle ehitamine oli suuresti kolhoosi ehitusmeeste ülesandeks.
3. Paranesid tingimused ehitusmaterjalide hoidmisel, aga ka töötingimused, sest ehitusmaterjalide ladu sai endale juurde laopinda ning püstitati kaarhall.
4. Viilhalli sai endale automajand ja kaarhalli kalakasvatajad Mõdrikul.
5. Jätkus karusloomafarmi laiendamine.
6. Kadilas valmis sealsele osakonnale väga vajalik kaalumaja.
7. Punkerkuivatite juures on nüüd töös Poola päritoluga kuivati.
Kõige selle kõrval tegid majandi ehitusmehed suures mahus nii kapitaal- kui jooksva remondi plaanis ettenähtud töid.
Aastal 1992
Kuigi 1992. aastal elati põhiliselt nende probleemide lahendamise tähe all, mis olid seotud põllumajandusreformi läbiviimisega majandis, suudeti siiski säilitada loomad, suudeti jätkata toomist ning kindlustada inimestele töö. Töötajate arv majandis vähenes suuresti, seda eriti pensionile jäämise ja aktsiaseltsidesse siirdumise tõttu.
Alljärgnevalt mõned arvulised näitajad majandi kui terviku kohta.
Majandis vähenes veiste arv 2279-lt 1826-1e, sigade arv vähenes 5813-1t 2917-le. Kui veiseliha toodeti 1991. aastal 347 tonni ja sealiha 764 tonni, siis 1992. aastal olid vastavad arvud 202 ja 476 tonni. Piima tootmine vähenes 4313 tonnilt 3816 tonnile ja piima lehma kohta saadi eelmisel aastal 4630 kg, 1992. aastal 4194 kg.
Kõik see mõjustas negatiivselt majandi kogu realiseerimise mahtu. 1992.aastal realiseeriti toodangut ca 20,4 miljoni krooni eest (1991. a 40 milj rubla).
Majandi kasum 1992. aastal oli 1.421.215,74 krooni.
1. jaanuariks 1993 oli arveldusarvetel raha 618.000 krooni, ostjatelt oli laekumata 2.063.000 krooni ja muu debitoorne võlgnevus oli 660.000 ja aktsiisikapital 778.000 krooni.
Laenusid on majandil vormistatud 900.000 krooni eest, seal hulgas 360.000 puidutööstusele. Maksuvõlad olid 1.035.000 krooni ja majandi poolt tasumata arved 1,3 mil. krooni ulatuses.
Inflatsioon 1992.a. tekitas majanduses suure segaduse, see omakorda tingis olukorra, et tuli elada majanduslikus kitsikuses.
Aasta jooksul oli kolhoosi juhatus koos 20 korda. Koosolekutel arutati kõiki majandi ellu puutuvaid küsimusi. Kõikidel koosolekutel oli esimeseks päevakorrapunktiks kaader: uute liikmete vastuvõtt, töölt vabastamised, vallandamised jne.
Juhatuse koosolekute protokollidest nähtub, et aasta jooksul lahkus juhtivatelt ametikohtadelt:
Arvi Toome, alates 11. jaan 1992; Raivo Kõiv seoses aseesimehe ametikoha kaotamisega, Gustav Madis seoses üleminekuga Vinni vallavalitsuse juurde, Mati Kanarik, Vello Pikat ja Edgar Võsu.
Kolhoosi liikmeskonnast arvati välja kalakasvatajad seoses nende astumisega aktsiaseltsi "Salmo" ning klubide, lastepäevakodude ja raamatukogu töötajad, kuna vastavad asutused anti üle vallavalitsusele.
Tunduvalt rohkem kui eelmistel aastatel oli sel aastal neid, kes vabastati töölt seoses pensionile jäämisega.
Detsembris otsustas juhatus anda vallale üle Pajusti katlamaja koos trassidega, päevavalgustussüsteemi, majandisisesed teed, politsei- ja tuletõrje tehnika, laululava, med-punkti ja hambaravikabineti.
Samal koosolekul lõpetas juhatus (alates 1. jaan. 1993) kõik majandipoolsed maksed sööklale, lasteaiale, õpilaste toitlustamisele, sanatooriumituusikutele, emadele, kes kodus lapse 3-aastaseks saamiseni, treeneritele jne.
Mitmeid kordi reguleeris juhatus realiseeritavate kaupade hindu. Uued hinnad kehtestati küttepuudele, veinile, kartulile, lihale ja lihasaadustele. Uued hinnad määrati ka transpordi kasutamise eest.
Korrigeeriti ka töötasusid: suurendati tükitööliste töötasu, uued kuupalgad määrati spetsialistidele, pensionäridele hakati maksma lisapensioni 100 rbl. kuus. Kinnitati lisapuhkus tervist kahjustava töö eest.
14. detsembril toimunud koosolekul otsustas juhatus lõpetada kõik soodustatud hindadega müügid.
Mitmel koosolekul oli kõne all kütuse kompenseerimisega seotud probleemid. Kuulati ära ettepanekud, kuidas tõsta toatemperatuuri, vähendada soojuskadusid. Juhatus kinnitas kõikidele majadele majavanemad.
Mitmel koosolekul oli kõne all majade müük. Protokollides on kirjas majade maksumus ja müügitingimused. Juhatus vaatas läbi ka kõik korteriavaldused, andes need põhiliselt lahendada korterikomisjonile.
Koosolekuteb kuulati ka aruandeid tootmisüksuste juhtidelt (peaagronoom Nikolai Kors, peazootehnik Ülo Nurmsalu, puit, Võhu jt.); arutati Kadila algkooli avamisega seotud küsimusi ning otsustati likvideerida köösneritöökoda Tartus.
Palju oli juhatusel tööd mitmesuguste toetust taotlevate avalduste läbivaatamisega.
Juhatus vaatas läbi ja kandis majandi kahjumisse vargustega tekitatud kahjud.
Kui varasematel aastatel oli igas kvartalis üks volinike koosolek, siis 1992. aastal oli neid tunduvalt rohkem. Seda tingisid 2 valulist probleemi - põllumajandusreform majandis ja karusloomafarmi ümberpaigutamine Pajustist Koeraveresse.
Seepärast oli pea igal koosolekul üheks küsimuseks, mis saab kolhoosist järgmisel aastal, ning teiseks, kuidas teha nii, et Koeravere piirkonna elanikud ja ka looduskaitsjad leiaksid ühise keele.
Volinike koosolekul valitud reformikomisjon tegi aasta jooksul tõhusat tööd ning andis volinikele pidevalt aru, mida tehtud. 1993. aasta jaanuari algul toimunud üldkoosolekul kiideti reformikomisjoni tegevus heaks ja võeti reformikava vastu.
Karusloomafarmi ümberpaigutamise ümber käis aasta läbi tuline sõnasõda majandi ja looduskaitseorganite vahel: koostati mitmeid tehnilisi tingimusi sisaldavaid dokumente, kutsuti appi eksperte ning valitsuskomisjongi on pidanud (Koeravere rahva nõudmisel) oma sõna sekka ütlema. Kõik need poolt- ja vastuargumendid on läbi käinud ka volinike koosolekutelt. Aasta lõpul jõuti nii kaugele, et Keskkonnaministeerium ja Virumaa Looduskaitsetalitus soostusid farmi ümberpaigutamisega Koeraverre vaid tingimusel, kui on täidetud järgmised nõuded:
1. Rajatava karusloomafarmi asukohaks kooskõlastada varem uuritud territoorium Koeravere külas.
2. Lubada karusloomafarmi üleviimine Pajusti alevikust Koeraveresse praegu olemasolevaid loomakohti (14500) aluseks võttes.
3. Farmi sõnnikumajanduse jaoks rakendada kuivtehnoloogia koos vettpidava komposteerimishoidlaga. Sõnnikuhoidla juurde rajada põhjavee kvaliteedi jälgimiseks vaatluskaev.
4. Farmi veemajandus rajada vee korduvkasutusele; kohapeal mittepuhastuvad reo- ja heitveed koguda ja vedada Rakvere puhastusseadmetele. Kohapealne rea- ja heitvete infiltreerimine pinnasesse on keelatud.
5. Eespool nimetatud nõuete kohaselt on Koeravere karusloomafarmi rajamine lubatud ainult siis, kui on seaduslikult fikseeritud farmi omanik, tema õigused ja kohustused.
Volinike veebruarikuu koosolekul otsustati üle anda vallale Pajusti ja Kadila lastepäevakodu, raamatukogu ja Pajusti ning Kadila klubi, detsembrikuus otsustasid volinikud sama teha ka Pajusti katlamajaga (koos trassidega) ning Lohvardi tööstushoonetega koos elamutega.
Volinike koosoleku otsusega lõpetati lisatasu maksmine aunimetuse saanud kolhoosnikele ning soodustuste andmine noortele spetsialistidele.
Volinikud lubasid anda majandi vara rendile järgmistele aktsiaseltsidele: "Wald", "Kadila Puit", "Salmo" ja "Mae". Pajusti Talunike Seltsile anti rendile kuivati.
Suvel kinnitasid volinikud juhatuse ettepaneku astuda Rakvere Piimaühistu ja Rakvere Lihaühistu liikmeks ning kuulasid aruandeid tootmisüksuste tegevuse kohta.
Veel oli volinike koosolekul arutlusel elamute müügiga seotud probleeme, rendilepingute pikendamisi jne.
16. aprillil toimunud koosolekul valisid volinikud kolhoosi uue juhatuse, revisjoni- ja reformikomisjoni.
Reorganiseerimise ajaline kava
9. jaanuar 1993 üldkoosolek.
9. jaanuar 1993 üldkoosoleku otsusega anda kolhoosile õigus reorganiseeruda. Pajusti hoiu- ja laenuühistu jääb õigusjärglasena lahendama reorganiseerimisega tekkivaid probleeme.
1. jaan. 1993 - 9. jaan. 1993 Valmis on varade nimekirjad, osakusaajate nimekirjad, korterite nimekirjad, tõendid osakusaajatele.
9. jaan. 1993 - 25. jaan. 1993 Osakute paigutamine ühisvaradesse (ka korterid).
31. jaan. 1993 Töö- ja varaosakute paigutamine on lõppenud. Paigutamata tööosakute eest makstava kompensatsiooni kättesaamise tähtaeg on 1. jaan 1996.a.
15. veebr 1993 - 1. aprill 1993 Firmade registreerimine, tervik- ja üksikvarade erastamine.
E. VILDE NIMELISE KOLHOOSI REORGANISEERIMISE KAVA
Põllumajandusreform viiakse läbi vastavalt EV seadustele osakusaajate vahel varade jaotamise ja nende omanikuks saamise teel.
Osakusaajate vara üleandmine (välja arvatud korterid ja elamud, mille erastamine reguleeritakse eraldi) vormistatakse aktiga, milles võivad olla ette nähtud tingimused vara sihtotstarbelise kasutamise kohta teatud perioodi jooksul, põhivahendite müügi keeld jm. Nimetatud nõude koostamise ja esitamise õiguse on Vinni valla volikogu delegeerinud ka Vinni Vallavalitsusele 26. nov. 1992. a otsusega.
Mõnede varade osas tekib reaalses elus vajadus nende müügiks väljapoole osakusaajate ringi. Esmajärjekorras varad, millest osakusaajad ei ole huvitatud, teises järjekorras varad, mille müük ei kahjusta tervikvarasid ning võimaldab täiendada reservfondi. Siia ringi kuuluvad ka korterid, mille üürnikud ei ole osakusaajate hulgas. On ka võimalik, et teatud varasid tuleb müüa alla omahinna.
Põhieesmärgiks on reformi läbiviimisel põllumajandusliku tootmise järjepidevuse tagamine, milleks on vajalik vähemalt esialgu säilitada olemasolev tootmise ja teenindamise struktuur. Seda struktuuri on aga võimalik säilitada erastamisel tervikvaradena. Seetõttu ei ole võimalik tööosakuid majandi või tema õigusjärglase poolt koheselt välja maksta sularahas. Raha tööosaku eest on võimalik saada selle müügil teisele osakusaajale või hiljem konkreetsesse tervikvarasse paigutatuna selle vara majandamisel tekkinud kasumist. Tervikvarade nimekirja kinnitab reformikomisjon, lähtudes tervikvara määramisel PM reformi seaduse § 2-st. Nimekirjas peavad olema eraldi märgitud hooned, seadmed, transpordivahendid ja muud põhivahendid koos nende maksumusega ning tervikvara kogumaksumus.
Erastamisel võetakse vara maksumuse aluseks selle jääkväärtus 1992. a. 1. jaanuaril ja 1992. a. soetus tegeliku maksumusega. Varade jääkväärtus kokku 1. jaan. 1992 .a. on 6 miljonit krooni (põhivahendid ca 4,3 ja käibevahendeid ca 1,7 milj. krooni) ning arvutatud tööosak 1 päeva eest 1 kroon. Lehma keskmine bilansiline hind 524 krooni on aluseks ühistatud vara maksumuse määramisel.
Osakute paigutamisel võetakse aluseks varade järgmine jaotus:
1. tervikvarad 2. korterid 3. üksikvarad (käibevarad) 4. raha
Osakute paigutamisel tervikvaradesse moodustuvad erafirmad. Korterid erastatakse osakute ja raha eest, tekivad erakorterid (vt. elamute erastamine).
Üksikvarad erastatakse osakute ja raha eest.
Tervikvara erastamisel on omanik kohustatud üle võtma ka olemasoleva töötajaskonna (töötaja enda soovil) koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.
Kolhoosi õigusjärglane on kohustatud tema bilanssi jäävate varade müügist laekuva raha, mis ületab vara bilansilise maksumuse, kasutama praeguse E. Vilde nim. kolhoosi territooriumil ainult üldkasulike sotsiaalvajaduste (näit. tee- de ehitus, sideliinid, arstiabi) finantseerimiseks.
Tööosaku paigutamise kohustuslik järjekord:
1. Rahaliste laenude kustutamine
2. 50% majade teine pool.
3. Ehituslaenude teine pool
4. Muud laenud.
5. Korterid.
6. Tervikvarad
Kompensatsiooniosaku paigutamine:
1. Tagastamine natuuras.
2. Kompenseerimine natuuras.
3. Korterid.
4. Tervikvarad.
5. Kompenseerimine rahas.
Üksikvarade erastamine toimub oksjonil osakusaajate vahel. Üksikvarade erastamine lõpeb nädal varem tervikvarade märkimisest, et vähempakkujatel oleks võimalik osakuid ümber paigutada.
Märkimisnimekirjad asuvad kontoris kaadrite osakonnas. Minimaalne märgitavate osakute suurus ühte tervikvarasse on 100 krooni.
Tervikvarade üleandmisel võidakse rakendada kuni 5 aastast sihipärase kasutamise nõuet ning põhivarade müügikeeldu ilma valla volikogu nõusolekuta. Kui vara ei kasutata sihipäraselt, on valla volikogul õigus taotleda kohtu kaudu vara sundmüüki. Laekunud rahast rahuldatakse pretensioonid vara kasutajate suhtes ning võimaluste piires makstakse välja osakupaigutajate osakud. Kui raha laekub rohkem, suunatakse see reservfondi. Majandil (õigusjärglasel) on õigus osakutega katmata osa arvel rahuldada ühistatud vara omanike varalisi ja rahalisi nõudmisi. See nõue fikseeritakse üleandmisaktis ning kehtib 1. jaanuarini 1996. a.
Tervikvarade lõplik hind määratakse majandi juhatuse ja reformikomisioni poolt peale osakute paigutamist 2 nädala jooksul. Vajadusel kaasatakse vara hindamisel eksperte. Tervikvarade nimekiri esitatakse lisana.
Osa üksik- ja tervikvarasid müüakse enampakkumise teel raha eest avaliku müügi korras. Sellised tervikvarad on järgmised: kauplus "Piibeleht" Rakveres; pooleliolevad ehitised Paiusti töökoja juures; pooleliolev 30-korteriline elamu Rakveres.
Müük toimub 1993. a. veebruarikuu jooksul kolhoosi juhatuse ja reformikomisjoni poolt välja töötatud tingimustel. Samasugust korda rakendatakse nende tervikvarade suhtes, kuhu osakuid paigutatakse alla 50% nende objektide jääkväärtusest ning osakupaigutajad ei nõustu majandi juhatuse ja reformikomisioni poolt esitatud hinnavahe kompenseerimise nõudega.
Pajusti keskusehoonet kasutada 1 aasta jooksul hoiu- ja laenuühistu poolt, mis asutatud E. Vilde nim. kolhoosi poolt, rentides ruume teistele soovijatele büroohoonena. Aasta möödumisel otsustab õigusjärglane, kas hoone müüa avaliku enampakkumise teel või kasutada antud piirkonna büroohoonena.
Rägavere mõisakompleks jätta praegu hoiu- ja laenuühistu majandada, püüdes leida selleks vahendeid majandi territooriumil tekkivatelt ettevõtetelt. Lähema kolme aasta jooksul Rägavere mõisakompleks müüa avaliku enampakkumise teel. Müümise korraldamiseks moodustada komisjon koosseisus T. Hansen. E. Nurmsalu, G. Saar, V. Tafenau, esindaja Vinni Vallavalitsuselt ning Lääne-Viru Maavalitsusest. Müügist laekuva raha arvel maksta välja ühistatud vara ning suurendada inimeste tööosakut, mis makstakse välja sularahas. Laekuva raha arvelt hüvitatakse ka firmade poolt eraldatud vahendid mõisa ülalpidamiseks.
Kuni tervikvarade erastamisprotsessi lõpuni (Pajusti hoiu- ja laenuühistu asutamiseni) kolhoosi nime ei muudeta.
Üldkoosoleku otsusega pannakse Pajusti hoiu- ja laenu- ühistule teatavad kohustused ja õigused. Enne kolme aastase perioodi lõppu (pretensioonide esitamise ja lahendamise tähtaeg) ei ole tal õigust nime muuta ega säilinud (erastamata) varadega enne nende bilansilises hinnas väljamaksmist astuda majandusühendustesse.
Õigusjärglase funktsioonid oleksid:
1. Osakute vahetus, ost, müük, kõikide võimalike pretensioonide lahendamine selles osas,
2. Kolhoosile kuuluvate elamute müük.
3. Üksikvarade müük osakute eest.
4. Osakute eest mitterealiseeritavate varade säilitamine, kasutamine, haldamine ja vajadusel müük.
5. Arvelduste teostamine firmade vahel ja samade firmade ning teiste ettevõtete vahel (firmade soovil).
Oma põhikirja võtab nimetatud keskul vastu loomulikult ise, arvestades nimetatud kohustusi.
Elamute erastamine E. Vilde nim. kolhoosis
Elamud (korterid) erastatakse E. Vilde nim kolhoosist osakusaajatele järgmistel tingimustel.
1.1. Korterid 1. jaanuari 1992.a. bilansilise jääkväärtusega. Osakutega tuleb katta vastavas summas osakute saamise puhul kogu korteri maksumus.
Kui osakute summa ei kata korteri bilansilist jääkmaksumust, tuleb ülejäänud summa tasuda sularahas. Sularahas tasutava osa eest tuleb maksta riigilõivu 10%.
Sularahas tasutavat osa võib maksta kuni 1. jaan 1996.
1993. ja 1994. aastal tasutava osa suurus ei või olla väiksem kui 1500 krooni. Nimetatud summa tasutakse majandile (Majandi õigusjärglasele) hiljemalt jooksva aasta 20. detsembriks.
Korteri valdaja (üürniku) ja temaga koos, elavate täiskasvanute pereliikmete kirjalikul nõusolekul võib tema korteri erastada eelpool loetletud tingimustel ka teine osakusaaja, kellega nõustub majandi korterikomisjon. Nimetatud vahetus viiakse läbi 1993.a. jaanuarikuu jooksul.
1.2. Korterid, kus elavad kodanikud, kes majandist osakut ei saa, kuuluvad müügile esmajärjekorras seal elavatele elanikele neljakordse bilansilise jääkväärtusega.
1.3. Korterite erastamise lõpptähtaeg on 1. juuli 1993. Pärast selle tähtaja möödumist on majandil (tema õigusjärglasel) õigus panna välja ostmata korterid vabamüüki, sõltumata sellest, kas korteri valdaja on osakusaaja või mitte. Müük toimub avaliku enampakkumise korras.
2.1. Peremajade erastamisel võetakse aluseks nende neljakordne inventeerimise maksumus. Esmajärjekorras on ostu eesõigus seal elavatel üürnikel. Erastamise tingimusteks on:
- Esialgne sissemaks vähemalt 10% maja müügihinnast sularahas.
- Ülejäänud osade tasumise õigus osaku arvel.
- Kui osakutest ei jätku, on võlakohustused samad, nagu korterite osas.
2.2. Majandi bilansis olevad ja tühjana seisvad peremajad lähevad erastamisele esmajärjekorras osakusaajatele eespool toodud tingimustel. Kui ühele majale on mitu soovijat, siis konkursikorras. Avalduste esitamise viimane tähtaeg on 1. veebruar 1993. a.
2.3. Peremajade erastamise lõpptähtaeg on 1. juuli 1993.a. Pärast seda pannakse ka peremajad vabamüüki konkursi korras.
2.4. Peremajade eelneva inventeerimise kohustus on seal elaval üürnikul.
3. Võõrastemaja erastatakse osakusaaja(te) poolt moodustatavale juriidilisele isikule (mitme soovija puhul konkursi korras). Erastamise tingimuseks on kasutamine võõrastemajana vähemalt 5 aasta jooksul peale erastamist.
4. Ühiselamuid majand ei erasta. Need antakse üle vastava maja ühistule või vallale.
5. Üürnikega ühisel elamispinnal koos elavate osakusaajatel on õigus omandada vaid ühte eluruumi.
Reorganiseerimise ajaline kava
9. jaanuar 1993 üldkoosolek
9. jaanuar 1993 üldkoosoleku otsusega anda kolhoosile õigus reorganiseeruda. Pajusti hoiu- ja laenuühistu jääb õigusjärglasena lahendama reorganiseerimisega tekkivaid probleeme.
1. jaan. 1993 - 9. jaan. 1993 Valmis on varade nimekirjad, osakusaajate nimekirjad, korterite nimekirjad, tõendid osakusaajatele.
9. jaan. 1993 - 25. jaan. 1993 Osakute paigutamine ühisvaradesse (ka korterid)
31. jaan. 1993 Töö- ja varaosakute paigutamine on lõppenud. Paigutamata tööosakute eest makstava kompensatsiooni kättesaamise tähtaeg on 1. jaan 1996.a.
15. veebr 1993 - 1. aprill 1993 Firmade registreerimine, tervik- ja üksikvarade erastamine.
Tervikvarade nimekiri
1. Võhu veinitehas
2. Pajusti Puit
3. Kadila Puit
4. Aravuse Kalamajand
5. Metsavaru
6. Kakumäe suurfarm
7. Inju sigala
8. Pajusti taimekasvatus
9. Kadila osakond (s.h.farm, Künka sigala, töökojad, kuivati, kartulihoidla
10. Kadila mesila
11. Inju mesila
12. Hobusekasvatus
13. Kartuli meristeemtervendus
14. Karusloomakasvatus
15. Puukool
16. Energiateenistus
17. Pajusti remonditöökoda
18. Pajusti remonditöökoda
19. Ehitusosakond
20. Aiandid
21. Automajand
22. Võhu vorstitsehh
23. Nurmetu noorkarjalaut
24. A/s "Remo"
25. Pajusti väike naftabaas
26. Pajusti müügipunkt
27. Pajusti saun
28. Nurkse sigala
29. Leo noorkarjalaut
30. Lepa laut
31. Pajusti laut
32. Köösneritöökoda
33. Võõrastemaja
Vaatefilm Eduard Vilde nimelise kolhoosi edust, inimeste heaolust, abimajanditest. Eduard Vilde nimelise kolhoosi tellimusfilm. Režissöör Kristjan Svirgsden. Eesti Telefilm 1989
Värskelt avatud filmiplatvormil Arkaader saab vaadata mitmeid filme, mis seotud Vilde-kolhoosiga:
Esimene kolhoosikohvik (1960) vaata siit
Nõukogude Eesti nr 47
Rakvere rajooni Eduard Vilde nimelises kolhoosis avati esimene kolhoosikohvik. Nõudmine on suur, päevane läbimüük on 7000 rubla. Kaunistatakse torte, köögis toimetavad kokad. Kohvikusaal on külastajaid täis. Autojuht Paul Onga tuli abikaasa Mallega, õhtustama, segafarmi juhataja Jüri Veskimägi õhtustab koos Aino Rajamardiga.
Avati E. Vilde nimelise kolhoosi klubi (1960) vaata siit
Rakvere rajooni E. Vilde nimelise kolhoosi klubi avamine ja ülevaade klubihoonest. Pidulikul avaüritusel on saal rahvast täis, kõneleb kolhoosi esimees August Lepasaar, tervitusi toob ENSV ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Küla kultuurielule on pandud tugev vundament. Esineb kolhoosi rahvatantsuring.
Rakvere kolhoosnikute üleskutse (1959) vaata siit
Rakvare rajooni Eduard Vilde nimelise kolhoosi liikmete üldkoosolekul esitatakse vabariigi kolhoosidele üleskutse täita seitseaastaku plaan kolme aastaga.
Ed. Vilde kolhoosi tärklisevabrik (1959) vaata siit
Tööprotsess Rakvere rajooni E. Vilde nimelise kolhoosi tärklisevabrikus. Tärklisevabriku hoone üldvaade. Kartulite pesemine toimub suures vannis pöörlevate tiivikute abil, mehaniseeritud on ka teised tööprotsessid.
Kolhoosi rebasefarm (1958) vaata siit
Nõukogude Eesti nr 4
Karusloomade hooldamine Rakvere rajooni E. Vilde nimelise kolhoosi rebasefarmis. Puurid seisavad õues pikkades ridades, seal elab kokku kuussada hõbe- ja sinirebast. Talitajad jagavad loomadele toitu. Majand sai eelneval aastal karusnahkadelt üle miljoni rubla tulu.
Oma silmaga (1959) vaata siit
Kaheosalises filmis tutvustatakse õppimisvõimalusi Türi Põllumajandustehnikumi õppemajandis ja antakse ülevaade ehitustegevusest, loomakasvatusest ning kodukultuurist Rakvere rajooni E. Vilde nim kolhoosis, Kehtna näidissovhoosis, 9. Mai kolhoosis ja Raplas.
(Kaadrid Pajusti kaupluse ja klubi ehitusest alates 9:46)
Dokumentaalfilm Kestus: 19:48
Kolm novellilikku portreed Eduard Vilde nimelise kolhoosi eri põlvkondade tööinimestest. Esimeses novellis mõtiskleb vana mees oma talunikuelu üle Eesti Vabariigi ajal ja räägib tööst aidamehena enne ja nüüd. Teises novellis räägib laudas karjabrigadirina ametis olev naine oma tööst ja selle muredest. Kolmanda novelli peategelaseks on noor traktorist ja mehaanik Heino, kes teab, et ilma õppimata põldu harida ei saa. Kokku on sulatatud kõnelejate kaadritagune loomulik kõnepruuk ja poeetiline pildikeel.
Filmi režissöör: Valeria Anderson; Stsenarist Kaido Liiva; Operaator Eduard Eljas; Helilooja Jaan Rääts
Filmi saab vaadata Filmiarhiivi infosüsteemis Vaata siit
Lõigud on digiteeritud 16mm m/v filmi negatiivilt ja on kahjuks helita.
Rakvere rajooni Eduard Vilde nim kolhoos. Vaatefilm näitab, kui hea on kolhoosikord ja kui hästi elab kolhoosnik. 12.07.1965 Vaata siit
Rakvere rajooni Ed. Vilde nim kolhoosi Aravuse osakond. Majandi peainsener Ilmar Bork töömeestega (võsaraie, maaparandustööd, uue sigala ehitus). Kolhoosi esimees August Lepasaar (1915-1968), seatalitaja Velda Toomla, ehitusbrigadir Herbert Lipassaar peavad koosolekut. Makett tuleviku kolhoosist. 28.03.1966 Vaata siit
Jugoslavia FSV Liiduskupštšina delegatsiooni vastuvõtt Rakvere rajooni Ed. Vilde nim kolhoosis. Väliskülalised tutvuvad Ed. Vilde nim kolhoosi rebasefarmiga 23.10.1966 Vaata siit
1965. aastast annab Ed. Vilde nimeline kolhoos välja kirjanduse aastapreemiaid parimale maateemalisele teosele. Kuni tänaseni on välja antud 12 preemiat. Lilledepanek mälestusmärgi jalamile. Kirjanik Mats Traat ja noorim auhinna saaja Rakvere III Keskkooli 8. klassi õpilane Signe Kangro. Oma kolmanda preemia sai Mats Traat romaani "Puud olid, puud olid hellad velled" eest. Selle andis Mats Traadile üle majandi juhatuse esimees Erich Erilt. 15.04.1980 Vaata siit
Saadete algmaterjalid 16mm filmilt - KÜLASKÄIGU PÄEV. KIRJANIKUD VILDE KOLHOOSIS 1976
Eduard Vilde nim kirjandusauhinna algatas Rakvere rajooni Eduard Vilde nimeline kolhoos 1965. aastal kolhoosi kirjanduspreemiana Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamiseks.
Kirjanike vastuvõtt. Ed. Vilde preemia laureaadid tutvuvad kolhoosiga.
Intervjuu annavad raamatukogu juhataja Emma Tamm ja E. Vilde nim kolhoosi esimees Erich Erilt. Reporter Ela Tomson.
Kirjanikud kohtuvad Ed. Vilde kolhoosi töötajatega.
Kirjanikud Vladimir ja Aimée Beekman, Hando Runnel, Mats Traat, Väino Ilus, Veera Saar vastavad küsimustele.
Kõnega esineb EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt. vaata siit
Pidupäev Eduard Vilde nim kolhoosis. Eduard Vilde monumendi avamine ja preemia andmine Rudolf Sirgele tema romaani "Maa ja rahvas" eest. Reporter Valdo Pant. Saates esinevad kolhoosi esimees August Lepassaar, Aadu Hint ja Eduard Vilde lesk Linda Vilde, arhitekt Ilmar Bork ja skulptor August Vomm, sepp Herbert Õunapuu, kolhoosi aseesimees Aksel Raudvee, Arnold Green, kolhoosnik Heinrich Nurkse, kirjanik Rudolf Sirge kingib auhinnaraha kolhoosi kalamajanduse arenduseks, žürii liikmed - kolhoosnik Veskimägi ja mesinik Heinrich Nurkse, kasahhi kirjanik Ježenžanov, ukraina kirjanik Kišljak. Autor Valdo Pant, toimetaja Vilma Jürisalu. Eetris 09.03.1965.
Autor Ilme Post
Abitootmine oli Eesti NSV kolhoosides lubamatu initsiatiiv. Vilde kolhoosis alustati sellega 1956. aastast ja kestis see kuni iseseisvumiseni, millega kaasnes ka põllumajandusreform.
Aga Vilde ühismajandis saadi pool kasumist abitootmise (rebased, kalad, tärklis, vein, aiand, mööbel) arvelt. Majandis oli abitootmine üks suur poliitiline piiri peal kõndimine.
Mille kõige eest noil aegadel majandijuhte ei karistatud! Kord oli üks nuumpull viidud kombinaati 30 kg kergemana GOST´ist; teisel aastal jälle agronoomidel viis kg kummeli seemet külvamata jäänud. Eks siis mindi nende ettekäänetega puhaskasumi kallale… Ja esimehel Erich Eriltil oli parteilasena arvestuskaardile kogunenud juba 11 hoiatust. August Lepasaarel oli neid ka, sest tema oli äkilisema ütlemisega. Aga lõpuks andis punavalitsus Kustile, nagu rahvas teda kutsus, Lenini ordeni. Praegu on see Rakveres, Antsu Muuseumis hoiul. Kolhoosi 65. aastapäeva peoks toodi see „Lenin“ rahvale vaadata. Aga museaali tuli ainult klaasvitriinis näidata. Ilus ikka!
Mitte vähem kõrgeid autasusid polnud ka ka Eriltil – oli ta ju edukalt juhtinud kahte majandit – Iisaku sovhoosi ja Vildet.
Kolhoosidel oli neil aegadel ehk natuke vabamgi olek, sest isegi punavõim rehkendas nagu olnuks kolhoos kokku hakanud kodanike, seega siis seltsimeeste, ühisettevõte. Kõik ju läksid kolhoosi lippude lehvides ja lauldes, rahvariided seljas – nii nagu filmis „Valgus Koordis“ näha on.
Isepäine Vilde kolhoos asutas ühel 1956. aasta jaanuarikuu üldkoosolekul - kirjanduspreemia! Oma raha eest teeme, mis tahame. Riigivastane see ju polnud, las teevad pealegi. Vilde nimeline auhind on seni Eesti vanim kirjandusauhind ja tundub, et vägagi lugupeetav. Tuleval kevadel antakse see välja 55. korda.
Sovhooside elu oli karmim: said küll head palka, kui said, kuid kogu puhaskasum võeti riigile ja ei mingit omainitsiatiivi. Sovhoos oli riigimajand. Rändpunalippe, noh neid saadi sageli…
Veinitegu oli toeks arvukatele Eesti majanditele. Hooti liikus hirmujutte nagu rahvaluulet, selle ala keelustamisest. Vilde esimees oli kuulnud, et keelama võib tulla „ilus naine Riiast“. Selle ilmumist kardeti. See kartus oli isegi natuke naljakas! Miks just naine? Ja miks just Riiast, ja ilus ka!
Oma viieteistkümnendal Vildes töötamise aastal, 1985. aasta algul haigestus esinduslik ja tuntud majandijuht Erich Erilt isulti. Kaheksaks aastaks.
Majandi üldkoosolek otsustas mind, kui kuus aastat aseesimehena töötanut ja põhitootmisega tegelenut, panna nüüd majandit juhtima. Kontoriruumid koos raamatupidamisega, terve teine korrus - seal, kus praegu sooje kampsuneid kootakse..
Vilde kolhoosi polnud keerukas juhtida, sest inimesed tegid tööd südamega ja vastutustundlikult.
Tänu abitootmisele ei kollitanud vabariigis hästi tuntuks saanud Vildet rahapuudus – kui vaja ostsime vaguni väetist ja metsameestele „druzba“ kette…, ehitati ja remonditi. Lõpetasime ka Rägavere mõisa renoveerimise. Saime ehitada paar suurt heinaküüni jne.
Kuni ühel juunikuu päeval tuleb sekretär Rita (Bork) minu kabinetti ja annab edasi põllumajandusministri teate – homme tuleb meile külaline Moskvast, Ministrite Nõukogust ja tahab tutvuda veinitööstusega. Allleaa – vot sulle ilus naine Riiast!
Vilde oli juba siis nn avatud majand, kus sageli auvõõraid vastu võeti, oldi sellega harjutud. Tegime vaid väikseid ettevalmistusi. Feliks (Elm) oli vastuvõttude majandamise peal. Tema brigaadis ikka: Luule, Valve, Maimu, ning ülemkokk Marta. Väga kokkuhoidev kamp, tark ja töökas.
Moskva külalise marsruuti võtsime ka Rägavere mõisa. Ilma, et oleks arutletud, tegi meie kunstnik Hubert (Ainsar) mõisasse kõrge külalise vastuvõtuks punanurga: väikses toas, kus tavaliselt esinejad kostüüme vahetasid, pani ta „ biidermeierile“ punase lina peale ja sellele riigi rajaja VIL (Lenini) büsti, olles seda enne hambapulbriga valgendanud. Raamatukapis olid õiged raamatud!
Üks päev Vilde kolhoosis võis alata. Ministeeriumi must Volga toob külalise Pajustis treppi, saatjaks PM aseminister abitootmiste alal. Teelauas lühike majandi tutvustamine. Istun oma laua taga, vasakul käel seina ääres neli punalippu – kohustuslik disainielement. Külaline tutvustab ennast, on rahvuselt valgevenelane ja läbi sõjakeerise saanud Moskvasse , Ministrite Nõukogusse majanduse juhtimise manu. Ta oli tüse, lonkas ja ei unustanud rinnal olevaid aumärke. Aega viitmata asus oma ülesannet täitma ja kontrollija esimene karm soov oli – andke mulle spravka, kus kirjas kui palju kolhoosnikud ise veinitööstusele toorainet annavad, protsentuaalselt. Raamatupidamine saanuks sellise küsimusega nagu herilasesüsti – kust see number saada, eriarvestust ju ei peetud.
Pearaamatupidaja Enda (Nurmsalu) ja peaökonomist Vello (Tafenau) tõid lõpuks spravka - omad kolhoosnikud varuvad Võhu toormest 0,30 %. Vaid! Kurjad keeled räägivad, et ega Raimond neid korvi ja kotiga toodud väikesi sutse väga ei tahtnud ka, aga tagasi ei saadetud kedagi. Õunu toodi ikka mujalt, veoautodega ja kallutati otse pesuvanni. Vahel ootas tühjendamist korraga mitu kallurit.
Aga nüüd on tõde spravkal kirjas, valetada ka ei tahtnud. Noil aegadel võidi kergelt kinnigi panna. Mäletame Johannes Hindi lugu - suht süütult alanud teema viis läbi poliitiliste süüdistuste inimese vaimse ja füüsilise hukuni. ENSV vajas näiteid!
Seltsimees pistis esimehe kabinetis spravka põuetaskusse ja sõitsime Rägavere mõisa. Mina, ikka oma Velloga (Kaasik) roolis. Teel oli temaga hea plaani pidada, mida ühes-teises äkkolukorras teha. Õues mõisahoonet vaadates oli külalise hinnang kiire ja ootamatu: „Tublid kolhoosnikud, võtsite kapitalistidelt nii kena maja käest ära!” Sedapuhku kohe andis ennast vait sundida! Tuli soostuda ja mitte hakata targutama, kuidas Tiit (Hansen) projekteeris, Edgar (Võsu) ja Silvi (Põiklik) ehitasid, Leila (Pärtelpoeg) muretses kunsti ja puidu mehed eesotsas Väinoga (Kereme) tegid mööbli.. Ja predsedatel Erich (Erilt) ning pool kolhoosnikest on siin, Rägaveres koolis käinud.
Mõisa „punanurgas“ jäi külaline kõigega rahule, s.t. oli vait. Uuris läbi klaasakna, mida raamatukapis näha. Seal olid trenditeadlikult valitud raamatud. Aga kontserdisaalis küsis, et teil on suur kolhoos ja kuidas siia partei üldkoosolekule kõik ära mahuvad? Ütlesin, et koosolekuid peetakse algorgide kaupa ja siis need, kes ei mahu, seisavad piki seinaääri püsti. Tung on suur ja vahel on seisjaid ikka päris palju!
Aga valges saalis kippus lugu käest ära minema. Õnneks ma polnud veel alustanud oma õhevil jutuga: siin Göethe - siin Schiller, kui sõjaveteranil tuli meelde - võidu nimel on vaja ka rünnata! Ta tuli longates diagonaalis üle valge saali ja jäi minust vaevalt meetri võrra eemale, karjudes nagu oleksin vaegkuulja: „Kas toote oma õunad-marjad veinivabrikusse hobustega? Kas hobustega?“ Vastust ootamata paugutas ka teisest rauast: “Siis tahan ma neid hobuseid näha!“ Karm lugu!
Autode karavan sõitis Pajusti poole tagasi. Arutlesime Velloga nõutult, et Pajusti talli vastas heinamaal oli sageli Silvi (Keskküla) raskeveo tõugu hobune „Patsik“ - kui ei ole karja, siis näitame ühte, ent suurt looma! Ja näe kingitust - Vinni sovhoos on talli juurde lattaeda ajanud tosin hobust, fooniks maakivist sein ja ees peegeldav tiik. Meie ausate kolhoosnikena poleks selle pealegi tulnud, et sovhoosi hobuseid kolhoosi omadena ette näidata! Aga seljatagant autost anti signaali. Peatusime. See pilt tegi külalise elevaks ja ta tunnustas meid. Ja selle abi eest pole me kunagi sovhoosi peret tänanud. Silvi tõuloom oli ka Pajustis olemas - nagu kirss tordil. Me muutusime revidendi jaoks tõsiseltvõetavamaks.
Jõudsime Võhusse. Seal, toiduainetööstuses valitses alati kord, astu sisse kellega tahes. Nüüd ka: villimisliinid liikusid, kelder oli mahuteid täis, näidiste riiulil mitu tosinat pudelit. Ja siis tuli labor! Maie (Rattasep) oli vabariigis tunnustatud veinimeister ja esitas mahuka loo, erialaselt ja ehedas vene keeles.
Labor oli äge - mida kõike polnud tilkuma ja nirisema pandud, kusagil midagi põles retort. Kogu etteaste oli heas vene keeles! Külaline tänas Maiet liigutusega nagu sõjaväes au antakse, ent rääkima hakkas alles trepil. Oli vaid üks suur küsimus: milleks küll veinivabrikus peaks labor olema? Tahtnuks lisada- nado vasja, nado, kuid see olnuks muidugi kohatu.
Aravusel näitas Rein (Tenson) kalu ja seletas, kuidas me igal kevadel saadame sõbralike liiduvabariikide kalakasvatajatele mitu miljonit marjatera. Kümnendat aastat ka Valgevenesse, Minskisse. Võiks ju küsida, miks nad aina marja ostavad ja seda nüüd juba ometi oma sugukaladelt ei võta. Kord kohal käies sain kuulda lihtsat vastust – forell on hea kala, tsarskaja rõba, ja enne suguküpseks saamis ta süüakse (varastatakse) ära.
Asusime Aravuse jahilossi peolaua taha. Forell taignas, jahukastmega, kartul. Firmaroog. Rohkelt erinevaid Võhu veine. Istumise plaan oli nii, et minu vastas oli külaline ja minust jäi paremale vasakule veel rahvast. Korra lõi majja Moskva mees. Tema küsimustele võisin vastata vaid mina. Mõnel puhul tuli ka teistel soov sekkuda, kuid isegi aseministri kaks katset lõpetas ta järsult! Prektratit! Korda kolm käidi temaga saunas ...ega sõjameest leiliga ei ehmata.., kui liikumine mitte pehmemakski ei läinud?
Kui kolmat korda saunast saabus, küsis minu käest kesk Aravuse küla(!) - kuhupoole siit Moskva jääb? Näitasin Küti poole, kuid hiljem olen mõelnud, et poliitiliselt korrektne ja geograafiliselt õigem olnuks Tudu poole viibata. No siis ta sinna oleks ka sõita käskinud.
Ja nüüd tuli päeva kulminatsioon. Külalisel oli pärast seda suurt toote mekkimist ainumalt meeles, mis asja ta siia Bribaltikasse ajama saadeti: kontrollima veinitehast. Ta võttis jahilossis ajaloost tuntud poosi – kuidas Lenin rahvakogunemisel sõna võtab - puldile naaldudes ja üht kätt pea kohal hoides tõde kuulutab. Nüüd oli kepka asemel peos seesama spravka! Meie püüdsime ka teemas püsida. Tema kostab: “Olles näinud sotsialistlikku Vilde kolhoosi, teie töökat rahvast, veinitehast, leian, et sellega võite edasi tegeleda. Ja see otsus käib mitte ainult teie kolhoosi, vaid terve Eesti NSV ja kogu Pribaltika veinitehaste kohta. Siia spravkale tehke parandus, kirjutage senise 0,30 asemele 30,30 %“
Paranduse tegime naerulsui! Dokument taskusse ja meilt kast tikriveini pagasnikusse – nii lõppes üks riiklikult tähtis vastuvõtt. Küll olen ma mõelnud, et seltsimees teadis juba Moskvas lennukile astudes, et Pribaltikasse jäetakse veinitehased alles. Aga vaja oli käia kohalikke kärsatamas. Vildelasi praeti viis tundi.
Kulutulena läks see otsus Eesti-Läti-Leedu veinitehastele laiali. Kõik olla oodanud ja Tallinna helistanud. Seda suurt ootamist ning tulejoonel olemist meie vildelastena ei teadnudki, …saime hiljem teada.
Järgmisel päeval helistas põlluminister ise. Tänas Vilde majandi rahvast korraldamast nii tähtsale isikule tasemel vastuvõttu. Temal olnud au oma Läti ja Leedu kolleegidele teatada - võime veinitehased tööle jätta. Seega – olime testmajand. Veel lisas minister, et nende majas aina räägitakse: Vildes oli kõrgushüppelatt eile kolme meetri peale pandud.... Mina: jah, vahepeal lasksime latti teema sujumise nimel allapoole ka, kuid kordagi me lati alt läbi ei jooksnud.... Naer. Arvasin ka seda, et Vilde kolhoosis pole lihtsalt lati alt läbijooks kunagi kombeks olnudki! Ja see on tõsi…
ilmunud ajalehes Viru Sõna (Lääne-Virumaa ajaleht) 12.01.1993
... on tulnud mõtlemise, formuleerimise ja kaotustegi aeg," ütles Jaan Leetsaar E. Vilde nim. kolhoosi reorganiseerimise koosolekul 9. jaanuaril 1993.
1948. aasta oktoobris
pandi idanema tulevase Vilde kolhoosi esimene võrseke: Vinni Vanaküla Mägi talus asutati siitkandi esimene kolhoos (esimees August Room). Edasi tulid: Pajusti, „Koit" Injus ja „Majakas" Koeraveres, „Üksmeel" Merikülas, „Võit" ning „Juriöö" Kadilas, „Sulev" Tõnuveres, ,,Töötav Talupoeg" Nurmetus, „Ühisjõud" Leo külas ja „Murrang" Veadlas. 1958. aastal sai Kadila kandist Assamalla sovhoos, mis 20 aastat hiljem Vildega ühendati. Nii tekkis paljude tootmisharudega, julgeks öelda — kogu vabariigis VILDE KOLHOOS.
Rikkus ja kuulsus — see on tulnud siinsete inimeste tööga. Siin on alati olnud keskmisest mõttemallist sammukese eespool. August Lepasaar laskis teradest tangu teha — nii saadi rohkem raha. Ettevõtliku majandusmehena rajas ta Vildesse tärklisetööstuse, karusloomafarmi, veinivabriku, kalamajandi, puidutööstuse.
1969. aastal valiti tühjaks jäänud juhitoolile Erich Erilt. Järgneva 16 aasta jooksul valmis veerandsada suuremat tootmishoonet, elamuid, sealhulgas Kakumäe küla. Kapitaalselt laiendati Võhu veinitööstust. Palju raha nõudsid Kadila osakond ja Rägavere mõis. Rõhku pandi heakorrale ja kultuurile. Vilde — see oli (on) omanäoline, rohkete abitootmisharudega (rebased, kalad, tärklis, mööbel, vein, vorstid, kommid, lilled) majand, kus haritavat põllumaad 4300 ha, s.o. meie vabariigi keskmine näitaja.
Abitootmise pärast on kolhoosi kord kiidetud-näidatud või siis valitseva poliitika muutudes põhjendatud. Aga majandile on abitootmisest alati kasu olnud: siit tuli raha, siin oli töökohti; siit tuldi heinakaarele ja kartulivaole. Aga iga Vilde kolhoosi ATK bilansikomisjonis käimine lõppes komisjoni esimehe monoloogiga, kui kohatu on põllumeestel veini kääritada. Aga sellest tuli ju kolhoosi kasum, mille pealt ATK oma protsendi võttis, et vähemettevõtlikke majandeid toetada.
Arvi Toome oli ärimehena õige mees oma ajas ja kohas, oli riskiv ja julge: Rakvere turuplatsil müüdi veini, karusnahkade äri käis Siberist Soomeni. Ja tea, mis-kus veel. Olid uued ajad: bürokraatlikule aparaadile võis öelda, mida tast arvati. Möödas olid ajad, mil kolhoosi esimeestki kammitses kaherublane kassatšekk. Ei enamat mängumaad...
1991. aasta kevadel käis Arvi Toome kolhoosnikele välja mõtte muuta kõik tootmisüksused iseseisvaks, näiteks aktsiaseltsideks. Seejuures 51% aktsiatest oleks kuulunud keskpangale, mida plaani kohaselt juhtinuks esimees ise. Aga et 49% aktsiate omanikuna ei ole sa enam enda peremees, siis loobuti. Suhteliselt hea mõte visati tervenisti üle parda ja seega ka viimane võimalus hoida Vilde kolhoos tervikuna.
Tekkinud kahtluste ja alalhoidlikkuse tõttu palus kolhoosi pere 1991. aasta sügisel majandi etteotsa siit mõne aasta eest abimaavanemaks läinud Vello Tafenau. Ökonomisti ja juristi haridusega kolhoosi elu tundvat meest läks hädasti vaja: oli tulnud rahalugemise ja majanduslike raskuste aeg.
Reformiteede otsingud jätkusid. Aasta algul iseseisvusid aktsiaseltsidena julgemad: metsamehed (Lembit Laks) ja kalakasvatajad Rein Tensoni juhtimisel.
Tervele majandile sobivat reformikava hakkas kokku panema reformikomisjon eesotsas Mati Kanariku ja Lembit Laksiga.
1992. aasta lõpul
oli Vilde kolhoosis tööl 440 pideva töökohaga inimest, kelle keskmine töötasu (novembris) oli 437 krooni pluss soodustused. Kolhoosi 4300 hektarist põllumaast oli talumeestele tagasi antud 539 ha. Kevadeks lisandub sellele veel ca 180 ha. Kolhoos on viimasel, kriisiaastal teadlikult säilitanud veisekasvatust kui raskemini taastatavat loomakasvatusharu, ütles Vello Tafenau reformikõnet pidades. Eelmise aastaga võrreldes on alles 80% veistest (lehmadest 90%). Iga lüpsilehm andis aastas 4194 kg (-10%) piima. Lihatoodang kahanes seakasvatuse vähenedes 1111 tonnilt 677 tonnini. Olukorras, kus kallinesid elekter (150 korda), gaas, kütte- ja määrdeõlid, bensiin, suudeti teha säästlikku ressursikasutust. Proportsionaalselt toodetule hoiti varasemate aastatega võrreldes kokku 40% diislikütet, 30% bensiini, 30% elektrienergiat. Aga ikkagi võtavad suured maksud majandi põlvili (maksudeks 3,8 milj.).
Reformi kava
detailseks väljatöötamiseks oli ära tehtud suur eeltöö. See oli igale kolhoosiperele eelnevalt tutvumiseks koju kätte saadetud. Neid jagati ka koosoleku eel registratuurist. Siit anti ka ümbrikud osakukaardiga, kus kirjas, palju osakuid saada, ja tühjad lahtrid ootamas, kuhu osak panna.
Tööosaku maksumus — 1 kroon 1 tööpäeva eest — oli arvestatud 1992. aasta 1. jaanuari varade jääkväärtuse (6 miljonit) alusel. Lehma keskmine bilansiline hind on 524 krooni ja see on aluseks ühistatud vara maksumuse määramisel. Olgu lisatud, et Riigikogu pole „püha lehma hinda" (V.T.) veel määrata suutnud.
Kavalehel pakuti välja tervikvarade nimekiri — 33 objekti. Nende baasil saavad tekkida erafirmad. Tervikvara omastamisel kohustatakse omanikku üle võtma ka olemasolev töötajaskond (viimase enda soovil). Tervikvaradele rakendatakse järgmise viie aasta jooksul sihipärase kasutamise nõue ning põhivarade müügi keeld. Kuni tervikvarade erastamise lõpuni, Pajusti hoiu- ja laenuühingu asutamiseni säilib kolhoosi praegune nimi.
Valinud tervikvarade tee, loodab reformikomisjon koos juhatusega tagada põllumajandusliku tootmise järjepidevuse — töökohad siinsetele inimestele ja produkti tarbijale.
Lisaks tervikvaradele saab osaku eest osta kortereid, käibevara või äärmise juhusena ka raha. Üksikvarad erastatakse osakusaajate vahel.
Pajusti keskusehoonet jääb tulevikus kasutama loodav hoiu- ja laenuühistu, kes rendib bürooruume ka teistele soovijatele. Nii loodetakse ühiselt tasuda selle majanduskulud — 25 000 krooni kuus.
Rägavere mõis —
see oli diskorite terminit kasutades koosoleku „kuum teema". Kahin käis saalist läbi, kui Vello Tafenau ekspertide ja kunstiteadlaste hindamisakti teatavaks tegi: mõisa ja seal olevate kunstivarade maksumuseks on hinnatud 23 miljonit krooni. Mõisa teemal tekkis lahkarvamusigi. Seni rahvale vastuvõetavas toonis esinenud põllumajandusminister Jaan Leetsaar juhtus poetama, et ministeeriumis on mehi, kes arvavad, et mõis kuulub hoopis riigile... Saalisolijate hõiked: see on kolhoosirahva vara, ei mingit riiki! Jah, kunagi riik hüvitas Saksamaale läinutele nende mõisad, kuid Vilde kolhoos omandas Rägavere mõisa kui mõned aastad tühjalt seisnud koolimaja Haridusministeeriumilt 18 000 rubla eest. Selleks ajaks oli mõis jõudnud olla juba vene sõjaväelastest geodeetidele „võõrastemajaks" ja Vinni sovhoosile juurviljahoidlaks. Aknad olid katki, tuvid, siilid ja nahkhiired elasid mõisas; katuseluugid olid lahti jäetud ja vihmavesi laed mäendanud. Kõrvalhoonetest kasvasid aga välja suured puud...
Koosolekut õigele lainele juhtides ütles praegune esimees, et mõisana on Rägavere korras tänu Vilde rahvale. Ta meenutas sooja sõnaga Erich Eriltit. Veel lisas ta: kui paljudest Eestimaa mõisahoonetest tänaseks puud katusest läbi kasvavad, ja nende omanikke ei otsi keegi. Ka riik ei pea neid omaks.
Edasi mindi küsimustega. Kas mõis müüa või hoida endale. Kes saab tema omanikuks? Kui müüa, siis millal, kui kallilt ja kellele? Otsustati lähema kolme aasta jooksul mõisakompleks müüa avaliku enampakkumise teel. Mõisa praeguseks ja müügi korraldamiseks moodustati erikomisjon. Oli ka hääli, et jätta see kultuuriväärtusena ja -keskusena ümbruskonna inimestele, s.t. jätta mõis müümata.
Aga arvestada tuleb ka seda, et mõisa müümise korral on võimalik suurendada tänaseks välja arvutatud osakute maksumust (lihtmatemaatika abil kuni 4 korda). Siit ka saalist tulnud küsimus: kui ma praegu oma osaku ara müün, kas siis hiljem mõisa arvelt osakulisa saan? Vastus oli, et muidugi ei saa. See laheb osaku uuele omanikule. Seega võib prognoosida mitte väga vilgast osakute turgu. Aga vanad võivad ka teisiti mõelda.
Kui allakirjutanu oma isiklikku mõtet võib edasi heietada, siis mõisa müügi korral tekib loodavale hoiu-laenuühistule soliidne kaasavara, käibekapital, mida paljud pangad võiksid kadestada. „Pajusti Pank"— sellised valguskirjad võivad kunagi praeguselt peahoonelt pimedusse vastu uhkeldada. Ja mis on ümbruskonnale, seega siit praegusele Vildele parem majanduspump kui tugev pank. Nii edendaks mõisasse akumuleeritud töö kõige enam siinset elu.
Kui käsi tõuseb siiski müüma... See oli vaid kõrvalepõige. Kehtib ikka üldkoosoleku otsus — müüa. Ja enda selja tagant kuulsin klausli: „kuni kolme aasta jooksul" tõlgendust — „siis võib ju ka homme müüa".
Kultuur? Ega müüdud mõisasse muidugi enam asja ole. Et reformikava kultuuri ei surmaks, loodi Vinni Vallavalitsuse toetusel valla oma kultuurkapital. Tänaseks on see ametlikult registreeritud, omab pangaarve ja ootab kultuurihuvilisi ettevõtjaid, firmasid. Seega jätkuksid Vilde kirjanduspreemia, Vinni kunstipreemia, tähelepanuta ei jääks heakord, rahvatraditsioonid, käsitöö jm. Kultuurkapitali Nõukogu juhib Endel Molotok.
Lõpetuseks
Vilde kolhoosi reformiv üldkoosolek oli rahumeelne, töine, reformimeelne. Aga kas ka igaühe hingepõhjani? Jah, ligi 300 inimest hääletas reformikava poolt, oli vaid paar vastalist. Aga reform — see on elulaadi muutus, selles on palju määramatut. Ei küsitud, kes ajab lume külateedelt, kes jääb maksma pensione, toetusi või tegema lastele jõuluks kommipakke... Küll küsiti kurvemalt: kes meid matab? Reformikomisjon ütles, et selleks erifondi ei moodustata, kui abi vajatakse, aitavad loodavad erafirmad või aitab vald. Seni oli vanasõna läbi küll teada, et iga vald oma sandid peab söötma, kuid nüüd siis ka...
Küsisin siiski endalt: oli see rahumeelne reform? Või mahtus see filosoofilise mõttetera alla — vabadus on tunnetatud paratamatus. Poliitikute poolt oli reform paratamatu. Kuid siiski? Kes maarahva käest küsinud on?
Lapitekiks lõhutud suurmajand, töötud ja tulevikuta-tehnikata talunikud, tulevased võlad ja pankrotid. Üle aastate (aastakümnete) jõutakse viimaste kaudu taas suurtaludeni, suurtootmiseni. Aga enne viiakse veel palju vildelasi Viru-Jaagupisse kalmuküngaste alla.
Kolm ja pool tundi vaheajata koosolekut sai läbi. Osakukiri taskus, mindi-sõideti koduteele: ühisbussiga, „Žiguliga". Ei ühtegi mersut, volvot ega nissanit. Maainimene on töökas, ent vaene.
Ilme Post, kolhoosnik aastast 1966
Virumaa Teataja 1. märts 1994
Juba terve aasta ei ole enam Vilde kolhoosi. Majand oli haritava põllumaa suuruselt (4300 ha) Eesti keskmine, kus sai tööd 800 inimest 250 perest. Võrreldes teistega, oli kolhoos ebaharilik rohke abitootmise ja elavama kultuurielu poolest. Siin elati kuidagi teisiti ja kõigega kaasnes kõrge enesehinnang. Teisiti elamiseks võib lugeda juba seda, et esimees August Lepasaar ei viinud turule teravilja, vaid laskis sellest enne tangud teha, sest nii oli tulukam. Või aegu, millal esimeest kammitses viierublane kassatšekk, ent Rägavere mõisasse osteti Hoffmanni maale...
Vilde kolhoosi kohta on viimasel aastal palju kordi arvamust avaldatud, et miks seda oli vaja ära lõhkuda. Aga minevikus tehtust (talletatust) kenasti arvamine on eluohtlik - kinnistad postsotsialistlikke meeleolusid. Ja õiged olid need, kes Lauluväljakult tulles punase parteipileti metsa viskasid ja oma värvimuutusest kõlavalt teada andsid.
Lõpetasin aastataguse Vilde kolhoosile pühendatud lehekülje maakonnalehes mõttega, et järelejäänud varade müügist laekuva rahaga võiks asutada Pajusti panga. Selle uhked tulikirjad oleksid teetähiseks teelistele ja ühine kassa hoiaks siinse ettevõtluse jätkuvalt heal tasemel.
„Virumaa Teataja" vastutavaks väljaandjaks taandunud Jüri Peinarile kuulub mõte, et maakonnalehed on küll ühepäevaliblikad, ent talletavad hoolega ajalugu. Seepärast telliti Vilde kolhoosi kohta tänanegi lehekülg.
Pajusti Varahoidja (PV) on kolhoosi reorganiseerimiskava alusel loodud eristaatusega ettevõte, kes kontrollib osakute eest realiseeritud vara hooldamist ja korraldab jaotamata jäänud ühisvara müüki. PV on asustanud peahoone ühe soojustatud nurgakese.
Ilus ja õhuline maja on külm ja tühi nagu hundilaut. Reformikomisjoni poolt aastaks tööle jäetud peazootehnik ja peaagronoom lõpetasid nõustamise jaanuaris. Praegu on tööl veel direktor Gustav Saar, pearaamatupidaja Aime Kohver, kaadriinspektor Helmi Rehkolainen ja lepingu alusel tõuaretuse zootehnik Ludmilla Aan.
PV-le allub 37 allüksust: aktsiaseltsid (25), osaühistud ja üksiküritajad. Titeristsetel on iseseisvujad endale valinud kenad nimed: AS Viola (Koeraveres). AS Conica (puukool), AS Briis (hobusekasvandus), AS Iva (Vana-Vinnis), AS Tõnuvere (Kadilas) jne. Mõni nimi avab ise sisu : AS Võhu Vorst, AS Kadila Puit, AS Pajusti Karusloom jne. Kõik need nimed on ajalehe reklaamilehekülgedelt või raadiost kuuldud - üks tahab müüa, teine osta.
Kolhoosi reorganiseerimisel paljud töötuks ei jäänud, õigemini ei jätnud PV nende töötuks jäämist oma hingele. Gustav Saar täpsustab: iga iseseisvunud üksus pidi üle võtma ka seal seni töötanud inimesed. Paljud on siiski pensionile läinud (saadetud). On olnud kaadriliikumisi: hulk mehi on tööd leidnud Pajusti ja Kadila puidutöökodades, peaspetsialiste on tööl Vinni vallas, aetakse oma äri või lüüakse kaasa sõbra firmas.
PV töötab 1995. aasta detsembrikuuni, siis võtab halduskogu otsad kokku. Kui selleks ajaks on suuremad ühisvara „tükid" - Rägavere mõis, peahoone ja pooleliolev paneelmaja Rakveres – veel müümata, võtab halduskogu vastu otsuse, mida nendega teha. Neid on müügiks pakutud, kuid ostusoovi pole ilmutatud. Peahoonet käisid vatamas karusloomakasvatajad - neil tuleb praegune kontor tagastada ja siia tahetakse kaubamaja rajada.
Aasta tagasi jaotati töötatud aastate eest osakulehed laiali. Kes sai korteri, kes lehma, kes võlast priiks. 1995. aasta septembriks peavad tervikvarade peremehed osakud või võlakirjad välja ostma. Selleks ajaks on inflatsioon krooni seest palju kulda ara söönud...
Reformimisel kõige suuremat koormust kandnud Vello Tafenau ja Gustav Saar arvavad, et kõige rohkem ongi kaotajaks pooleks jäänud need, kes pensionil olid või jäid: kadusid soodustused ja majandi abi. Ja olgem ausad - laiali jaotatavasse on akumuleerunud nende inimeste aastatepikkune elutöö.
Ja siia jääb lisada raadiost kuuldud lause, et tänapäeval on Eestis vahe ÕIGE ja VALE vahel mõnevõrra ähmastunud.
MAAL käib kihistumine täie hooga. Ja siin ei tea kuritahtlik elementki, kes rikas on: kas see, kes sõidab „Carina E-ga", vana „tordikarbi" või tõukekelguga.
Alljärgnevalt mõni koputus aktsiaseltside ustele.
AS Pajusti Karusloom
Endel Tikop, juhatuse esimees: „Meil on (oli) 50 töötajat ja eelmisel aastal said nad umbes 800 krooni kuus kätte. Peame PV-le maksma kahel aastal kokku veel 1,6 miljonit krooni, siis on farm osanike eraomand. Aga kuhu PV selle raha paneb, tahaks teada?
1992. aasta algul eraldus karusloomafarm koos toodanguga ehk laotäie nahkadega. See otsus oli väga õige: saime osta järgmise suve sööda ja elujõuliseks jääda. Üldse võib reformi kohta vaid häid sõnu öelda. See korraldati kiiresti ja otsustavalt. Seega ka tülideta.
Tänavu peame pankadelt laenama vähemalt 4 miljonit krooni. Aga karusloomafarme peetakse väheusaldatavateks - kardetakse pankrotte (Raku karusloomafarmi näitel) ja katkugi.
Oleme ühinenud assotsiatsiooniga „Eesti Karusnahk" ja tunneme ühisrindest suurt kasu nii aktsiisimaksu vastu võitlemisel kui ka välislaenu hankimisel. Taotleme 500 000 USD suurust laenu 8%ga kümneks aastaks. Kas saame, ei tea. Inflatsioon on Eesti pangad nii ära hirmutanud, et alla 38% laenu keegi ei anna.
Karusnahad on taas moodi minemas. Kui 1992. aastal maksti sinirebasenaha eest 25-27 USD, siis tänavu saime 52 USD. Müüsime ise, s.t. otse Rootsi. Seni, kui peame farmi väljaostma, me kasumit ei saa. Kõik on ju nii kallis – söödad, vaktsiinid, energia… Poole söödast tõime eelmisel aastal Rootsist, ravimid Saksamaalr.
Tahaksime käivitada karusloomafarmi oma kalamaja. Sisustus selle tarvis on olemas. Tsentraalkatlamaja ei pea lepingutest kinni, korrutab ühel heal päeva arved kolmega..
Karuslkoomafarmi laiendada Pajustis ei saa, sest maa-ala paneb piirid peale. Praegu on sugukarjas emasloomade traditsiooniline struktuur – 1000 naaritsat, 600 hõberebast ja 1200 sinirebast.
Hiljutised koostööplaanid taanlastega karusloomafarmi ümberkolimiseks Koeraverre on soikunud. See oli pigem nendepoolne surve, sest läks ju neil ligi 4000 karusloomafarmi pankrotti ja nad tahtsid siia üle kolida. Suur farm 150 000 loomaga (enamik naaritsad) oleks arvestatav reostaja.
Ah et meie tahtvat ära osta endise kolhoosi peahoone? Oleme rootslastega seda plaani pidanud küll, et teha siia linnaäärne city-market-tüüpi kaubamaja. Ringikujuline koridorisüsteem loob majas selleks head eeldused. Enne peaks aga suutma 2,5 miljonit krooni maksva maja ära osta. Kallis! Ja ümberehitusele kuluks arvestuste kohaselt 7-8 miljonit krooni... Aga see mõte pole veel maha maetud."
AS Herbaco
(juhatuse esimees Kalev Kaunismaa) tegeleb taime- ja loomakasvatusega endise Pajusti osakonna riismetel. „Meile kuulub ka Kakumäe suurfarm, ning kogu selle ümber keerlev agronoomiline tegevus. Praegu on farmis 300 lüpsilehma ja 300 noorlooma ehk 60% farmi täitumusest. Tahame vähendada piimaandjate arvu 200-ni, sest talunikud tahavad maid tagasi. Seetõttu on külvikorrad sassis ja ettearvamatult tuleb ära anda allakülviga heinapõlde. Siinkandis on jäänud vaid 390 ha põllumaid, teised on lahusmaatükid. 1993. aastal oli meil maid 1043 ha.
Selleks talveks varusime 300 t heina. Piima odavat hinda arvestades - 13 senti saame iga kilo pealt kahju - võinuks selle heina sügisel kohe ara müüa. Me oleksime 300 000 krooni palkadeks laiali jaganud ja lüpsjad poleks pidanud öösiti lauta kõmpima. Tegelikult oleks pingutades 500 t heina saanud. Toodame piima mingist missioonitundest. Kõrge mullaviljakus ja aretatud kari nii põhja lasta, et tuukrid sellele järele peavad minema - see on tänane Eesti põllumajanduspoliitika. Tehasesse võib uue sisseseade osta päevapealt, loomakarja nii hõlpsasti ei asenda.
1993. aastal saime lehmalt 4084 kg piima. Lüpsjate kuupalk oli 800-1000 krooni, teistel aasta keskmisena 630 krooni.
Tegin arvestuse, et ostes põllule väetised ja mürgid ning tehes kõik vajalikud tööd, kuluks iga hektari kohta 2000 krooni. Milline peaks olema see põllukultuur, mis selle tasuks? Kartul? Seda oli maas 15 ha ja kaks sorti: „Vigri" ja „Läti varajane". Neil on pealinnas minekut küll. Minister soovitab külvata teravilja.
Vastuseks küsimusele, kas 50 selles aktsiaseltsis töötavat inimest tunnevad ennast omanikuna, vastas muidu nii tasakaalukas Kalev mõtlemisaega võtmata: „Oh ei! Kolhoosniku tunne on sees. Endal ka!"
Rägavere mõisast
kõneldi (kirjutati) eriti palju ja tuliselt 1992. aasta sügisel, kolhoosi reorganiseerimise eelõhtul. Mõisa hooldajateks valitud Piret ja Aare Tamm meenutavad neid ärevaid aegu, mil nad tunnipealt vallandatuks võinuksid saada, nii: „Käis usin amortisatsiooni mahahindlus kunstilt ja vanalt mööblilt, seda tempoga kuni 5% aastas. Nagu traktoritelt ja seakünadelt. Mõnel maalil oli raam juba kallim kui maal ise. Ja arvata võib, et mõis võinuks ühel päeval uperpalli teha. Viimase rublarevisjoni ajal oli varade koguväärtus 18 203 rubla.
Leila Pärtelpoeg, Fredy Tomps jt. reformikomisjoni moodustatud ekspertkomisjoni liikmed võtsid kätte ja hindasid 1993. aasta alguseks Rägavere mõisa ja varade väärtuseks 24 miljonit krooni. Kolhoosi viimasel üldkoosolekul aasta tagasi otsustati mõisale 1995. aasta septembriks ostja leida.
Selle lehekülje ilmselt kõige kuumem uudis (vähemalt vildelastele) on järgmine: oma 8. novembri otsusega eelmisest aastast jagati mõisa senine hind kahega ja pakuti EV Muinsuskaitseameti kaudu müüki (tegelikult pidanuks inflatsiooni arvestades korrutama 1,35-ga). Ostjana eelistatakse riiki.
Detsembris külastas mõisat kolm poliitikut: Ignar Fjuk, Kuno Raude ja Heido Vitsur. Vaimustuti nähtust, ent kaheldi, kas riigil 12 miljonit krooni leidub.
Endiste omanike Dehnide rikkam haru on Ameerikas. Mingi huvi neil siiski näib olevat, sest eelmisel suvel olnud „iga teine külastaja sellest suguvõsast“.
Millise otsuse võtab vastu halduskogu juhul, kui Pajusti Varahoidja pole mõisa müügiga hakkama saanud. Annab (tasuta) üle vallale? Seda loetakse täna juba tõsiselt võetavaks variandiks. Võib olla on valla kaudu mõisaomanik olla – mõis kuulub siis kõigile - mõistlikumgi, kui mõnele kultuurikaugele ärimehele see poolmuidu ära anda. Viimane mõtteheietus kuulub ainult allakirjutanule ega pea kedagi ärritama. Aga võib-olla on mul mõttekaaslasi? Näib, et matemaatilised tehted mõisa ümber jätkuvad.
Praegu on mõisatubades 10°C ringis sooja. Viimase kontserdi ajaks „koguti" soojust terve nädal. Lauri Väinmaa klaverimängu ajal arvasid koeraliblikad ja kiilassilmad, et kevad ongi käes ja talveuinak tuleb lõpetada ning hakkasid lampide all tantsisklema. Talveuinakust on üle saadud ka kultuuririndel. Sellelegi kontserdile tuli rahvast kenasti. On oodata uusi kultuurisündmusi. Suurt kihutustööd ei tehta, esinemagi oodatakse vabatahtlikke. Märtsi keskpaiku toimub siin mainekas kirjandusõhtu. On avaldatud mõtet, et enne, kui mõisa müüme, teeme siin eks-kolhoosnikute kokkutuleku. Naljakale plaanile punkti pannes arvati, et „endiste punaste peost on siis kohe punakas kuma taeva all.“
AS Võhu Vein
Juhatuse esimees Vello Tafenau. „Meie aktsiaselts annab tööd 36 inimesele, seega nagu vanasti. Veinitehasesse pandi 200 000 osakut (a üks kroon) ja kogu tehase väljaostmiseks tuleb 1995. aasta septembrini Pajusti Varahoidjale maksta miljon krooni. Kes tänaseks võlakirja registreerinud, saab märtsis raha kätte.
Veinitehase võtsime aasta eest üle koos 90 000 liitri Moldaavia veiniga. Sellele tõime lisaks 200 000 liitrit Aserbaidžaani veine. Algul ei tahetud neid osta. Olukord paranes märgatavalt, kui lubasime etiketil, et kvaliteedi eest vastutab meie firma labor. Praegu takistab võõraste veinidega tegelemist aktsiisimaksu karm seadus, s. t. et aktsiisimaks tuleb tasuda 10 päeva jooksul, kuid realiseeritavast laekub raha võib-olla kolme kuu pärast. Taotleme endale eriolukorda tollitermite järgi - privaattolliladu. See tähendab, et aktsiisimaksu tähtaeg hakkab jooksma alles siis, kui vein Võhust välja müüakse. Seni kehtib vabariigis niisugune erand vaid kütustele.
Eelmisel aastal õnnistas veinivabrikuid õuna-aasta. Varusime mahla tegemiseks 500 t õunu ja 65 t marju. Praegu on veinimahutite 1,5 miljonist liitrist ainult kolmandik täidetud, s. t. õunaveini all. Viimane ei kogu kraade lõpuni käärides. Moelt ostame piiritust viimase 6-8 kraadi lisamiseks. Siingi mõjutab hinda aktsiisimaks, lisades pudelihinnale paar krooni.
Praegu turustame nelja sorti veini ja kolme likööri. Tahame jõuda kümne nimetuseni. Lisaks sellele villime kõneksolnud lõunamaa veine. Konkurents veiniturul on Eestimaal karm. Riiulid ilusaid pudeleid täis, tugev reklaam fooniks. Ka Võhus tahame üle minna uutele, nägusamatele pudelitele. Meie toodete uusi silte on tarbijad juba näinud.
Ostsime ettevõttele kaks uut „Toyotat" ja sõidame kommertsdirektor Kalev Ongaga paar-kolm päeva nädalas piki vabariiki kaupa pakkuma. Praeguseks on meil 190 klienti.
Enne jõule sai hoo sisse ka kommiliin: tegime 9,4 t koorevenist. Neljakordse kokkuhoiuni oleme jõudnud katlamaja üleviimisel kivisöele. Selle ümberseadistamiseks tegime 70 000 krooni suuruse laenu.
Ka veinitegijad organiseeruvad: hiljuti oli Karksis Eesti Veinitootjate Liidu algatuskoosolek. Koos on kergem võidelda kodumaise veinitööstuse edenemise (säilimise) eest."
autor Ilme Post