Eduard Vilde nim kolhoos

Ajaloost

Eduard Vilde nimeline kolhoos oli kolhoos Rakvere rajoonis. Kolhoosi keskus asus Pajustis.

Eduard Vilde nimeline kolhoos moodustati 1951. aastal endiste Vinni kolhoosi ja Pajusti kolhoosi (asutatud 3. aprillil 1949) liitmise tulemusel. 1952. aastal liitus moodustatud kolhoosiga veel kolhoos "Uus Tee".

Kolhoos tegeles seakasvatusega, piimakarjakasvatuse, teravilja- ja kartulikasvatusega. Lisaks oli kolhoosil mitu abiettevõtet: 1956. aastal rajati karusloomafarm, 1959. aastal tärklisetööstus, 1966. aastal kalamajand. 1979. aastast kuulus kolhoosile Võhu veinitsehh. 1982. aastal valmis 858 kohaline veisefarm Kakumäel.

1967. aastal autasustati kolhoosi Tööpunalipu ordeniga.

1965. aastal asutati Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja kolhoos andis kirjanduspreemiat välja 1990. aastateni.

1979. aastal anti kolhoosile hallata Rägavere mõis. Peale mõisa härrastemaja ja kõrvalhoonete restaureerimist, 1981. aastast korraldati seal erinevaid kultuuriüritusi. 1980. aastal sõlmis kolhoos koostöölepingu Riikliku Akadeemilise Meeskooriga. 1982. aastal asutati kolhoosi kultuuriosakond.

Kolhoosi kogupindala 1984. aasta seisuga oli 8384 ha, millest 4594 ha haritavat maad. 1983. aastal oli kolhoosil 901 töötajat.

Kolhoosi esimehed:

1951–1956 August Room

1956 –1968 August Lepasaar

1969 – 1986 Erich Erilt

1986 - 1991 Arvi Toome

1991 Vello Tafenau

Vaata teemalehti kolhoosi abitootmistest ja kultuurielust

Klubi tegevus SIIT

Põllumajandus SIIT

Rebasefarm SIIT

Puidutöökoda SIIT

Võhu tööstus SIIT

Kalamajand SIIT

Vilde kirjanduspreemia SIIT

Rägavere mõis SIIT

Vaatefilm Eduard Vilde nimelise kolhoosi edust, inimeste heaolust, abimajanditest. Eduard Vilde nimelise kolhoosi tellimusfilm. Režissöör Kristjan Svirgsden. Eesti Telefilm 1989

Kuula Eesti Raadio saadet: Pidupäev Eduard Vilde nim kolhoosis

Pidupäev Eduard Vilde nim kolhoosis. Eduard Vilde monumendi avamine ja preemia andmine Rudolf Sirgele tema romaani "Maa ja rahvas" eest. Reporter Valdo Pant. Saates esinevad kolhoosi esimees August Lepassaar, Aadu Hint ja Eduard Vilde lesk Linda Vilde, arhitekt Ilmar Bork ja skulptor August Vomm, sepp Herbert Õunapuu, kolhoosi aseesimees Aksel Raudvee, Arnold Green, kolhoosnik Heinrich Nurkse, kirjanik Rudolf Sirge kingib auhinnaraha kolhoosi kalamajanduse arenduseks, žürii liikmed - kolhoosnik Veskimägi ja mesinik Heinrich Nurkse, kasahhi kirjanik Ježenžanov, ukraina kirjanik Kišljak. Autor Valdo Pant, toimetaja Vilma Jürisalu. Eetris 09.03.1965.

Üks riiklikult oluline päev Vilde kolhoosis …1985. aasta juulis

Autor Ilme Post

Abitootmine oli Eesti NSV kolhoosides lubamatu initsiatiiv. Vilde kolhoosis alustati sellega 1956. aastast ja kestis see kuni iseseisvumiseni, millega kaasnes ka põllumajandusreform.

Aga Vilde ühismajandis saadi pool kasumist abitootmise (rebased, kalad, tärklis, vein, aiand, mööbel) arvelt. Majandis oli abitootmine üks suur poliitiline piiri peal kõndimine.

Mille kõige eest noil aegadel majandijuhte ei karistatud! Kord oli üks nuumpull viidud kombinaati 30 kg kergemana GOST´ist; teisel aastal jälle agronoomidel viis kg kummeli seemet külvamata jäänud. Eks siis mindi nende ettekäänetega puhaskasumi kallale… Ja esimehel Erich Eriltil oli parteilasena arvestuskaardile kogunenud juba 11 hoiatust. August Lepasaarel oli neid ka, sest tema oli äkilisema ütlemisega. Aga lõpuks andis punavalitsus Kustile, nagu rahvas teda kutsus, Lenini ordeni. Praegu on see Rakveres, Antsu Muuseumis hoiul. Kolhoosi 65. aastapäeva peoks toodi see „Lenin“ rahvale vaadata. Aga museaali tuli ainult klaasvitriinis näidata. Ilus ikka!

Mitte vähem kõrgeid autasusid polnud ka ka Eriltil – oli ta ju edukalt juhtinud kahte majandit – Iisaku sovhoosi ja Vildet.

Kolhoosidel oli neil aegadel ehk natuke vabamgi olek, sest isegi punavõim rehkendas nagu olnuks kolhoos kokku hakanud kodanike, seega siis seltsimeeste, ühisettevõte. Kõik ju läksid kolhoosi lippude lehvides ja lauldes, rahvariided seljas – nii nagu filmis „Valgus Koordis“ näha on.

Isepäine Vilde kolhoos asutas ühel 1956. aasta jaanuarikuu üldkoosolekul - kirjanduspreemia! Oma raha eest teeme, mis tahame. Riigivastane see ju polnud, las teevad pealegi. Vilde nimeline auhind on seni Eesti vanim kirjandusauhind ja tundub, et vägagi lugupeetav. Tuleval kevadel antakse see välja 55. korda.

Sovhooside elu oli karmim: said küll head palka, kui said, kuid kogu puhaskasum võeti riigile ja ei mingit omainitsiatiivi. Sovhoos oli riigimajand. Rändpunalippe, noh neid saadi sageli…

Veinitegu oli toeks arvukatele Eesti majanditele. Hooti liikus hirmujutte nagu rahvaluulet, selle ala keelustamisest. Vilde esimees oli kuulnud, et keelama võib tulla „ilus naine Riiast“. Selle ilmumist kardeti. See kartus oli isegi natuke naljakas! Miks just naine? Ja miks just Riiast, ja ilus ka!

Oma viieteistkümnendal Vildes töötamise aastal, 1985. aasta algul haigestus esinduslik ja tuntud majandijuht Erich Erilt isulti. Kaheksaks aastaks.

Majandi üldkoosolek otsustas mind, kui kuus aastat aseesimehena töötanut ja põhitootmisega tegelenut, panna nüüd majandit juhtima. Kontoriruumid koos raamatupidamisega, terve teine korrus - seal, kus praegu sooje kampsuneid kootakse..

Vilde kolhoosi polnud keerukas juhtida, sest inimesed tegid tööd südamega ja vastutustundlikult.

Tänu abitootmisele ei kollitanud vabariigis hästi tuntuks saanud Vildet rahapuudus – kui vaja ostsime vaguni väetist ja metsameestele „druzba“ kette…, ehitati ja remonditi. Lõpetasime ka Rägavere mõisa renoveerimise. Saime ehitada paar suurt heinaküüni jne.

Kuni ühel juunikuu päeval tuleb sekretär Rita (Bork) minu kabinetti ja annab edasi põllumajandusministri teate – homme tuleb meile külaline Moskvast, Ministrite Nõukogust ja tahab tutvuda veinitööstusega. Allleaa – vot sulle ilus naine Riiast!

Vilde oli juba siis nn avatud majand, kus sageli auvõõraid vastu võeti, oldi sellega harjutud. Tegime vaid väikseid ettevalmistusi. Feliks (Elm) oli vastuvõttude majandamise peal. Tema brigaadis ikka: Luule, Valve, Maimu, ning ülemkokk Marta. Väga kokkuhoidev kamp, tark ja töökas.

Moskva külalise marsruuti võtsime ka Rägavere mõisa. Ilma, et oleks arutletud, tegi meie kunstnik Hubert (Ainsar) mõisasse kõrge külalise vastuvõtuks punanurga: väikses toas, kus tavaliselt esinejad kostüüme vahetasid, pani ta „ biidermeierile“ punase lina peale ja sellele riigi rajaja VIL (Lenini) büsti, olles seda enne hambapulbriga valgendanud. Raamatukapis olid õiged raamatud!

Üks päev Vilde kolhoosis võis alata. Ministeeriumi must Volga toob külalise Pajustis treppi, saatjaks PM aseminister abitootmiste alal. Teelauas lühike majandi tutvustamine. Istun oma laua taga, vasakul käel seina ääres neli punalippu – kohustuslik disainielement. Külaline tutvustab ennast, on rahvuselt valgevenelane ja läbi sõjakeerise saanud Moskvasse , Ministrite Nõukogusse majanduse juhtimise manu. Ta oli tüse, lonkas ja ei unustanud rinnal olevaid aumärke. Aega viitmata asus oma ülesannet täitma ja kontrollija esimene karm soov oli – andke mulle spravka, kus kirjas kui palju kolhoosnikud ise veinitööstusele toorainet annavad, protsentuaalselt. Raamatupidamine saanuks sellise küsimusega nagu herilasesüsti – kust see number saada, eriarvestust ju ei peetud.

Pearaamatupidaja Enda (Nurmsalu) ja peaökonomist Vello (Tafenau) tõid lõpuks spravka - omad kolhoosnikud varuvad Võhu toormest 0,30 %. Vaid! Kurjad keeled räägivad, et ega Raimond neid korvi ja kotiga toodud väikesi sutse väga ei tahtnud ka, aga tagasi ei saadetud kedagi. Õunu toodi ikka mujalt, veoautodega ja kallutati otse pesuvanni. Vahel ootas tühjendamist korraga mitu kallurit.

Aga nüüd on tõde spravkal kirjas, valetada ka ei tahtnud. Noil aegadel võidi kergelt kinnigi panna. Mäletame Johannes Hindi lugu - suht süütult alanud teema viis läbi poliitiliste süüdistuste inimese vaimse ja füüsilise hukuni. ENSV vajas näiteid!

Seltsimees pistis esimehe kabinetis spravka põuetaskusse ja sõitsime Rägavere mõisa. Mina, ikka oma Velloga (Kaasik) roolis. Teel oli temaga hea plaani pidada, mida ühes-teises äkkolukorras teha. Õues mõisahoonet vaadates oli külalise hinnang kiire ja ootamatu: „Tublid kolhoosnikud, võtsite kapitalistidelt nii kena maja käest ära!” Sedapuhku kohe andis ennast vait sundida! Tuli soostuda ja mitte hakata targutama, kuidas Tiit (Hansen) projekteeris, Edgar (Võsu) ja Silvi (Põiklik) ehitasid, Leila (Pärtelpoeg) muretses kunsti ja puidu mehed eesotsas Väinoga (Kereme) tegid mööbli.. Ja predsedatel Erich (Erilt) ning pool kolhoosnikest on siin, Rägaveres koolis käinud.

Mõisa „punanurgas“ jäi külaline kõigega rahule, s.t. oli vait. Uuris läbi klaasakna, mida raamatukapis näha. Seal olid trenditeadlikult valitud raamatud. Aga kontserdisaalis küsis, et teil on suur kolhoos ja kuidas siia partei üldkoosolekule kõik ära mahuvad? Ütlesin, et koosolekuid peetakse algorgide kaupa ja siis need, kes ei mahu, seisavad piki seinaääri püsti. Tung on suur ja vahel on seisjaid ikka päris palju!

Aga valges saalis kippus lugu käest ära minema. Õnneks ma polnud veel alustanud oma õhevil jutuga: siin Göethe - siin Schiller, kui sõjaveteranil tuli meelde - võidu nimel on vaja ka rünnata! Ta tuli longates diagonaalis üle valge saali ja jäi minust vaevalt meetri võrra eemale, karjudes nagu oleksin vaegkuulja: „Kas toote oma õunad-marjad veinivabrikusse hobustega? Kas hobustega?“ Vastust ootamata paugutas ka teisest rauast: “Siis tahan ma neid hobuseid näha!“ Karm lugu!

Autode karavan sõitis Pajusti poole tagasi. Arutlesime Velloga nõutult, et Pajusti talli vastas heinamaal oli sageli Silvi (Keskküla) raskeveo tõugu hobune „Patsik“ - kui ei ole karja, siis näitame ühte, ent suurt looma! Ja näe kingitust - Vinni sovhoos on talli juurde lattaeda ajanud tosin hobust, fooniks maakivist sein ja ees peegeldav tiik. Meie ausate kolhoosnikena poleks selle pealegi tulnud, et sovhoosi hobuseid kolhoosi omadena ette näidata! Aga seljatagant autost anti signaali. Peatusime. See pilt tegi külalise elevaks ja ta tunnustas meid. Ja selle abi eest pole me kunagi sovhoosi peret tänanud. Silvi tõuloom oli ka Pajustis olemas - nagu kirss tordil. Me muutusime revidendi jaoks tõsiseltvõetavamaks.

Jõudsime Võhusse. Seal, toiduainetööstuses valitses alati kord, astu sisse kellega tahes. Nüüd ka: villimisliinid liikusid, kelder oli mahuteid täis, näidiste riiulil mitu tosinat pudelit. Ja siis tuli labor! Maie (Rattasep) oli vabariigis tunnustatud veinimeister ja esitas mahuka loo, erialaselt ja ehedas vene keeles.

Labor oli äge - mida kõike polnud tilkuma ja nirisema pandud, kusagil midagi põles retort. Kogu etteaste oli heas vene keeles! Külaline tänas Maiet liigutusega nagu sõjaväes au antakse, ent rääkima hakkas alles trepil. Oli vaid üks suur küsimus: milleks küll veinivabrikus peaks labor olema? Tahtnuks lisada- nado vasja, nado, kuid see olnuks muidugi kohatu.

Aravusel näitas Rein (Tenson) kalu ja seletas, kuidas me igal kevadel saadame sõbralike liiduvabariikide kalakasvatajatele mitu miljonit marjatera. Kümnendat aastat ka Valgevenesse, Minskisse. Võiks ju küsida, miks nad aina marja ostavad ja seda nüüd juba ometi oma sugukaladelt ei võta. Kord kohal käies sain kuulda lihtsat vastust – forell on hea kala, tsarskaja rõba, ja enne suguküpseks saamis ta süüakse (varastatakse) ära.

Asusime Aravuse jahilossi peolaua taha. Forell taignas, jahukastmega, kartul. Firmaroog. Rohkelt erinevaid Võhu veine. Istumise plaan oli nii, et minu vastas oli külaline ja minust jäi paremale vasakule veel rahvast. Korra lõi majja Moskva mees. Tema küsimustele võisin vastata vaid mina. Mõnel puhul tuli ka teistel soov sekkuda, kuid isegi aseministri kaks katset lõpetas ta järsult! Prektratit! Korda kolm käidi temaga saunas ...ega sõjameest leiliga ei ehmata.., kui liikumine mitte pehmemakski ei läinud?

Kui kolmat korda saunast saabus, küsis minu käest kesk Aravuse küla(!) - kuhupoole siit Moskva jääb? Näitasin Küti poole, kuid hiljem olen mõelnud, et poliitiliselt korrektne ja geograafiliselt õigem olnuks Tudu poole viibata. No siis ta sinna oleks ka sõita käskinud.

Ja nüüd tuli päeva kulminatsioon. Külalisel oli pärast seda suurt toote mekkimist ainumalt meeles, mis asja ta siia Bribaltikasse ajama saadeti: kontrollima veinitehast. Ta võttis jahilossis ajaloost tuntud poosi – kuidas Lenin rahvakogunemisel sõna võtab - puldile naaldudes ja üht kätt pea kohal hoides tõde kuulutab. Nüüd oli kepka asemel peos seesama spravka! Meie püüdsime ka teemas püsida. Tema kostab: “Olles näinud sotsialistlikku Vilde kolhoosi, teie töökat rahvast, veinitehast, leian, et sellega võite edasi tegeleda. Ja see otsus käib mitte ainult teie kolhoosi, vaid terve Eesti NSV ja kogu Pribaltika veinitehaste kohta. Siia spravkale tehke parandus, kirjutage senise 0,30 asemele 30,30 %“

Paranduse tegime naerulsui! Dokument taskusse ja meilt kast tikriveini pagasnikusse – nii lõppes üks riiklikult tähtis vastuvõtt. Küll olen ma mõelnud, et seltsimees teadis juba Moskvas lennukile astudes, et Pribaltikasse jäetakse veinitehased alles. Aga vaja oli käia kohalikke kärsatamas. Vildelasi praeti viis tundi.

Kulutulena läks see otsus Eesti-Läti-Leedu veinitehastele laiali. Kõik olla oodanud ja Tallinna helistanud. Seda suurt ootamist ning tulejoonel olemist meie vildelastena ei teadnudki, …saime hiljem teada.

Järgmisel päeval helistas põlluminister ise. Tänas Vilde majandi rahvast korraldamast nii tähtsale isikule tasemel vastuvõttu. Temal olnud au oma Läti ja Leedu kolleegidele teatada - võime veinitehased tööle jätta. Seega – olime testmajand. Veel lisas minister, et nende majas aina räägitakse: Vildes oli kõrgushüppelatt eile kolme meetri peale pandud.... Mina: jah, vahepeal lasksime latti teema sujumise nimel allapoole ka, kuid kordagi me lati alt läbi ei jooksnud.... Naer. Arvasin ka seda, et Vilde kolhoosis pole lihtsalt lati alt läbijooks kunagi kombeks olnudki! Ja see on tõsi…


Viisaastakute aeg on läbi (kolhoosi reorganiseerimisest 1993. a)

ilmunud ajalehes Viru Sõna (Lääne-Virumaa ajaleht) 12.01.1993

... on tulnud mõtlemise, formuleerimise ja kaotustegi aeg," ütles Jaan Leetsaar E. Vilde nim. kolhoosi reorganiseerimise koosolekul 9. jaanuaril 1993.

1948. aasta oktoobris

pandi idanema tulevase Vilde kolhoosi esimene võrseke: Vinni Vanaküla Mägi talus asutati siitkandi esimene kolhoos (esimees August Room). Edasi tulid: Pajusti, „Koit" Injus ja „Majakas" Koeraveres, „Üksmeel" Merikülas, „Võit" ning „Juriöö" Kadilas, „Sulev" Tõnuveres, ,,Töötav Talupoeg" Nurmetus, „Ühisjõud" Leo külas ja „Murrang" Veadlas. 1958. aastal sai Kadila kandist Assamalla sovhoos, mis 20 aastat hiljem Vildega ühendati. Nii tekkis paljude tootmisharudega, julgeks öelda — kogu vabariigis VILDE KOLHOOS.

Rikkus ja kuulsus — see on tulnud siinsete inimeste tööga. Siin on alati olnud keskmisest mõttemallist sammukese eespool. August Lepasaar laskis teradest tangu teha — nii saadi rohkem raha. Ettevõtliku majandusmehena rajas ta Vildesse tärklisetööstuse, karusloomafarmi, veinivabriku, kalamajandi, puidutööstuse.

1969. aastal valiti tühjaks jäänud juhitoolile Erich Erilt. Järgneva 16 aasta jooksul valmis veerandsada suuremat tootmishoonet, elamuid, sealhulgas Kakumäe küla. Kapitaalselt laiendati Võhu veinitööstust. Palju raha nõudsid Kadila osakond ja Rägavere mõis. Rõhku pandi heakorrale ja kultuurile. Vilde — see oli (on) omanäoline, rohkete abitootmisharudega (rebased, kalad, tärklis, mööbel, vein, vorstid, kommid, lilled) majand, kus haritavat põllumaad 4300 ha, s.o. meie vabariigi keskmine näitaja.

Abitootmise pärast on kolhoosi kord kiidetud-näidatud või siis valitseva poliitika muutudes põhjendatud. Aga majandile on abitootmisest alati kasu olnud: siit tuli raha, siin oli töökohti; siit tuldi heinakaarele ja kartulivaole. Aga iga Vilde kolhoosi ATK bilansikomisjonis käimine lõppes komisjoni esimehe monoloogiga, kui kohatu on põllumeestel veini kääritada. Aga sellest tuli ju kolhoosi kasum, mille pealt ATK oma protsendi võttis, et vähemettevõtlikke majandeid toetada.

Arvi Toome oli ärimehena õige mees oma ajas ja kohas, oli riskiv ja julge: Rakvere turuplatsil müüdi veini, karusnahkade äri käis Siberist Soomeni. Ja tea, mis-kus veel. Olid uued ajad: bürokraatlikule aparaadile võis öelda, mida tast arvati. Möödas olid ajad, mil kolhoosi esimeestki kammitses kaherublane kassatšekk. Ei enamat mängumaad...

1991. aasta kevadel käis Arvi Toome kolhoosnikele välja mõtte muuta kõik tootmisüksused iseseisvaks, näiteks aktsiaseltsideks. Seejuures 51% aktsiatest oleks kuulunud keskpangale, mida plaani kohaselt juhtinuks esimees ise. Aga et 49% aktsiate omanikuna ei ole sa enam enda peremees, siis loobuti. Suhteliselt hea mõte visati tervenisti üle parda ja seega ka viimane võimalus hoida Vilde kolhoos tervikuna.

Tekkinud kahtluste ja alalhoidlikkuse tõttu palus kolhoosi pere 1991. aasta sügisel majandi etteotsa siit mõne aasta eest abimaavanemaks läinud Vello Tafenau. Ökonomisti ja juristi haridusega kolhoosi elu tundvat meest läks hädasti vaja: oli tulnud rahalugemise ja majanduslike raskuste aeg.

Reformiteede otsingud jätkusid. Aasta algul iseseisvusid aktsiaseltsidena julgemad: metsamehed (Lembit Laks) ja kalakasvatajad Rein Tensoni juhtimisel.

Tervele majandile sobivat reformikava hakkas kokku panema reformikomisjon eesotsas Mati Kanariku ja Lembit Laksiga.

1992. aasta lõpul

oli Vilde kolhoosis tööl 440 pideva töökohaga inimest, kelle keskmine töötasu (novembris) oli 437 krooni pluss soodustused. Kolhoosi 4300 hektarist põllumaast oli talumeestele tagasi antud 539 ha. Kevadeks lisandub sellele veel ca 180 ha. Kolhoos on viimasel, kriisiaastal teadlikult säilitanud veisekasvatust kui raskemini taastatavat loomakasvatusharu, ütles Vello Tafenau reformikõnet pidades. Eelmise aastaga võrreldes on alles 80% veistest (lehmadest 90%). Iga lüpsilehm andis aastas 4194 kg (-10%) piima. Lihatoodang kahanes seakasvatuse vähenedes 1111 tonnilt 677 tonnini. Olukorras, kus kallinesid elekter (150 korda), gaas, kütte- ja määrdeõlid, bensiin, suudeti teha säästlikku ressursikasutust. Proportsionaalselt toodetule hoiti varasemate aastatega võrreldes kokku 40% diislikütet, 30% bensiini, 30% elektrienergiat. Aga ikkagi võtavad suured maksud majandi põlvili (maksudeks 3,8 milj.).

Reformi kava

detailseks väljatöötamiseks oli ära tehtud suur eeltöö. See oli igale kolhoosiperele eelnevalt tutvumiseks koju kätte saadetud. Neid jagati ka koosoleku eel registratuurist. Siit anti ka ümbrikud osakukaardiga, kus kirjas, palju osakuid saada, ja tühjad lahtrid ootamas, kuhu osak panna.

Tööosaku maksumus — 1 kroon 1 tööpäeva eest — oli arvestatud 1992. aasta 1. jaanuari varade jääkväärtuse (6 miljonit) alusel. Lehma keskmine bilansiline hind on 524 krooni ja see on aluseks ühistatud vara maksumuse määramisel. Olgu lisatud, et Riigikogu pole „püha lehma hinda" (V.T.) veel määrata suutnud.

Kavalehel pakuti välja tervikvarade nimekiri — 33 objekti. Nende baasil saavad tekkida erafirmad. Tervikvara omastamisel kohustatakse omanikku üle võtma ka olemasolev töötajaskond (viimase enda soovil). Tervikvaradele rakendatakse järgmise viie aasta jooksul sihipärase kasutamise nõue ning põhivarade müügi keeld. Kuni tervikvarade erastamise lõpuni, Pajusti hoiu- ja laenuühingu asutamiseni säilib kolhoosi praegune nimi.

Valinud tervikvarade tee, loodab reformikomisjon koos juhatusega tagada põllumajandusliku tootmise järjepidevuse — töökohad siinsetele inimestele ja produkti tarbijale.

Lisaks tervikvaradele saab osaku eest osta kortereid, käibevara või äärmise juhusena ka raha. Üksikvarad erastatakse osakusaajate vahel.

Pajusti keskusehoonet jääb tulevikus kasutama loodav hoiu- ja laenuühistu, kes rendib bürooruume ka teistele soovijatele. Nii loodetakse ühiselt tasuda selle majanduskulud — 25 000 krooni kuus.

Rägavere mõis —

see oli diskorite terminit kasutades koosoleku „kuum teema". Kahin käis saalist läbi, kui Vello Tafenau ekspertide ja kunstiteadlaste hindamisakti teatavaks tegi: mõisa ja seal olevate kunstivarade maksumuseks on hinnatud 23 miljonit krooni. Mõisa teemal tekkis lahkarvamusigi. Seni rahvale vastuvõetavas toonis esinenud põllumajandusminister Jaan Leetsaar juhtus poetama, et ministeeriumis on mehi, kes arvavad, et mõis kuulub hoopis riigile... Saalisolijate hõiked: see on kolhoosirahva vara, ei mingit riiki! Jah, kunagi riik hüvitas Saksamaale läinutele nende mõisad, kuid Vilde kolhoos omandas Rägavere mõisa kui mõned aastad tühjalt seisnud koolimaja Haridusministeeriumilt 18 000 rubla eest. Selleks ajaks oli mõis jõudnud olla juba vene sõjaväelastest geodeetidele „võõrastemajaks" ja Vinni sovhoosile juurviljahoidlaks. Aknad olid katki, tuvid, siilid ja nahkhiired elasid mõisas; katuseluugid olid lahti jäetud ja vihmavesi laed mäendanud. Kõrvalhoonetest kasvasid aga välja suured puud...

Koosolekut õigele lainele juhtides ütles praegune esimees, et mõisana on Rägavere korras tänu Vilde rahvale. Ta meenutas sooja sõnaga Erich Eriltit. Veel lisas ta: kui paljudest Eestimaa mõisahoonetest tänaseks puud katusest läbi kasvavad, ja nende omanikke ei otsi keegi. Ka riik ei pea neid omaks.

Edasi mindi küsimustega. Kas mõis müüa või hoida endale. Kes saab tema omanikuks? Kui müüa, siis millal, kui kallilt ja kellele? Otsustati lähema kolme aasta jooksul mõisakompleks müüa avaliku enampakkumise teel. Mõisa praeguseks ja müügi korraldamiseks moodustati erikomisjon. Oli ka hääli, et jätta see kultuuriväärtusena ja -keskusena ümbruskonna inimestele, s.t. jätta mõis müümata.

Aga arvestada tuleb ka seda, et mõisa müümise korral on võimalik suurendada tänaseks välja arvutatud osakute maksumust (lihtmatemaatika abil kuni 4 korda). Siit ka saalist tulnud küsimus: kui ma praegu oma osaku ara müün, kas siis hiljem mõisa arvelt osakulisa saan? Vastus oli, et muidugi ei saa. See laheb osaku uuele omanikule. Seega võib prognoosida mitte väga vilgast osakute turgu. Aga vanad võivad ka teisiti mõelda.

Kui allakirjutanu oma isiklikku mõtet võib edasi heietada, siis mõisa müügi korral tekib loodavale hoiu-laenuühistule soliidne kaasavara, käibekapital, mida paljud pangad võiksid kadestada. „Pajusti Pank"— sellised valguskirjad võivad kunagi praeguselt peahoonelt pimedusse vastu uhkeldada. Ja mis on ümbruskonnale, seega siit praegusele Vildele parem majanduspump kui tugev pank. Nii edendaks mõisasse akumuleeritud töö kõige enam siinset elu.

Kui käsi tõuseb siiski müüma... See oli vaid kõrvalepõige. Kehtib ikka üldkoosoleku otsus — müüa. Ja enda selja tagant kuulsin klausli: „kuni kolme aasta jooksul" tõlgendust — „siis võib ju ka homme müüa".

Kultuur? Ega müüdud mõisasse muidugi enam asja ole. Et reformikava kultuuri ei surmaks, loodi Vinni Vallavalitsuse toetusel valla oma kultuurkapital. Tänaseks on see ametlikult registreeritud, omab pangaarve ja ootab kultuurihuvilisi ettevõtjaid, firmasid. Seega jätkuksid Vilde kirjanduspreemia, Vinni kunstipreemia, tähelepanuta ei jääks heakord, rahvatraditsioonid, käsitöö jm. Kultuurkapitali Nõukogu juhib Endel Molotok.

Lõpetuseks

Vilde kolhoosi reformiv üldkoosolek oli rahumeelne, töine, reformimeelne. Aga kas ka igaühe hingepõhjani? Jah, ligi 300 inimest hääletas reformikava poolt, oli vaid paar vastalist. Aga reform — see on elulaadi muutus, selles on palju määramatut. Ei küsitud, kes ajab lume külateedelt, kes jääb maksma pensione, toetusi või tegema lastele jõuluks kommipakke... Küll küsiti kurvemalt: kes meid matab? Reformikomisjon ütles, et selleks erifondi ei moodustata, kui abi vajatakse, aitavad loodavad erafirmad või aitab vald. Seni oli vanasõna läbi küll teada, et iga vald oma sandid peab söötma, kuid nüüd siis ka...

Küsisin siiski endalt: oli see rahumeelne reform? Või mahtus see filosoofilise mõttetera alla — vabadus on tunnetatud paratamatus. Poliitikute poolt oli reform paratamatu. Kuid siiski? Kes maarahva käest küsinud on?

Lapitekiks lõhutud suurmajand, töötud ja tulevikuta-tehnikata talunikud, tulevased võlad ja pankrotid. Üle aastate (aastakümnete) jõutakse viimaste kaudu taas suurtaludeni, suurtootmiseni. Aga enne viiakse veel palju vildelasi Viru-Jaagupisse kalmuküngaste alla.

Kolm ja pool tundi vaheajata koosolekut sai läbi. Osakukiri taskus, mindi-sõideti koduteele: ühisbussiga, „Žiguliga". Ei ühtegi mersut, volvot ega nissanit. Maainimene on töökas, ent vaene.

Ilme Post, kolhoosnik aastast 1966

Reorganiseerimise kava (1993)

9. jaanuar - üldkoosolek

9. jaanuar - üklkoosolek otsustab anda kolhoosile õiguse reorganiseeruda. Pajusti hoiu-ja laenuühistu jääb õigusjärglasena lahendama reorganiseerimisega tekkivaid probleeme

1. - 9. jaanuar - valmis on varade, osakusaajate ja korterite nimekirjad, tõendid osakusaajatele

9. - 25. jaanuar - osakute (ka korterid) paigutamine üksikvaradesse

31. jaanuar - töö- ja varaosakute paigutamine on lõppenud. Paigutamata tööosakute eest makstava kompensatsiooni kättesaamise tähtaeg on 1. jaanuar 1996 vastavalt reservfondi võimalustele 1. - 7. veebruar - alla 50 % osakutega kaetud tervikvarade kohta otsuse langetamine (müük, ümberhindamine, rent)

7. - 15. veebruar - osakute ümberpaigutamine alla 50 % osakutega kaetud ja müüki pandud või rendile antud tervikvaradesse

15. veebruar -1. aprill - firmade registreerimine, tervik-ja üksikvarade erastamine


Aasta hiljem endises Vilde kolhoosis (1994)

Virumaa Teataja 1. märts 1994

Juba terve aasta ei ole enam Vilde kolhoosi. Majand oli haritava põllumaa suuruselt (4300 ha) Eesti keskmine, kus sai tööd 800 inimest 250 perest. Võrreldes teistega, oli kolhoos ebaharilik rohke abitootmise ja elavama kultuurielu poolest. Siin elati kuidagi teisiti ja kõigega kaasnes kõrge enesehinnang. Teisiti elamiseks võib lugeda juba seda, et esimees August Lepasaar ei viinud turule teravilja, vaid laskis sellest enne tangud teha, sest nii oli tulukam. Või aegu, millal esimeest kammitses viierublane kassatšekk, ent Rägavere mõisasse osteti Hoffmanni maale...

Vilde kolhoosi kohta on viimasel aastal palju kordi arvamust avaldatud, et miks seda oli vaja ära lõhkuda. Aga minevikus tehtust (talletatust) kenasti arvamine on eluohtlik - kinnistad postsotsialistlikke meeleolusid. Ja õiged olid need, kes Lauluväljakult tulles punase parteipileti metsa viskasid ja oma värvimuutusest kõlavalt teada andsid.

Lõpetasin aastataguse Vilde kolhoosile pühendatud lehekülje maakonnalehes mõttega, et järelejäänud varade müügist laekuva rahaga võiks asutada Pajusti panga. Selle uhked tulikirjad oleksid teetähiseks teelistele ja ühine kassa hoiaks siinse ettevõtluse jätkuvalt heal tasemel.

„Virumaa Teataja" vastutavaks väljaandjaks taandunud Jüri Peinarile kuulub mõte, et maakonnalehed on küll ühepäevaliblikad, ent talletavad hoolega ajalugu. Seepärast telliti Vilde kolhoosi kohta tänanegi lehekülg.


Pajusti Varahoidja (PV) on kolhoosi reorganiseerimiskava alusel loodud eristaatusega ettevõte, kes kontrollib osakute eest realiseeritud vara hooldamist ja korraldab jaotamata jäänud ühisvara müüki. PV on asustanud peahoone ühe soojustatud nurgakese.

Ilus ja õhuline maja on külm ja tühi nagu hundilaut. Reformikomisjoni poolt aastaks tööle jäetud peazootehnik ja peaagronoom lõpetasid nõustamise jaanuaris. Praegu on tööl veel direktor Gustav Saar, pearaamatupidaja Aime Kohver, kaadriinspektor Helmi Rehkolainen ja lepingu alusel tõuaretuse zootehnik Ludmilla Aan.

PV-le allub 37 allüksust: aktsiaseltsid (25), osaühistud ja üksiküritajad. Titeristsetel on iseseisvujad endale valinud kenad nimed: AS Viola (Koeraveres). AS Conica (puukool), AS Briis (hobusekasvandus), AS Iva (Vana-Vinnis), AS Tõnuvere (Kadilas) jne. Mõni nimi avab ise sisu : AS Võhu Vorst, AS Kadila Puit, AS Pajusti Karusloom jne. Kõik need nimed on ajalehe reklaamilehekülgedelt või raadiost kuuldud - üks tahab müüa, teine osta.

Kolhoosi reorganiseerimisel paljud töötuks ei jäänud, õigemini ei jätnud PV nende töötuks jäämist oma hingele. Gustav Saar täpsustab: iga iseseisvunud üksus pidi üle võtma ka seal seni töötanud inimesed. Paljud on siiski pensionile läinud (saadetud). On olnud kaadriliikumisi: hulk mehi on tööd leidnud Pajusti ja Kadila puidutöökodades, peaspetsialiste on tööl Vinni vallas, aetakse oma äri või lüüakse kaasa sõbra firmas.

PV töötab 1995. aasta detsembrikuuni, siis võtab halduskogu otsad kokku. Kui selleks ajaks on suuremad ühisvara „tükid" - Rägavere mõis, peahoone ja pooleliolev paneelmaja Rakveres – veel müümata, võtab halduskogu vastu otsuse, mida nendega teha. Neid on müügiks pakutud, kuid ostusoovi pole ilmutatud. Peahoonet käisid vatamas karusloomakasvatajad - neil tuleb praegune kontor tagastada ja siia tahetakse kaubamaja rajada.

Aasta tagasi jaotati töötatud aastate eest osakulehed laiali. Kes sai korteri, kes lehma, kes võlast priiks. 1995. aasta septembriks peavad tervikvarade peremehed osakud või võlakirjad välja ostma. Selleks ajaks on inflatsioon krooni seest palju kulda ara söönud...

Reformimisel kõige suuremat koormust kandnud Vello Tafenau ja Gustav Saar arvavad, et kõige rohkem ongi kaotajaks pooleks jäänud need, kes pensionil olid või jäid: kadusid soodustused ja majandi abi. Ja olgem ausad - laiali jaotatavasse on akumuleerunud nende inimeste aastatepikkune elutöö.

Ja siia jääb lisada raadiost kuuldud lause, et tänapäeval on Eestis vahe ÕIGE ja VALE vahel mõnevõrra ähmastunud.

MAAL käib kihistumine täie hooga. Ja siin ei tea kuritahtlik elementki, kes rikas on: kas see, kes sõidab „Carina E-ga", vana „tordikarbi" või tõukekelguga.

Alljärgnevalt mõni koputus aktsiaseltside ustele.


AS Pajusti Karusloom

Endel Tikop, juhatuse esimees: „Meil on (oli) 50 töötajat ja eelmisel aastal said nad umbes 800 krooni kuus kätte. Peame PV-le maksma kahel aastal kokku veel 1,6 miljonit krooni, siis on farm osanike eraomand. Aga kuhu PV selle raha paneb, tahaks teada?

1992. aasta algul eraldus karusloomafarm koos toodanguga ehk laotäie nahkadega. See otsus oli väga õige: saime osta järgmise suve sööda ja elujõuliseks jääda. Üldse võib reformi kohta vaid häid sõnu öelda. See korraldati kiiresti ja otsustavalt. Seega ka tülideta.

Tänavu peame pankadelt laenama vähemalt 4 miljonit krooni. Aga karusloomafarme peetakse väheusaldatavateks - kardetakse pankrotte (Raku karusloomafarmi näitel) ja katkugi.

Oleme ühinenud assotsiatsiooniga „Eesti Karusnahk" ja tunneme ühisrindest suurt kasu nii aktsiisimaksu vastu võitlemisel kui ka välislaenu hankimisel. Taotleme 500 000 USD suurust laenu 8%ga kümneks aastaks. Kas saame, ei tea. Inflatsioon on Eesti pangad nii ära hirmutanud, et alla 38% laenu keegi ei anna.

Karusnahad on taas moodi minemas. Kui 1992. aastal maksti sinirebasenaha eest 25-27 USD, siis tänavu saime 52 USD. Müüsime ise, s.t. otse Rootsi. Seni, kui peame farmi väljaostma, me kasumit ei saa. Kõik on ju nii kallis – söödad, vaktsiinid, energia… Poole söödast tõime eelmisel aastal Rootsist, ravimid Saksamaalr.

Tahaksime käivitada karusloomafarmi oma kalamaja. Sisustus selle tarvis on olemas. Tsentraalkatlamaja ei pea lepingutest kinni, korrutab ühel heal päeva arved kolmega..

Karuslkoomafarmi laiendada Pajustis ei saa, sest maa-ala paneb piirid peale. Praegu on sugukarjas emasloomade traditsiooniline struktuur – 1000 naaritsat, 600 hõberebast ja 1200 sinirebast.

Hiljutised koostööplaanid taanlastega karusloomafarmi ümberkolimiseks Koeraverre on soikunud. See oli pigem nendepoolne surve, sest läks ju neil ligi 4000 karusloomafarmi pankrotti ja nad tahtsid siia üle kolida. Suur farm 150 000 loomaga (enamik naaritsad) oleks arvestatav reostaja.

Ah et meie tahtvat ära osta endise kolhoosi peahoone? Oleme rootslastega seda plaani pidanud küll, et teha siia linnaäärne city-market-tüüpi kaubamaja. Ringikujuline koridorisüsteem loob majas selleks head eeldused. Enne peaks aga suutma 2,5 miljonit krooni maksva maja ära osta. Kallis! Ja ümberehitusele kuluks arvestuste kohaselt 7-8 miljonit krooni... Aga see mõte pole veel maha maetud."


AS Herbaco

(juhatuse esimees Kalev Kaunismaa) tegeleb taime- ja loomakasvatusega endise Pajusti osakonna riismetel. „Meile kuulub ka Kakumäe suurfarm, ning kogu selle ümber keerlev agronoomiline tegevus. Praegu on farmis 300 lüpsilehma ja 300 noorlooma ehk 60% farmi täitumusest. Tahame vähendada piimaandjate arvu 200-ni, sest talunikud tahavad maid tagasi. Seetõttu on külvikorrad sassis ja ettearvamatult tuleb ära anda allakülviga heinapõlde. Siinkandis on jäänud vaid 390 ha põllumaid, teised on lahusmaatükid. 1993. aastal oli meil maid 1043 ha.

Selleks talveks varusime 300 t heina. Piima odavat hinda arvestades - 13 senti saame iga kilo pealt kahju - võinuks selle heina sügisel kohe ara müüa. Me oleksime 300 000 krooni palkadeks laiali jaganud ja lüpsjad poleks pidanud öösiti lauta kõmpima. Tegelikult oleks pingutades 500 t heina saanud. Toodame piima mingist missioonitundest. Kõrge mullaviljakus ja aretatud kari nii põhja lasta, et tuukrid sellele järele peavad minema - see on tänane Eesti põllumajanduspoliitika. Tehasesse võib uue sisseseade osta päevapealt, loomakarja nii hõlpsasti ei asenda.

1993. aastal saime lehmalt 4084 kg piima. Lüpsjate kuupalk oli 800-1000 krooni, teistel aasta keskmisena 630 krooni.

Tegin arvestuse, et ostes põllule väetised ja mürgid ning tehes kõik vajalikud tööd, kuluks iga hektari kohta 2000 krooni. Milline peaks olema see põllukultuur, mis selle tasuks? Kartul? Seda oli maas 15 ha ja kaks sorti: „Vigri" ja „Läti varajane". Neil on pealinnas minekut küll. Minister soovitab külvata teravilja.

Vastuseks küsimusele, kas 50 selles aktsiaseltsis töötavat inimest tunnevad ennast omanikuna, vastas muidu nii tasakaalukas Kalev mõtlemisaega võtmata: „Oh ei! Kolhoosniku tunne on sees. Endal ka!"


Rägavere mõisast

kõneldi (kirjutati) eriti palju ja tuliselt 1992. aasta sügisel, kolhoosi reorganiseerimise eelõhtul. Mõisa hooldajateks valitud Piret ja Aare Tamm meenutavad neid ärevaid aegu, mil nad tunnipealt vallandatuks võinuksid saada, nii: „Käis usin amortisatsiooni mahahindlus kunstilt ja vanalt mööblilt, seda tempoga kuni 5% aastas. Nagu traktoritelt ja seakünadelt. Mõnel maalil oli raam juba kallim kui maal ise. Ja arvata võib, et mõis võinuks ühel päeval uperpalli teha. Viimase rublarevisjoni ajal oli varade koguväärtus 18 203 rubla.

Leila Pärtelpoeg, Fredy Tomps jt. reformikomisjoni moodustatud ekspertkomisjoni liikmed võtsid kätte ja hindasid 1993. aasta alguseks Rägavere mõisa ja varade väärtuseks 24 miljonit krooni. Kolhoosi viimasel üldkoosolekul aasta tagasi otsustati mõisale 1995. aasta septembriks ostja leida.

Selle lehekülje ilmselt kõige kuumem uudis (vähemalt vildelastele) on järgmine: oma 8. novembri otsusega eelmisest aastast jagati mõisa senine hind kahega ja pakuti EV Muinsuskaitseameti kaudu müüki (tegelikult pidanuks inflatsiooni arvestades korrutama 1,35-ga). Ostjana eelistatakse riiki.

Detsembris külastas mõisat kolm poliitikut: Ignar Fjuk, Kuno Raude ja Heido Vitsur. Vaimustuti nähtust, ent kaheldi, kas riigil 12 miljonit krooni leidub.

Endiste omanike Dehnide rikkam haru on Ameerikas. Mingi huvi neil siiski näib olevat, sest eelmisel suvel olnud „iga teine külastaja sellest suguvõsast“.

Millise otsuse võtab vastu halduskogu juhul, kui Pajusti Varahoidja pole mõisa müügiga hakkama saanud. Annab (tasuta) üle vallale? Seda loetakse täna juba tõsiselt võetavaks variandiks. Võib olla on valla kaudu mõisaomanik olla – mõis kuulub siis kõigile - mõistlikumgi, kui mõnele kultuurikaugele ärimehele see poolmuidu ära anda. Viimane mõtteheietus kuulub ainult allakirjutanule ega pea kedagi ärritama. Aga võib-olla on mul mõttekaaslasi? Näib, et matemaatilised tehted mõisa ümber jätkuvad.

Praegu on mõisatubades 10°C ringis sooja. Viimase kontserdi ajaks „koguti" soojust terve nädal. Lauri Väinmaa klaverimängu ajal arvasid koeraliblikad ja kiilassilmad, et kevad ongi käes ja talveuinak tuleb lõpetada ning hakkasid lampide all tantsisklema. Talveuinakust on üle saadud ka kultuuririndel. Sellelegi kontserdile tuli rahvast kenasti. On oodata uusi kultuurisündmusi. Suurt kihutustööd ei tehta, esinemagi oodatakse vabatahtlikke. Märtsi keskpaiku toimub siin mainekas kirjandusõhtu. On avaldatud mõtet, et enne, kui mõisa müüme, teeme siin eks-kolhoosnikute kokkutuleku. Naljakale plaanile punkti pannes arvati, et „endiste punaste peost on siis kohe punakas kuma taeva all.“


AS Võhu Vein

Juhatuse esimees Vello Tafenau. „Meie aktsiaselts annab tööd 36 inimesele, seega nagu vanasti. Veinitehasesse pandi 200 000 osakut (a üks kroon) ja kogu tehase väljaostmiseks tuleb 1995. aasta septembrini Pajusti Varahoidjale maksta miljon krooni. Kes tänaseks võlakirja registreerinud, saab märtsis raha kätte.

Veinitehase võtsime aasta eest üle koos 90 000 liitri Moldaavia veiniga. Sellele tõime lisaks 200 000 liitrit Aserbaidžaani veine. Algul ei tahetud neid osta. Olukord paranes märgatavalt, kui lubasime etiketil, et kvaliteedi eest vastutab meie firma labor. Praegu takistab võõraste veinidega tegelemist aktsiisimaksu karm seadus, s. t. et aktsiisimaks tuleb tasuda 10 päeva jooksul, kuid realiseeritavast laekub raha võib-olla kolme kuu pärast. Taotleme endale eriolukorda tollitermite järgi - privaattolliladu. See tähendab, et aktsiisimaksu tähtaeg hakkab jooksma alles siis, kui vein Võhust välja müüakse. Seni kehtib vabariigis niisugune erand vaid kütustele.

Eelmisel aastal õnnistas veinivabrikuid õuna-aasta. Varusime mahla tegemiseks 500 t õunu ja 65 t marju. Praegu on veinimahutite 1,5 miljonist liitrist ainult kolmandik täidetud, s. t. õunaveini all. Viimane ei kogu kraade lõpuni käärides. Moelt ostame piiritust viimase 6-8 kraadi lisamiseks. Siingi mõjutab hinda aktsiisimaks, lisades pudelihinnale paar krooni.

Praegu turustame nelja sorti veini ja kolme likööri. Tahame jõuda kümne nimetuseni. Lisaks sellele villime kõneksolnud lõunamaa veine. Konkurents veiniturul on Eestimaal karm. Riiulid ilusaid pudeleid täis, tugev reklaam fooniks. Ka Võhus tahame üle minna uutele, nägusamatele pudelitele. Meie toodete uusi silte on tarbijad juba näinud.

Ostsime ettevõttele kaks uut „Toyotat" ja sõidame kommertsdirektor Kalev Ongaga paar-kolm päeva nädalas piki vabariiki kaupa pakkuma. Praeguseks on meil 190 klienti.

Enne jõule sai hoo sisse ka kommiliin: tegime 9,4 t koorevenist. Neljakordse kokkuhoiuni oleme jõudnud katlamaja üleviimisel kivisöele. Selle ümberseadistamiseks tegime 70 000 krooni suuruse laenu.

Ka veinitegijad organiseeruvad: hiljuti oli Karksis Eesti Veinitootjate Liidu algatuskoosolek. Koos on kergem võidelda kodumaise veinitööstuse edenemise (säilimise) eest."

autor Ilme Post