Puidutöökoda

Majandi igapäevaelu vajadused rahuldas esialgu väike töökoda Toomari saunas (end omanik Johannes Veidenbaum, keda kõik tundsid nimega Toomari-Juks).

Vajaduste kasvades alustati 1962. aastal puidutöökoja rajamist Pajusti küla serva, Mäe-Tõnu talu maadele. Algul tehti seal kartulikaste, viljaredeleid, rebasefarmile puure, tootmishoonete uksi-aknaid ja alates 1966. aastast ka mööblit. Huvitav on see, et puidumehed tegid isegi vagunelamuid.

1969. aastal oli puidus 33 töölist, nendest 18 tislerit. Tsehhi algusaastatel juhtis selle tööd Evald Renel.

Puidumehed aitasid suuresti Vilde kolhoosi šeflusalaseid majandeid. Nt Vihula kolhoos sai 1961.a saematerjali veiselauda ehituseks, Sõpruse kolhoosile müüdi 1964. a 889 rubla eest lauamaterjali, uksi ja aknaid.

Mida aasta edasi, seda rohkem hakati rääkima Vilde kolhoosi puidutööstusest ja selle tublidest mööbelseppadest. Kasum hakkas tulema 1980. a (77 370 rubla) ja see järjest suurenes, sest tislerite tehtud vanas stiilis uus mööbel ning vana mööbli ennistamine tõid tublisti raha sisse. Erilise hoo sai 10-mehelise vana mööbli tegijate grupi töö, kui nähti Rägavere mõisas nende restaureeritud ja valmistatud mööblit.

Seejärel oli nende sisustada ka Pirgu mõis, maakonnaapteek Rakveres sai uue mööbli ja uksed-aknad Vildest. Suuremaks tellijaks oli Tallinna Pedagoogiline Instituut, mööblit viidi Moskvasse ja teistesse liiduvabariikidesse. Ka Viitna kõrtsi, Muuga tuulikusse, Koeru kõrtsi ja Rahvusraamatukogusse telliti mööblit Vilde-meestelt.

1984. a laekus puidust juba 550 00 rubla, millest kasum 114 000 rubla.

1986. a viidi puidus läbi põhjalik rekonstrueerimine, töötajad said olmeruumid, valmis ladu ja garaaž. Vaatamata ehitustöödele jätkus töö ja kasvas kasum.

1987. a tähistas puit (nii seda üksust rahva seas kutsuti) oma 25. sünnipäeva. Selleks ajaks oli väikesest puidutöökojast saanud kaasaegse sisustusega tööstus, kus olemas kõik vajalik edukaks tootmiseks. Töötajaid oli sel ajal 60, nendest tislereid 40.

Selles muutuste protsessis oli oluline osa Mart Silverel, kellest sai puidutööstuse juht kui Evald Renel pensionile jäi.

1988. a sai Vilde-kolhoosi omaks Lohvardi vineeritsehh, mis pidi aitama majandi puidutööstust varustada vajaliku materjaliga. Edasi hakkas aga asi minema tagurpidi. 1989. a loodi ühisfirma Eesti Parkett (osanikud Rakvere KEK, Vilde-kolhoos ja Rootsis tegutsev parketti tootev firma Tarket). Kahjuks polnud firma edukas, laekumiste osas oli märgata tagasiminekut. 1991. a oli puidu ja saeveski käive vaid 754 000 rubla. Ja allaminek jätkus. Mis edasi, sellest võib lugeda raamatust „Me elame veel“.

Kasutatud Endel Molotoki, Jüri Tisleri jt meenutusi