Rägavere mõis

Rägavere mõis (saksa k Raggafer) eraldati naabruses asuvast Mõdriku mõisast 1540. aastal. Mõisa esimene omanik oli Dietrich Brackel. Vahepealsetel sajanditel kuulus mõis nii von Payküllide, von Knorringite, von Kaulbarside kui ka Pilar von Pilchaude suguvõsadele. Alates 1860test aastatest kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Dehnide aadliperekonna valduses, mõisa viimane omanik oli Karl von Dehn.

Kahekorruseline peahoone püstitati mõisa 1770-80tel aastatel von Kaulbarside ajal.

Mõis on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis, kuid maja juures on veel mõjutusi barokist - peatrepp on barokne ja ka uksed. Hoone esindusruumid asuvad II korrusel ning paiknevad anfilaadselt. 1899. aastal oli hoones tulekahju, kahjude likvideerimisel ehitati peahoone veidi pikemaks ja sellega lisandus hoonesse paremasse tiiba söögituba.

Sõjajärgsel ajal oli Rägavere mõisa peahoones kool, kuid peale kooli likvideerimist omandas selle kohalik kolhoos.

Lahemaa rahvuspargi keskuseks taastatud Palmse mõisa kõrval oli Rägavere teine mõisahoone, mis Eestis peale Teist maailmasõda kompleksselt restaureeriti. Sellega sai hakkama tollane Vilde nimeline kolhoos esimehe Erich Erilti eestvõtmisel. Peale restaureerimist 1970tel oli see E. Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskus. Sisekujunduse autor oli Leila Pärtelpoeg. Alates 1999. aastast on mõis eraomanduses ning teistkordselt restaureeritud.


Fotod 1970tel restaureeritud mõisast on teinud Arved Reinsalu. Sisekujunduse autor Leila Pärtelpoeg.

Endel Molotok on kirjutanud Rägavere mõisa restaureerimisest ja sealsest kultuurielust pikemalt raamatus "Mitte ainult leivast" 1985. Vaata: