Eduard Vilde nim kolhoos

Eduard Vilde nimeline kolhoos oli kolhoos Rakvere rajoonis. Kolhoosi keskus asus Pajustis.

Eduard Vilde nimeline kolhoos moodustati 1951. aastal endiste Vinni kolhoosi ja Pajusti kolhoosi (asutatud 3. aprillil 1949) liitmise tulemusel. 1952. aastal liitus moodustatud kolhoosiga veel kolhoos "Uus Tee".

Kolhoos tegeles seakasvatusega, piimakarjakasvatuse, teravilja- ja kartulikasvatusega. Lisaks oli kolhoosil mitu abiettevõtet: 1956. aastal rajati karusloomafarm, 1959. aastal tärklisetööstus, 1966. aastal kalamajand. 1979. aastast kuulus kolhoosile Võhu veinitsehh. 1982. aastal valmis 858 kohaline veisefarm Kakumäel.

1967. aastal autasustati kolhoosi Tööpunalipu ordeniga.

1965. aastal asutati Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja kolhoos andis kirjanduspreemiat välja 1990. aastateni.

1979. aastal anti kolhoosile hallata Rägavere mõis. Peale mõisa härrastemaja ja kõrvalhoonete restaureerimist, 1981. aastast korraldati seal erinevaid kultuuriüritusi. 1980. aastal sõlmis kolhoos koostöölepingu Riikliku Akadeemilise Meeskooriga. 1982. aastal asutati kolhoosi kultuuriosakond.

Kolhoosi kogupindala 1984. aasta seisuga oli 8384 ha, millest 4594 ha haritavat maad. 1983. aastal oli kolhoosil 901 töötajat.

Kolhoosi esimehed:

1951–1956 August Room

1956 –1968 August Lepasaar

1969 – 1986 Erich Erilt

1986 - 1991 Arvi Toome

1991 Vello Tafenau

Üks riiklikult oluline päev Vilde kolhoosis …1985. aasta juulis

Autor Ilme Post

Abitootmine oli Eesti NSV kolhoosides lubamatu initsiatiiv. Vilde kolhoosis alustati sellega 1956. aastast ja kestis see kuni iseseisvumiseni, millega kaasnes ka põllumajandusreform.

Aga Vilde ühismajandis saadi pool kasumist abitootmise (rebased, kalad, tärklis, vein, aiand, mööbel) arvelt. Majandis oli abitootmine üks suur poliitiline piiri peal kõndimine.

Mille kõige eest noil aegadel majandijuhte ei karistatud! Kord oli üks nuumpull viidud kombinaati 30 kg kergemana GOST´ist; teisel aastal jälle agronoomidel viis kg kummeli seemet külvamata jäänud. Eks siis mindi nende ettekäänetega puhaskasumi kallale… Ja esimehel Erich Eriltil oli parteilasena arvestuskaardile kogunenud juba 11 hoiatust. August Lepasaarel oli neid ka, sest tema oli äkilisema ütlemisega. Aga lõpuks andis punavalitsus Kustile, nagu rahvas teda kutsus, Lenini ordeni. Praegu on see Rakveres, Antsu Muuseumis hoiul. Kolhoosi 65. aastapäeva peoks toodi see „Lenin“ rahvale vaadata. Aga museaali tuli ainult klaasvitriinis näidata. Ilus ikka!

Mitte vähem kõrgeid autasusid polnud ka ka Eriltil – oli ta ju edukalt juhtinud kahte majandit – Iisaku sovhoosi ja Vildet.

Kolhoosidel oli neil aegadel ehk natuke vabamgi olek, sest isegi punavõim rehkendas nagu olnuks kolhoos kokku hakanud kodanike, seega siis seltsimeeste, ühisettevõte. Kõik ju läksid kolhoosi lippude lehvides ja lauldes, rahvariided seljas – nii nagu filmis „Valgus Koordis“ näha on.

Isepäine Vilde kolhoos asutas ühel 1956. aasta jaanuarikuu üldkoosolekul - kirjanduspreemia! Oma raha eest teeme, mis tahame. Riigivastane see ju polnud, las teevad pealegi. Vilde nimeline auhind on seni Eesti vanim kirjandusauhind ja tundub, et vägagi lugupeetav. Tuleval kevadel antakse see välja 55. korda.

Sovhooside elu oli karmim: said küll head palka, kui said, kuid kogu puhaskasum võeti riigile ja ei mingit omainitsiatiivi. Sovhoos oli riigimajand. Rändpunalippe, noh neid saadi sageli…

Veinitegu oli toeks arvukatele Eesti majanditele. Hooti liikus hirmujutte nagu rahvaluulet, selle ala keelustamisest. Vilde esimees oli kuulnud, et keelama võib tulla „ilus naine Riiast“. Selle ilmumist kardeti. See kartus oli isegi natuke naljakas! Miks just naine? Ja miks just Riiast, ja ilus ka!

Oma viieteistkümnendal Vildes töötamise aastal, 1985. aasta algul haigestus esinduslik ja tuntud majandijuht Erich Erilt isulti. Kaheksaks aastaks.

Majandi üldkoosolek otsustas mind, kui kuus aastat aseesimehena töötanut ja põhitootmisega tegelenut, panna nüüd majandit juhtima. Kontoriruumid koos raamatupidamisega, terve teine korrus - seal, kus praegu sooje kampsuneid kootakse..

Vilde kolhoosi polnud keerukas juhtida, sest inimesed tegid tööd südamega ja vastutustundlikult.

Tänu abitootmisele ei kollitanud vabariigis hästi tuntuks saanud Vildet rahapuudus – kui vaja ostsime vaguni väetist ja metsameestele „druzba“ kette…, ehitati ja remonditi. Lõpetasime ka Rägavere mõisa renoveerimise. Saime ehitada paar suurt heinaküüni jne.

Kuni ühel juunikuu päeval tuleb sekretär Rita (Bork) minu kabinetti ja annab edasi põllumajandusministri teate – homme tuleb meile külaline Moskvast, Ministrite Nõukogust ja tahab tutvuda veinitööstusega. Allleaa – vot sulle ilus naine Riiast!

Vilde oli juba siis nn avatud majand, kus sageli auvõõraid vastu võeti, oldi sellega harjutud. Tegime vaid väikseid ettevalmistusi. Feliks (Elm) oli vastuvõttude majandamise peal. Tema brigaadis ikka: Luule, Valve, Maimu, ning ülemkokk Marta. Väga kokkuhoidev kamp, tark ja töökas.

Moskva külalise marsruuti võtsime ka Rägavere mõisa. Ilma, et oleks arutletud, tegi meie kunstnik Hubert (Ainsar) mõisasse kõrge külalise vastuvõtuks punanurga: väikses toas, kus tavaliselt esinejad kostüüme vahetasid, pani ta „ biidermeierile“ punase lina peale ja sellele riigi rajaja VIL (Lenini) büsti, olles seda enne hambapulbriga valgendanud. Raamatukapis olid õiged raamatud!

Üks päev Vilde kolhoosis võis alata. Ministeeriumi must Volga toob külalise Pajustis treppi, saatjaks PM aseminister abitootmiste alal. Teelauas lühike majandi tutvustamine. Istun oma laua taga, vasakul käel seina ääres neli punalippu – kohustuslik disainielement. Külaline tutvustab ennast, on rahvuselt valgevenelane ja läbi sõjakeerise saanud Moskvasse , Ministrite Nõukogusse majanduse juhtimise manu. Ta oli tüse, lonkas ja ei unustanud rinnal olevaid aumärke. Aega viitmata asus oma ülesannet täitma ja kontrollija esimene karm soov oli – andke mulle spravka, kus kirjas kui palju kolhoosnikud ise veinitööstusele toorainet annavad, protsentuaalselt. Raamatupidamine saanuks sellise küsimusega nagu herilasesüsti – kust see number saada, eriarvestust ju ei peetud.

Pearaamatupidaja Enda (Nurmsalu) ja peaökonomist Vello (Tafenau) tõid lõpuks spravka - omad kolhoosnikud varuvad Võhu toormest 0,30 %. Vaid! Kurjad keeled räägivad, et ega Raimond neid korvi ja kotiga toodud väikesi sutse väga ei tahtnud ka, aga tagasi ei saadetud kedagi. Õunu toodi ikka mujalt, veoautodega ja kallutati otse pesuvanni. Vahel ootas tühjendamist korraga mitu kallurit.

Aga nüüd on tõde spravkal kirjas, valetada ka ei tahtnud. Noil aegadel võidi kergelt kinnigi panna. Mäletame Johannes Hindi lugu - suht süütult alanud teema viis läbi poliitiliste süüdistuste inimese vaimse ja füüsilise hukuni. ENSV vajas näiteid!

Seltsimees pistis esimehe kabinetis spravka põuetaskusse ja sõitsime Rägavere mõisa. Mina, ikka oma Velloga (Kaasik) roolis. Teel oli temaga hea plaani pidada, mida ühes-teises äkkolukorras teha. Õues mõisahoonet vaadates oli külalise hinnang kiire ja ootamatu: „Tublid kolhoosnikud, võtsite kapitalistidelt nii kena maja käest ära!” Sedapuhku kohe andis ennast vait sundida! Tuli soostuda ja mitte hakata targutama, kuidas Tiit (Hansen) projekteeris, Edgar (Võsu) ja Silvi (Põiklik) ehitasid, Leila (Pärtelpoeg) muretses kunsti ja puidu mehed eesotsas Väinoga (Kereme) tegid mööbli.. Ja predsedatel Erich (Erilt) ning pool kolhoosnikest on siin, Rägaveres koolis käinud.

Mõisa „punanurgas“ jäi külaline kõigega rahule, s.t. oli vait. Uuris läbi klaasakna, mida raamatukapis näha. Seal olid trenditeadlikult valitud raamatud. Aga kontserdisaalis küsis, et teil on suur kolhoos ja kuidas siia partei üldkoosolekule kõik ära mahuvad? Ütlesin, et koosolekuid peetakse algorgide kaupa ja siis need, kes ei mahu, seisavad piki seinaääri püsti. Tung on suur ja vahel on seisjaid ikka päris palju!

Aga valges saalis kippus lugu käest ära minema. Õnneks ma polnud veel alustanud oma õhevil jutuga: siin Göethe - siin Schiller, kui sõjaveteranil tuli meelde - võidu nimel on vaja ka rünnata! Ta tuli longates diagonaalis üle valge saali ja jäi minust vaevalt meetri võrra eemale, karjudes nagu oleksin vaegkuulja: „Kas toote oma õunad-marjad veinivabrikusse hobustega? Kas hobustega?“ Vastust ootamata paugutas ka teisest rauast: “Siis tahan ma neid hobuseid näha!“ Karm lugu!

Autode karavan sõitis Pajusti poole tagasi. Arutlesime Velloga nõutult, et Pajusti talli vastas heinamaal oli sageli Silvi (Keskküla) raskeveo tõugu hobune „Patsik“ - kui ei ole karja, siis näitame ühte, ent suurt looma! Ja näe kingitust - Vinni sovhoos on talli juurde lattaeda ajanud tosin hobust, fooniks maakivist sein ja ees peegeldav tiik. Meie ausate kolhoosnikena poleks selle pealegi tulnud, et sovhoosi hobuseid kolhoosi omadena ette näidata! Aga seljatagant autost anti signaali. Peatusime. See pilt tegi külalise elevaks ja ta tunnustas meid. Ja selle abi eest pole me kunagi sovhoosi peret tänanud. Silvi tõuloom oli ka Pajustis olemas - nagu kirss tordil. Me muutusime revidendi jaoks tõsiseltvõetavamaks.

Jõudsime Võhusse. Seal, toiduainetööstuses valitses alati kord, astu sisse kellega tahes. Nüüd ka: villimisliinid liikusid, kelder oli mahuteid täis, näidiste riiulil mitu tosinat pudelit. Ja siis tuli labor! Maie (Rattasep) oli vabariigis tunnustatud veinimeister ja esitas mahuka loo, erialaselt ja ehedas vene keeles.

Labor oli äge - mida kõike polnud tilkuma ja nirisema pandud, kusagil midagi põles retort. Kogu etteaste oli heas vene keeles! Külaline tänas Maiet liigutusega nagu sõjaväes au antakse, ent rääkima hakkas alles trepil. Oli vaid üks suur küsimus: milleks küll veinivabrikus peaks labor olema? Tahtnuks lisada- nado vasja, nado, kuid see olnuks muidugi kohatu.

Aravusel näitas Rein (Tenson) kalu ja seletas, kuidas me igal kevadel saadame sõbralike liiduvabariikide kalakasvatajatele mitu miljonit marjatera. Kümnendat aastat ka Valgevenesse, Minskisse. Võiks ju küsida, miks nad aina marja ostavad ja seda nüüd juba ometi oma sugukaladelt ei võta. Kord kohal käies sain kuulda lihtsat vastust – forell on hea kala, tsarskaja rõba, ja enne suguküpseks saamis ta süüakse (varastatakse) ära.

Asusime Aravuse jahilossi peolaua taha. Forell taignas, jahukastmega, kartul. Firmaroog. Rohkelt erinevaid Võhu veine. Istumise plaan oli nii, et minu vastas oli külaline ja minust jäi paremale vasakule veel rahvast. Korra lõi majja Moskva mees. Tema küsimustele võisin vastata vaid mina. Mõnel puhul tuli ka teistel soov sekkuda, kuid isegi aseministri kaks katset lõpetas ta järsult! Prektratit! Korda kolm käidi temaga saunas ...ega sõjameest leiliga ei ehmata.., kui liikumine mitte pehmemakski ei läinud?

Kui kolmat korda saunast saabus, küsis minu käest kesk Aravuse küla(!) - kuhupoole siit Moskva jääb? Näitasin Küti poole, kuid hiljem olen mõelnud, et poliitiliselt korrektne ja geograafiliselt õigem olnuks Tudu poole viibata. No siis ta sinna oleks ka sõita käskinud.

Ja nüüd tuli päeva kulminatsioon. Külalisel oli pärast seda suurt toote mekkimist ainumalt meeles, mis asja ta siia Bribaltikasse ajama saadeti: kontrollima veinitehast. Ta võttis jahilossis ajaloost tuntud poosi – kuidas Lenin rahvakogunemisel sõna võtab - puldile naaldudes ja üht kätt pea kohal hoides tõde kuulutab. Nüüd oli kepka asemel peos seesama spravka! Meie püüdsime ka teemas püsida. Tema kostab: “Olles näinud sotsialistlikku Vilde kolhoosi, teie töökat rahvast, veinitehast, leian, et sellega võite edasi tegeleda. Ja see otsus käib mitte ainult teie kolhoosi, vaid terve Eesti NSV ja kogu Pribaltika veinitehaste kohta. Siia spravkale tehke parandus, kirjutage senise 0,30 asemele 30,30 %“

Paranduse tegime naerulsui! Dokument taskusse ja meilt kast tikriveini pagasnikusse – nii lõppes üks riiklikult tähtis vastuvõtt. Küll olen ma mõelnud, et seltsimees teadis juba Moskvas lennukile astudes, et Pribaltikasse jäetakse veinitehased alles. Aga vaja oli käia kohalikke kärsatamas. Vildelasi praeti viis tundi.

Kulutulena läks see otsus Eesti-Läti-Leedu veinitehastele laiali. Kõik olla oodanud ja Tallinna helistanud. Seda suurt ootamist ning tulejoonel olemist meie vildelastena ei teadnudki, …saime hiljem teada.

Järgmisel päeval helistas põlluminister ise. Tänas Vilde majandi rahvast korraldamast nii tähtsale isikule tasemel vastuvõttu. Temal olnud au oma Läti ja Leedu kolleegidele teatada - võime veinitehased tööle jätta. Seega – olime testmajand. Veel lisas minister, et nende majas aina räägitakse: Vildes oli kõrgushüppelatt eile kolme meetri peale pandud.... Mina: jah, vahepeal lasksime latti teema sujumise nimel allapoole ka, kuid kordagi me lati alt läbi ei jooksnud.... Naer. Arvasin ka seda, et Vilde kolhoosis pole lihtsalt lati alt läbijooks kunagi kombeks olnudki! Ja see on tõsi…


Vaatefilm Eduard Vilde nimelise kolhoosi edust, inimeste heaolust, abimajanditest. Eduard Vilde nimelise kolhoosi tellimusfilm. Režissöör Kristjan Svirgsden. Eesti Telefilm 1989

Kuula Eesti Raadio saadet: Pidupäev Eduard Vilde nim kolhoosis

Pidupäev Eduard Vilde nim kolhoosis. Eduard Vilde monumendi avamine ja preemia andmine Rudolf Sirgele tema romaani "Maa ja rahvas" eest. Reporter Valdo Pant. Saates esinevad kolhoosi esimees August Lepassaar, Aadu Hint ja Eduard Vilde lesk Linda Vilde, arhitekt Ilmar Bork ja skulptor August Vomm, sepp Herbert Õunapuu, kolhoosi aseesimees Aksel Raudvee, Arnold Green, kolhoosnik Heinrich Nurkse, kirjanik Rudolf Sirge kingib auhinnaraha kolhoosi kalamajanduse arenduseks, žürii liikmed - kolhoosnik Veskimägi ja mesinik Heinrich Nurkse, kasahhi kirjanik Ježenžanov, ukraina kirjanik Kišljak. Autor Valdo Pant, toimetaja Vilma Jürisalu. Eetris 09.03.1965.