Rägavere mõis

Mõisa ajaloost

Rägavere mõis (saksa k Raggafer) eraldati naabruses asuvast Mõdriku mõisast 1540. aastal. Mõisa esimene omanik oli Dietrich Brackel. Vahepealsetel sajanditel kuulus mõis nii von Payküllide, von Knorringite, von Kaulbarside kui ka Pilar von Pilchaude suguvõsadele. Alates 1860test aastatest kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Dehnide aadliperekonna valduses, mõisa viimane omanik oli Karl von Dehn.

Kahekorruseline peahoone püstitati mõisa 1770-80tel aastatel von Kaulbarside ajal.

Mõis on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis, kuid maja juures on veel mõjutusi barokist - peatrepp on barokne ja ka uksed. Hoone esindusruumid asuvad II korrusel ning paiknevad anfilaadselt. 1899. aastal oli hoones tulekahju, kahjude likvideerimisel ehitati peahoone veidi pikemaks ja sellega lisandus hoonesse paremasse tiiba söögituba.

1926. aastast kuni 1972. aastani oli Rägavere mõisa peahoones kool, peale kooli likvideerimist omandas selle kohalik kolhoos.

Lahemaa rahvuspargi keskuseks taastatud Palmse mõisa kõrval oli Rägavere teine mõisahoone, mis Eestis peale Teist maailmasõda kompleksselt restaureeriti. Sellega sai hakkama tollane Vilde nimeline kolhoos esimehe Erich Erilti eestvõtmisel. Peale restaureerimist 1970tel oli see E. Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskus. Sisekujunduse autor oli Leila Pärtelpoeg. Alates 1999. aastast on mõis eraomanduses ning teistkordselt restaureeritud.

Rägavere mõisas tegutses aastatel 1926 - 1972 kool, mille ajalugu on põhjalikult kirjeldatud raamatus "Rägavere kooli lugu"- koostanud Maie Männik, väljaandja Sõmeru vald 2009. Sellest raamatust on pärit ka järgnev, Ilme Posti kirjutatud artikkel, mis kirjeldab mõisa restaureerimist ja selle saatust kolhoosiaja lõppedes.

Mõisast pärast kooli • llme Post

Rägavere mõisa restaureerimise käigu on hiljem, aheldatuna juba raske haiguse läbi tubaseks, kirja pannud Erich Erilt. Viimasele toetudes ja hilisemaid mõtteid lisades ongi alljärgnev lühilugu valminud.

„Koolitee tõi Rägaverre poole sajandi jooksul ligi viie tuhande siinse ümbruskonna lapse. Vald ostis mõisamaja koolile haridusministeeriumilt, ennetades osavalt neid, kes planeerisid siia kodanliku armee suurtükiväepatarei paigutamist. 15.09.1926 toimus kooli pidulik sisseõnnistamine. Kooli juhatajaks oli legendaarne Aleksander Mikkal (kuni 1949. aastani). Toonased õpilased mäletavad kooli traditsioone veel tänagi: nn kliistripäevad (klassiruumide tapetseerimised), puude istikute kasvatamine koduaedadesse, oma lennu puude istutamine parki. Lisaks muidugi „sõidud" käsipuudel ja nurgasolekud ... Igaühel oma mälestused. Koolis anti head loodusharidust, sagedad olid õppekäigud ümbruskonna kaunitesse paikadesse. Meid õpetati armastama kodumaad, tundma tema ajalugu, austama kaasinimesi. Rägavere pargis peeti rahvarohkeid pidusid, tuletõrjeparaade, etendati näitemänge. Kool töötas kuni 1972. aastani."

Vilde kolhoos ostis mõisa 1974. aastal

Selleks ajaks oli siin olnud juba nii sõjaväelaste ühiselamu kui porgandiladu. Erich Erilt mäletab ostmise päeva nii: „Rägavere koolimaja (mõis) oli Rakvere TK haridusosakonna bilansis ja naeruväärse hinnaga - 18 tuhat rubla. See ost oli hulljulge ettevõtmine, sest puudus restaureerimise kogemus ja hoone ei asunud majandi maadel.

Rägavere olukord pakkus enam kui kurba pilti. Eest ära uksed-aknad, roostetanud vihmaveetorud ripakil, valge saali laed varisenud. Kõrvalhoonete katustest kasvasid läbi suured kased... Esialgne kava oli, et jõuaks peahoone ainult väljastki korda teha. Ja paar ruumi, sedagi kõige lihtsamal kujul. Aga kust võtta selleks raha? Kuidas suhtuvad sellesse kolhoosnikud - olid ju nemad siia paigutatava raha peremehed?"

Edasi saab samast lugeda, kuidas kõik laabus, kes midagi tegi, hankis, aitas või annetas. Tegijatel jätkuks tarkust renoveerida kõik stiilselt, küsida nõu kõige targematelt, kasutada ära Venemaani ulatuvaid majandussuhteid. Nii saadi museaalse väärtusega tapeedid ja lühtrid Moskva restaureerimiskojalt, keskküttesüsteem Nõukogude Liidu Astrofüüsika Instituudilt, historistliku saali lagede saarepuu Habarovski Metsakombinaadist. Eesti ettevõtetest rääkimata: toolide nahk „Lindalt", pronkskäepidemed Tallinna sadama tehasest, valisvärv „Florast", mitusada meetrit tekstiili „Arsist".

Et Rägavere mõis oli omataoliste seas esimene, saadi siia osta ajalooliselt kõige õigemat ja komplektsemat mööblit. Mõisnike ajast oli alles vaid üks laud. Gooti ja inglise stiilis toolid ning serveerimislauad meisterdati viimase mõisniku söögisaalist tehtud foto järgi Pajusti puidutöökojas. Kavas oli mitte osta juhuvalikuga, vaid koondada siia omaaegsetele nimekatele isikutele kuulunud mööblit ja kunstiväärtusi. Nii oli siin kaks akadeemik Middendorfile kuulunud suuremõõtmelist maali, krahv Bergile kuulunud rikkaliku intarsiaga laud, Wrangeli mõisa raamatukapp, Krusensterni laevalgusti, Burmani puhvetkapp, Rennenkampfide 200-aastane maarjakasest reisikirst jne.

Pilkupüüdev rokokoo-stiilis kuldraamiga peegel pärines Pariisist, üle Peterburi ja Tallinna omanike Rägaveresse ostetud. Ja muidugi Oskar Hoffmanni maalikogu! Sisustuse komplektsus ja selle suur ajalooline väärtus muutiski Rägavere mõisa kordumatuks, museaalse väärtusega kompleksiks.

Rägavere mõis valmis juba tolleks ajaks tunnustatud erialaspetsialistide ühistööna: restaureerimisel olid konsultantideks Virumaa mees, Kohalas sündinud Fredi Tomps ja Rakvere mees, ajaloolane Villem Raam. Stukk-detailid ja valge saali medaljonid filosoofide bareljeefidega modelleeris ja paigaldas skulptor Cornelius Tamm. Inventariseerimist ja siseviimistlust juhtis sisearhitekt Leila Pärtelpoeg. Majandi poolt olid igapäevaselt töös arhitekt Tiit Hansen ja töödejuhataja Edgar Võsu. Maalritöö tegi Silvi Põiklik.

Ja need Vilde kolhoosi kuldsete kätega puidu-mehed, mööblimeistrid: Vaino Kereme, Ando Jõe, Mati Majamees, Tiit Väli, Enn Urmet.

Erich Erilt: "Võib arvata, et neid, kes kümnel restaureerimisaastal Rägaveres otseselt tööl käisid, on kindlasti üle 1000. Mäletan ühte päeva 1981. aastal, kui seal oli tööl 56 inimest... Ja lõpuks mina ise: nende aastate jooksul tuli lahendada tuhandeid küsimusi, ma käisin noil aastail mõisas rohkem kui kunagi oma kuuel siinsel kooliaastal kokku."

Kolhoos pidi oma mõisa müüma

Vilde kolhoos nagu teisedki majandid allutati sundlikvideerimisele. Põllumajandusreformi käigus laskis kolhoos 1991. aastal pealinna kunstikomisjonil mõisamaja ja selle kunsti- ning mööblikogu ära hinnata. Väärtuseks saadi 23,4 miljonit krooni ja seda tolleaegses vääringus! Siinjuures pole väheoluline, et Vilde kolhoosi kogu muu vara väärtus kokku oli mõisa maksumusest väiksem! Äraseletatult tähendab, et kolhoos oli mõisa restaureerides ning kunsti kogudes teinud targa investeeringu. Aga kolhoosidel ei olnud tulevikku ja majandit lõpetama jäänud Pajusti Varahoidja oli sunnitud mõisa müüma, kuna siin olid ühes pajas koos mitme tuhande inimese osakud.

Ei puudunud ka ostuhuvi. Suurim pakkumine tuli ühelt lähivälismaalaselt, kellena kahtlustati noil aegadel elavalt tegutsenud nn „katusepakkujaid". Missioonitundest välditi taolisi tehinguid, mis mõisa siinse rahva kasutusest välja viinuks. Kord hirmutati inimesi isegi võimalusega, et Rägavere mõisast võiks saada fosforiidikaevandajatele uhke peahoone. Peeti ju noil aegadel kuulsat fosforiidisõda.

Riik ostis mõisa

1995. aastal müüdi mõis 5 miljoni krooniga riigile, säilitades kõik positiivsed ootused Rägavere kui kultuurikeskuse püsimajäämisele. Suurt hinnaalandust tehes jäi maarahvas lootma, et riik säilitab juba terves Eestis tunnustuse võitnud kultuurikeskuse, tagades mõisa edaspidised hoolduskulud. Nii see aga ei läinud. Hooldamine jäi ühisomavalitsuste kanda, kes pikapeale väsisid ja väljendasid põhimõtet, et „riik on halb peremees". Kunagisel Sagadi mõisakonverentsil öeldi, et igal mõisal, kes püsima tahab jääda, peab olema mingi oma funktsioon. On selge, et ammu enne teisi oli Rägaverel oma funktsioon olemas - see oli programmeeritud juba ajalooliselt õige sisustusstiiliga.

Rägavere oli kogu vabariigis tunnustatud kultuurikants. Suuri teeneid selles oli Valdur Liivil. Inimeste huvi Rägaveres toimuva vastu oleks jätkunud ka hiljem. Seda näitavad kasvõi kaks viimasteks jäänud kontserti: Rein Rannapi ja Kalle Randalu kontserdid, mil saalid olid puupüsti täis ning kontserte kuulati ka kõrvaltubadest. Sama populaarsed olid kirjandusõhtud - siin austati Lehte Hainsalu, Jaan Krossi, Ellen Niitu, Mats Traati, Mihkel Mutti, Kalju Saaberit - kokku mitukümmend kirjanikku, kellele anti üle kas Vilde-nimelist või Virumaa kirjanduspreemiat.

Riik otsustas - Rägavere mõis tuleb müüa

23. märtsil 1999 pani ametist lahkuv peaminister Lääne-Viru maavanema ettepanekul riikliku muinsuskaitse all oleva Rägavere mõisa siiski müüki. Muidugi hammastas kõiki, et müügiotsusega sedavõrd kiirustati, et see suruti lahkuva valitsuse viimase istungi päevakorda. Mõtlemapanev on seegi, et mõisa müügihind oli selline, mis tehingut vaid kinkimiseks lubas pidada - 350 000 krooni, Lasnamäe korteri hind! Hämmastav, et ostupäeval kandis uus omanik mõisaostuga võrdväärse summa üle ühe erakonna kontole, kirjutas Eesti Päevaleht. Nii avalik sobing - ja häbi ei mingisugust!

Rägaveres ei pidanud alustama restaureerimisest - see töö oli juba tehtud! Mõis oli valmis ehitatud vaese-kombel: ega kolhooside ajal ka raha palju polnud - esimehe „vabaduse" mõõdupuuks oli kaherublane kassatšekk, pluss aruandlus kolhoosirahva ees. Oma majandi raha eest mõisale vaipu või lauanõusid ostes viibutas ka pank majandile näppu ja saatis kurje kirju: teie ülesanne on põllumajandusega tegelda, mitte mõisa sisustada. Aga söömatulijaid noil aegadel jagus, sageli jäeti just Rägavere vabariigi ja rajooni prominentsete väliskülaliste kostitajaks.

Suvi 1979 tõi kolhoosi erilised külalised - Villem Raam, Lennart Meri abikaasa Reginaga... ja keegi Priit Vesilind. Jah, ega tol ajal igas külaraamatukogus National Geographicut loetud, et kuulsast välis-eestlasest oleks kuuldud. Rägavere mõisas ütles toona Eesti NSV ühe rikkama kolhoosi esimees Erich Erilt sellele reisiseltskonnale oma ajaloolised sõnad: „Mõtlesin, et aitab sellest seakasvatuse laiendamisest. Ega Venemaale ikka lihast küll saa, tõmba või kogu Vilde kolhoosile katus peale. Aitab, nüüd restaureerime ühe mõisa ara!" Julge avaldus! Taolise arusaamaga Rägavere mõisa taastama hakatigi.

Aga kui see ajalooline todemus aprillis 1980 Priit Vesilinnu sulest pealkirja all „Tagasipöördumine Eestisse" kuulsasse ajakirja jõudis, korjati ajakirja number Eestis käibelt. Ja sama tsitaati kasutanud ,Ameerika Häälele" tõmmati peale raadiosegaja topelt kohin. Esimees sai nii „ärksa" avalduse eest parteilise noomituse. Aga neid oli tal ennegi kümmekond. Oma mälestusi kirjutades ta koguni kahetses - võinuks veel midagi korda saata, saanuks tosin „võgovori" täis.

Rägavere - film Eesti mõisakomplekse tutvustavast sarjast

Vaata Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist http://arhiiv.err.ee/vaata/ragavere

Eduard Vilde nimelise kolhoosi kultuuriosakonna juhataja Valdur Liivi sõnutsi on Rägavere restaureeritud mõisahoonest saanud süvamuusikute eelistatuim esinemispaik. Kolhoosi endine esimees Erich Erilt meenutab, et ta mõtles mõisa restaureerima asudes eelkõige laste peale, kes Rägavere kunstiväärtuste kaudu võiksid saada kultuuri ja vaimsuse osalisteks.

Kristjan Svirgsdeni autorifilm, helioperaator on Karl Kardna. Esmaeeter 18.05.1989 ETV-s

Vormikõne: Rägavere mõis (2 telesaadet)

Vaata Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist:

http://arhiiv.err.ee/vaata/vormikone-ragavere-mois-1

http://arhiiv.err.ee/vaata/vormikone-ragavere-mois-2

Varaklassitsistlikus stiilis mõisa peahoone valmis 18. sajandi lõpu poole. 19. sajandil on tehtud ümberehitusi, hoonet pikendati vasakpoolsest otsast. Mõisa peahoone on ainulaadne rikkalike baroksete stukkinterjööride poolest.

Rägavere on üks mõisatest, kus tänu rikkale majandile oli võimalik osta vana mööblit, vaipu, tarbeesemeid, maale - kõik see kokku annab täiusliku ja rikka pildi. Vilde kolhoosi toel restaureeritud mõisa sisekujunduse autor Leila Pärtelpoeg tutvustab mõisa ajalugu ja interjööri.

Autor ja saatejuht Leila Pärtelpoeg. ETV 11.01.1991