Väino Kasearu

Algas nõukogude okupatsioon. Tähtsamaid riigitegelasi ja ärimehi hakati arreteerima. Maal oli elu veel kaunis rahulik, ainult normid olid peal ja suured. 1941 a. suvel, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, läks elu puhta hulluks. Kuulutati välja mobilisatsioon punaarmeesse. Meie moonamehe poeg Erich läks ja jäigi kadunuks. Üle tee Toominga pere poeg käis minu isa käest küsimas, et mida teha. Mäletan, et isa ütles, eks sa pead ise otsustama. Poiss läks ja jäi samuti teadmata kadunuks.

Juunikuus algas Eesti rahva küüditamine. Esimesel küüditamise ööl viidi ära minu onu Värdi (Ferdinand Saar), kes oli Annikvere kooli juhataja ja kaitseliidu kompaniipealik. Ka tema jäi teadmata kadunuks. Minu isal oli Aaspere vallamajas keegi tuttav, kes hoiatas, et niisugune asi võib tulla. Meie olime kindlad, et ega meid ei jäeta rahule. Olime terve perega kordamisi nii ööd kui päevad akna peal valves, sest maantee ja meie tee ots oli magamistoa aknast selgelt näha ja vähemalt pool kilomeetrit oli sinna maad, nii et oleksime kõik selle ajaga metsa jooksnud, kuna mets oli kohe lauda taga. Kuid Aaspere vallas oli küllaltki rahulik olukord, meie külast ei küüditatud kedagi. Ei olnud kuulda ka, et oleks olnud metsavendi. Palju hullem oli olukord Haljala, Vihula ja Palmse vallas. Oli palju metsavendi ja hävituspataljoni mehed käisid pidevalt haarangutel. Metsavennad põletasid maha Haljala ja Palmse vallamaja. Siis läksid hävituspataljonimehed hoopis marru. Meist kilomeeter eemal Aaspere ja Haljala piiri ääres, Haljala valla maa peal oli Orupõllu Kautvere talu. Ühel ööl põletasid hävituspataljonimehed elumaja maha, arvati, et seal on metsavennad. Pandi niisugune marutuli maja pihta, nagu oleks sõda olnud. Õnneks oli pererahvas metsas varjul ja majas polnud ühtegi inimest. Maja põles maani maha. Oli hirmu ja õuduste aeg.

Õnneks punaarmee taganes kiiresti ja saksa sõjavägi oli juba viiendal augustil 1941 a. meil. Venelased taganesid metsi mööda, sest mööda teed nad ei jõudnud sakslaste eest ära taganeda, kuna nad olid ju jala ja hobustega. Saksa armee oli aga kõik motoriseeritud. Kõige ees sõitsid mootorratturid ja järgi juba soomusmasinad ja autod sõduritega. Jalamehi ei olnudki, sest pealetungi kiirus oli nii suur. Mäletan, kui saksa sõdurid sõitsid mootorratastega õue. Esimene sõna oli “russ russ”- kas punaväelasi on? Õnneks meil neid ei olnud. Siis nad sõitsid Haljala poole edasi. Peale sakslaste tulekut hakkas metsast välja tulema punasõdureid, metsa mööda taganedes jäid nad ju kõik saksa rinde selja taha. Suurem osa tuli ise metsast välja ja tahtis end vangi anda. Isa juhatas nad Haljala, kus oli saksa sõjaväe komandopunkt. Vene varustust ja relvi oli meie metsaalune täis, nad ju viskasid kõik maha enne vangi andmist. Minul koos moonamehe poegadega oli metsas palju tegemist. Leidsime ka ühe kummiratastega punaseristi vankri.

II osa Saksa okupatsiooni aeg

Algas uus okupatsioon, kuid inimesed hingasid palju kergemini. Algas sügisene viljakoristus, ka mina olin siis juba künnimees. Mäletan seda, et minu isale anti kaks tugeva kehaga ukrainlasest sõjavangi põllutöödele abiks. Olid väga head töömehed ja ka hea iseloomuga. Nad olid õnnelikud, et said korralikult süüa, sõjavangis olles oleks ju pidanud nälgima. Meie sõime vangidega ühes lauas ja ühte toitu.

Olid oktoobrikuu esimesed päevad aastal 1943, kui kuulutati välja mobilisatsioon 1925. aastal sündinud poistele. Mõne päeva pärast oligi minul kutse käes, et ilmuda Rakverre Tartu tänava koolimajja, kus asus vastuvõtu komisjon. Minule määratud päeval ilmusin ma sinna, kuhu oli palju minu ealisi kokku tulnud. Kui olin arstlikust komisjonist läbi käinud selgus, et olen kõlblik sõjaväkke. Vahepeal käisin väljas jalutamas ning sain kokku oma isaga. Isa küsis minu käest, et kas jääd siia või valid teise tee, mis viib üle vee.

Isal oli juba rannas paadimehega kokku lepitud, nii et oleks olnud võimalus üle lahe minna. Olin noor ja ilma pikemalt mõtlemata otsustasin minna punaste vastu kodumaad kaitsma, sest siis oli juba tunda, et on karta uuesti 1941 a. kordumist. Niiviisi jäin mina Rakverre ja isa läks koju. Õhtul kui komisjon lõpetas töö, varustati meid toiduga. Peale seda viidi meid raudteejaama ning sõitsime rongiga Tallinna. Pealinnas paigutati meid Toompeale, mis oli kogunemiskohaks üle Eesti 1925. aasta käigu mobiliseeritud poistele. Siis anti meile juba rohkem varustust ja toiduaineid kaasa. Toompeal olime öö või kaks. Sealt marssisime raudteejaama, kus meid paigutati kaubavagunitesse. Teada saime niipalju, et sõidame Poola õppelaagrisse nn. “Heidelaagrisse”. Olime selle nimelist laagrit juba enne kuulnud, sest seal said õppust ka varem Eesti poisid.

Algas sõit lõuna poole. Huvitav oli juba sellepärast, et ma ei olnud enne väljaspool Eestit käinud. Kui sõitsime Iklast üle piiri, siis läks kogu aja huvitavamaks, sest seal oli juba teine rahvas. Kui sõidu ajal midagi vaadata ei olnud, siis mängisime kaarte. Igas raudteejaamas, kus meie kolonn peatus, olid poisid kõik maas, igaüks oli huvitatud, et ehk on aga midagi vaatamisväärset, olime ju kõik esimest korda välismaal ja nüüd seisis ees mitmest riigist läbisõit. Isegi Lätis oli juba palju soojem. Paistis silma, et inimesed elavad jõukamalt, suurem osa maast oli asustatud ja talud olid hästi hoonestatud ja värvitud. Meil tuli küllaltki kaua seista jaamades, sest vastutulevaid ronge lasti alati läbi, mis suundusid rinde poole. Poistel oli kaasas ka akordione, millega mängiti pillilugusid ja meie laulsime. Sõit läks lõbusalt, rahvas lehvitas meile igal pool kätt.

Leedus muutus juba pilt teiseks, pidevalt olid sood ja metsad. Asustatus oli palju hõredam kui Eestis ja Lätis. Taluhooned olid peaaegu kõikjal vanad, rehetoaga ja õlgkatustega. Uusi ja korralikke hooneid oli harva näha. Minule on jäänud meelde, et kui Lätis peatasime ühes väikeses jaamas, ei mäleta enam nime, siis meie imetlesime selle jaama ümbrust ja looduslikku ilu. Praegu on minul silme ees see väike raudteejaamake. Ei ainustki head pilti ei jäänud mulle mälestuseks Leedumaast. Aga leedulastest jäid küll palju paremad muljed kui lätlastest, nad olid palju südamlikumad ja vastutulelikumad.

Ühel ööl peatus rong ühes väikeses jaamas. Öeldi, et korjake kõik oma asjad kokku ja väljuge vagunitest. Saime teada, et oleme Ida-Preisimaa piirijaamas. Seal ligidal oli saun ehk “täipõrgu”. Selle sauna läbisid kõik, kes idast suundusid Saksamaale. Seda tehti selleks, et idast ei viidaks edasi täisid, lutikaid ja kirpe. Riided aurutati kõik suures kuumuses ära. Vaevalt küll, et sellises saunas enam ükski elukas elama jäi. Meil kulus pool ööd selles “täipõrgus” ära. Nüüd algas sõit täie kiirusega, üheski väikeses jaamas ei olnud peatust, sest Saksamaal oli kaks raudteed kõrvuti, rongid sõitsid ilma peatamata üksteisest mööda. Meie kolonniga oli kaasas köögivagun ja toiduainete vagun. Süüa saime korralikult. Kaks korda päevas saime sooja toitu. Ida Preisimaal olid korralikud punastest tellistest tehtud kivihooned. Ida Preisimaa läbisime ruttu ning järgmisena oli Poola. Umbes samasugune pilt keris Poolas silme ette kui Leedus. Hooned olid vanad ja lagunemas. Väga palju oli suurmaa omanikke või mõisaid, mis olid korralikumad. Olime sõitnud kokku kaks nädalat, kui jõudsime Poolas Kahovka jaama, mis oligi meie sihtpunktiks.

Algas sõdurielu õppelaagris. Väljudes vagunist nägime, et siin on sõjaväelinnak, jaama ümbrus oli barakke täis ehitatud. Teed olid kõik asfalteeritud. Marssisime mõned kilomeetrid läbi noore männimetsa selle kuulsa Heidelaagri poole. Peagi olime kohal, noore männiku sees oli ehitatud ringikujulised, asfalteeritud ning väljaspool ringi ümberringi barakid sõdurite majutamiseks. Esiteks viidi meid kolmandasse ringi. Oli kohe näha et seal oli enne meid olnud meie poisid, barakkide peal olid eestikeelsed tähendused. Narva pataljonis baraki peal oli veel nimi “Narva”, kolmanda ringi barakid olid kõik tühjad. Eelmised poisid olid saadetud rindele. Meid aga viidi neljandasse ringi niikauaks, kui me olime oma riietega, õppust meil veel ei olnud. Käisime uuesti arstlikul läbivaatlusel, oli poisse, kes said vabaks ja sõitsid kodumaale tagasi. Ka minul leidis arst, et kopsudel on midagi viga, kuigi ise ma ei teadnud midagi. Arst saatis minu röntgeni läbivaatusele, mis toimus mõni päev hiljem ühes Poola linnas, tulemus oli see, et kopsud olid täiesti terved.

See oli novembrikuu esimestel päevadel kui saabus varustus kohale, siis anti sõjaväemunder selga. Mind määrati kolmandasse kompaniisse ja barakki nr:48. Kompanii ülemaks oli sakslane Schüte ja 33nda ersatspataljoni ülemaks oli sakslane Alemann, rühma ja jaoülemad olid eestlased. Koos varustusega saime ka püssid ja padrunid.

Ilmastik oli seal väga niiske ja sademeterikas, vahel sadas lund, siis jälle vihma, lume all oli igal pool vesi. Nüüd siis hakkas pihta üks vile ja vesi, püsti ja pikali hommikust õhtuni, hea elu oli läbi. Esimesel nädalal ei olnud viga, sest tegime ainult riviõppust, marssisime alati lauluga ning püssi võtteid maast õlale ja tagasi ja suurem osa olid sisetunnid, kus õppisime püssi osasid, lahtivõtmist, puhastamist ja kokku panemist. Hiljem aga hakkas maastikuõppus, mis võttis vahel eluisu ära. Maastikuõppus toimus mägises ja soises maastikus. Lasti roomata püss käes kõhuli mäest üles, üks kord oli niisugune juhus, et ühtegi nööpi ei jäänud sinelile ette. Õhtul kui oli ülevaatus pidid olema kõik riided puhtad ja korras ning kõik nööbid ette õmmeldud. Maastikuõppusel olin vahel nii märg nagu kassipoeg, sest lume all oli vesi, kui tuli käsk pikali lasta siis tuli ka seda teha. Vahel kui meie jaol ei läinud midagi hästi, siis käis jälle käsklus pikali-püsti, pikali-püsti niikaua kui hakkas asi minema (nt kas või laul). Kõige rohkem meeldis mulle märgi laskmine, üldiselt sain ma alati hea tulemuse. Minul oli juba enne hea praktika, sest koolis harjutasime ja neljakümne esimese aasta suvel said kõik venelaste poolt maha jäetud püssid metsas järgi proovitud.

Kirjeldan ühte harilikku õppepäeva. Hommikul kell kuus oli äratus vilega, siis kiiresti voodist välja, silmad pesta ja riide. Hommikul anti musta kohvi, leiba, juustu ja mett. Kell seitse pidime juba olema väljas rivis, seal siis kompanii ülem tegi iga hommikuse ülevaatuse. Peale seda tegime riviõppust ja laulu. Kui laul ei läinud hästi, siis jälle terve kompanii püsti ja pikali, nii kaua kui laul hakkas minema. Edasi oli maastikuõppus ja kui saime laagri, siis olin ma alati väsinud ja kõht oli tühi. Sööklas ei saanud ka kõhtu täi, sest toiduports oli nii väike. Iga lõuna oli keedetud kartulid ja soust ning peale selle magus puding. Kartulid olid sinised ning vahel külmavõitu. Peale lõunat olid sisetunnid riiete parandamiseks ja püssi puhastamiseks. Õhtusöök oli jällegi sööklas, ega korralikult kõhtu täis ei saanud kunagi. Alati oli niisugune tunne kõhus, et tahaks süüa. Ükskord kuus oli margitendri päev, iga soldat sai riigi poolt paki. Selles oli siis kompvekke, biskviiti, viina, sigarette, mõni sigar, vahel ka kindaid ja sokke, niisugune pakk oli sõdurile suureks rõõmuvalmistajaks.

Meie pataljoni ülem valmistas meile jõulupühade ajal suure peo, millest said osa võtta kõik sõdurid ja ülemused. Lauad olid kaetud väga rikkalikult, oli isegi jänesepraadi ja igal mehel oli liitrine veinipudel ees, peale selle veel šampust. Terve öö oli söömist ja joomist ning pärast läks nii kaugele, et pudelid loobiti vastu seina puruks.

Peale uut aastat hakkasid kuuldused levima, et saksa sõjavägi taganeb Leningradi alt Narva suunas. Meile hakkasid ülemused rääkima, et tuleb minna kodumaad kaitsema, sest venelased on juba Narva jõe taga. Ei möödunud kaua aega, see oli 1944 a. jaanuari lõpu päevil, kui tuli korraldus saata meid Eesti Leegioni täienduseks. Eesti Leegion asus aga Velikije-Luki all, ka neile anti korraldus sõita Eestit kaitsma. 30. jaanuaril tehti täielik varustuse kontroll ning lahkusime Heidelaagrist. Istusime rongile Kahovka jaamas ning sõit algas kodu poole. Meie sõitsime Riiast Dünaburgi (Väinalinna), et saada Eesti Leegioni meestega kokku Drissa linnas. Umbes kümnendal veebruaril algas sõit Valga poole. Kahepäevase sõidu järel olime Tartus, kus laaditi maha kõik meie kolonn. Hea meel oli jällegi kui saime kodumaa pinnale. Tartus ööbisime Treffneri gümnaasiumis. Aga samal päeval, kui meie jõudsime Tartu, oli punavägi üle Peipsi Mehikoormasse tulnud. Eesti Leegioni mehed saadeti sinna neid tagasi tõrjuma, aga meid noori jäeti veel kõrvale. Tartus ei olnud meie jaoks vist ruumi ning meid saadeti linnast välja Luunja poole. Luunja sild oli õhku lastud, liiklus käis parvega üle jõe. Meid paigutati Mäksa valda Sarakuuste koolimajja. Toiduaineid oli meil kaasas paariks päevaks, ülemuste jutu järgi me ei pidanud seal kaua olema. Tuli välja, et meid ei käinud keegi vaatamas. Söömas käisime taludes, mõnes kohas võeti meid hästi vastu, kuid mõnes talus ei antud leibagi.

Mäksa valla naisomakaitse hoolitses meie eest hästi. Toodi meile leiba, piima sooja toitu ja igasugust toidumoona. Üle hulga aja polnud nii hästi süüa saanud. Peipsi poolt Mehikoorma alt oli ka kuulda mürinat ja isegi kuulipilduja raginat. Möödus poolteist nädalat, kui tuli käsk minna jälle Tartu tagasi jalgsi. Mõtlesime, et nüüd tuleb ka meil Mehikoorma alla sõit. Aga kui jõudsime Tartu, siis olid Leegioni mehed juba punaväed minema kihutanud ja Tartu tagasi jõudnud. Tartus paigutati meid 45 rügemendi esimese pataljoni autodele, kus pataljoni ülemaks oli Riipalu. Algas sõit autodel Mustvee poole. Tee peal tuli vahetpidamata vastu sõjaväe masinaid, soomusmasinaid ja muud tehnikat. Meie arusaamise järgi saadeti nad kuskile mujale rindele, eestlased aga saadeti oma kodumaad kaitsma. Meie pataljoni sihtkoht oli Toila mets. Saabudes sinna leidsime eest meie jaoks tühjaks tehtud sõjaväelaagri. Laager koosnes metsa all olevatest väikestest ümmargustest vineerist Soome barakkidest. Seal käis meid juba ka vene lennuk hirmutamas pardarelvadega. Meid varustati täielikult relvadega ja laskemoonaga. Samal ajal kui meie hakkasime liikuma Narva poole, sõitsime välja Toilast, sinna tulid Narva alt ära ka Elrami pataljoni mehed, kelle hulgas oli ka minu lapsepõlve sõber Jakob Uudevald.

Õhtul (1944. aasta 26. veebruar) hakkasime sõitma Narva poole. Terve tee oli Narva poolt näha sähvatusi ja rindele lähemale jõudes, kuuldus suurtüki mürinat. Peatusime Soldinos, seal oli 45nda rügemendi staap. Sealt algas jalgsi minek koos varustusega ette rindele. Meie noored polnud enne rindel olnud ja vanu sõjamehi oli meie hulgas väga vähe. Kui olime umbes kilomeetri kaugusel rindejoonest, siis tekkis küll juba selline kõhe tunne. Aeg oli õhtul pime, ei näinud muud kui rakette, mis lendasid vahetpidamatult. Vahel kostus ka mõni püssilask ja kuulipildujavalang. Rindejoon seisis meie ees. Jõudsime ühe maha põlenud talu õue keldri ette. Samal ajal tulid keldrist välja eesti sõdurpoisid oma varustusega ja nende seas tuli mulle vastu ka minu naabripoiss Heino Orupõld. Meie vahetasime neid välja, nemad läksid mõneks ajaks tagalasse puhkusele.

Järgmisel hommikul selgus, et meie asume Oru külas, mis oli endises Narva jõe sängis. Külast polnud muud kui ahervaremed järgi jäänud, sõda oli teinud kõik maatasa. Selles rindelõigus oli seekord vagane olukord, meie jagu oli kõik ühes keldris. Kaks meest oli väljas korraga postil samas õues lume sees lamamisasendis. Sel esimesel ööl oli ka minu kord olla postil. Olin kuulipilduja teine number. Esimest korda postil olles oli küllaltki arglik tunne sees. Oli küllaltki vagane öö, ainult raketid lendasid vahel õhku. Kuulda oli valjuhääldaja häält, millega anti muusikat ja propagandat üleminekuks punaste poole. Isegi saadeti Eesti Vabariigi aegseid isamaa laule. Et mitte meie poolel ei oleks surmvaikus, siis lubati lasta vahel mõni kuulipilduja valang. Lasime huupi rinde poole, sest midagi ega kedagi ei näinud. Punaste rindejoon oli vähemalt kilomeetri kaugusel. Vahepeal oli heinamaa ja palju oli heinakuhje, mida punased lasksid leekkuulidega põlema. Nii möödus minu esimene öö postil olles. Maa sees olevas keldris oli ka ahi sees ning seal oli soe elamine. Selle talu peremees oli jätnud keldrisse sealiha astna, kapsatünni ja nisujahu koti. Tegime ise süüa, praadisime liha ja tegime pannkooke. Saime ka sõjaväe toitu. Öösiti olime täitsa rahulikult keldris, sest sinna ei oleks kuulid jõudnud. Kütsime öösel, sest päeval oleks olnud suitsu näha. Aga venelastel oli aimu või nägid nad meie asukohta, sest tihtipeale lasid nad miinipildujast meie keldri pihta. Meie õnnetuseks oli ka see, et keldri uks oli rinde poole. Ükskord oli niisugune juhus, et mürsk kukkus otse ukse ette aga keegi viga ei saanud. Saime olla mõne päeva rahulikult ja siis tuli käsk öösel vastu 29. veebruari meie kompaniil minna punaste rindejoonele lähemale. Liikusime luuregruppidena üle heinamaa ettepoole, mis oli kaetud kohati võsaga ja jändrike kaskedega. Kui liikusime umbes pool kilomeetrit ettepoole, siis öises hämaruses paistis, et hakkab põllumaa. Üle põllu paistis jällegi mets ja teiselpool põlluservas olid vaenlase kaevikud. Põlluriba, mis meid lahutas vaenlase kaevikutest, oli umbes sada meetrit. Meil polnud aga mingisuguseid kaevikuid. Põlluservas oli pajupõõsaste vahel mingisugune vana kinni kasvanud kraav. Viskasime igaüks veidi lund ära, et teha omale mingisugune pesa lamamiseks. Olgugi, et liikusime pimedas, oli vaenlane meid märganud. Peagi hakkasid nad meid laskma lõhkekuulidega, nii kui kuul vastu pajuoksa puutus, kohe lõhkes. Möödusid mõned minutid, kui üks minu kaasvõitleja sai tabamuse pähe. Ta sai raskelt haavata ja toimetati kohe ära tagalasse. Venelased said aru, et oleme pugenud neile nina alla, see pani nende ridades mehed ärevusse. Peagi hakkasid meie ümber kukkuma raskerelva mürsud. Meil aga polnud mingisugust kaitset ja seepärast läksime tuldud teed pidi tagasi. Kui jõudsime tagasi oma keldri juurde, ootas meid seal juba meie kompaniiülem.

Ta kogus meid kokku ning pidas seal meile lühikese, kuid sõjaka kõne. “Vaenlane on ületanud Narva jõe ja vallutanud siinpool jõge ära meie positsioonid, kus olid ka Eesti Vabariigi aegsed betoonpunkrid, mis on nüüd punaste käes ja terve küla on nende valduses. Maksku mis maksab, aga venelane tuleb sealt külast välja lüüa üle jõe tagasi. Võidelda tuleb kas või viimse meheni. “ Olime ära kuulanud selle loo, korjasime oma varustuse kokku ja hakkasime liikuma Soldino mõisa poole, kus asus rügemendi staap. Sealt liikusime läbi metsa rinde poole, kus käis äge lahing. Lakkamatult tuli metsavahel vastu haavatute ja surnutega kelkusid ja paljud kõndisid omal jõul või teiste najal. Siis küll käis hirmutunne kerest läbi, et küll ikka võib seal rindel kole olla. Kui saime rindele lähemale, siis hakkasid juba ka meie ümber mürsud lõhkema. Meie ees paistis tihe kuusemets, mille servas oli palju liikumist, nagu selgus, oligi see meie rindejoone tagune, kus oli ka üks heinaküün ja seal asus meie pataljoni staap, eesotsas pataljoniülema Riipaluga. Nüüd selgus, et seal olid meie pataljoni ülejäänud kompaniid. Olime kõik hästi laiali, sest pidevalt kukkus sinna raskerelva mürskusid, millede läbi said paljud surma ja haavata.

Kirjeldan ühe huvitava loo, kuidas saatus mind hoidis. Seisin kaasvõitlejaga mitte väga kaugel staabi küünist. Alati, kui oli kuulda mürsu vingumist, tuli kõhuli heita, et hoida end kildude eest. Kuid need mürsud, mis vingusid ei kukkunud kunagi lähedale. Järsku lõhkes mürsk paari meetri kaugusel meist. Ei jõudnud enam kõhuli heita. Minu kaasvõitleja sai silmapilkselt surma. Mind lõi õhusurve pikali. Kui üles tõusin, nägin, mis oli juhtunud. Kui hakkasin vaatama oma püssi, siis püssipära küljes oli kaks kildu sees ja mina täiesti terve.

Edasi anti käsk liikuda läbi metsatuka põllu äärde, kus oli meie sõjaväe kaitsekraav nii tugeva raskerelva tule all pidas venelane seda metsatukka, et meie mehed said täistabamusi mürskudest. Mida lähemale metsa servale jõudsime, seda ägedamaks läks mürskude sadu. Nii sugune mõte käis peast läbi, et nüüd lähme me küll kõik surmale vastu. Aga oma ülema käsku tuli täita ning tuli ju kaitsta oma kodumaad punase ohu eest, mis oli teist korda kaitsmas meie kodumaad. Kuidagi jõudsime kaevikusse, saime vähe aega hinge tõmmata. Meie ees oli avar vaateväli, vasakul pool oli kõrgemal Narva-Jõesuu maantee ja otse meie ees olid mahapõlenud talud, ning maantee ääres olidki need Eesti sõjaväe betoonpunkrid. Vaenlased olid tulnud üle jõe ja ära vallutanud need punkrid. Siis anti käsk tormijooksuks küla peale ja punkrid ära vallutada ning venelased kihutada üle jõe tagasi. Algas tormijooks, vallutasime esimese punkri ära. Käsitsi lõime punkri tühjaks ja liikusime järgmise poole. Kuid me ei suutnud enam edasi minna ja tuli taganeda, sest meile tuli peale inimlaviin. Meid polnud muud teha kui minna tagasi oma kaevikusse. Paljud said selle rünnaku ajal surma ja haavata. Liikuda tuli peaaegu vaenlase laipade peal, ka Narva jõe jää ja vesi oli verest punane. Neid aeti lihtsalt surma. Meist siiski suurem osa jõudis kaevikusse tagasi. Kaevikus oli aga olukord niisugune, venelane andis igast relvaliigist tuld. Nende kuulsate “Stalini orelitega” tippisid maa nii läbi, et meie kaevikust ei jäänud järgi mitte midagi. Vaevu saime ise mulla- ja lumepankade alt välja. Peale selle hirmsa tulejõu, andsid meie pihta eksikombel tuld ka meie poolel olevad Norra diviisi “Nordland” raskekahurid. Meie olime ju venelastega peaaegu ninapidi koos. Siinpool jõge oli ainult üks väike osa venelaste käes. Oli juba hiline aeg, 1. märtsi hilisööl liikusime jälle kaevikust välja. Korraga tundsin, et minu vasak jalg enam ei kanna, jäin liikumisvõimetuks. Kohe tundsin, et midagi sooja hakkab jooksma säärt mööda alla. Kaasvõitlejad näevad, et olen haavatud ja toimetavad mind silmapilkselt rinde taha pataljoni staabi juurde. Seal oli ka esimene sidumispunkt, lõigati kohe vildi säär lahti, vildi säär oli peaaegu verd täis. Peale vildi kättesaamist jalast lõigati ka püksisäär lahti ja seoti haav ruttu kinni, et verejooksule piiri panna. Sealt toimetati mind kohe edasi rügemendi staabi juurde asuvasse sidumispunkti. Arstid tegid kindlaks, et kuul on läbinud jala ja ka vigastanud luud aga nii õnnelikult, et ei purustanud täielikult jalaluud.

Siis pandi mind punaseristi autosse, mis toimetas haavatuid Jõhvi haiglasse. Auto sai haavatuid täis ja kõigile anti kaasa vastavad dokumendid. Algas sõit Narva maanteed mööda Jõhvi poole. Vaivara lähedal “tervitasid“ meid venelased metsast kuulipilduja tulega, olgugi et sõitsime punaseristi autoga. Aga õnneks ei saanud nad meile pihta. Jõhvi jõudes paigutati meid haiglasse, mis oli haavatuid täis, seal olime ainult nii kaua kui koostati haavatutest rong, paigutati vagunisse ning sõit läks Tapa poole. Vagunis tehti juttu, et meid viiakse Rakvere haigla, minul oli hea meel, et saab kodu lähedale aga sõit läks Tapalt Tartu suunas, siis käis peast mõte läbi, et järsku viiakse Saksamaale aga Tartus võeti mind maha ning viidi autoga Aia tänavale endise algkooli majja, kus asus sõjaväehaigla. Seal sain voodikoha teisele korrusele, kus hakati korralikult ravima. Iga päev kontrolliti palavikku, jalaluu oli saanud nii palju vigastada, et arstid panid jala kipsi. Aga see oli halb asi, jalahaav hakkas kipsi all mädanema. Tartus olles käis ka isa mind vaatamas ja tõi mulle paki. Arst oli öelnud küll isale, et varsti olen terve ja siis püüab mulle puhkuse välja kirjutada, aga jalg ei hakanud mitte paranema. 26. märtsi hilisõhtul anti õhualarm. Meid haigeid toimetati kohe alla keldritesse. Vaevalt jõudsime alla kui hakkasid pommid lõhkema, oli ainult selge müdin ja osa pomme kukkus pärsi ligidale. Poolel ööl kui kõik jäi vagaseks, läksime üles tagasi, kuid selles ruumis, kus minu voodi oli, polnud enam ühtegi aknaklaasi ees. Õudne tunne oli olla külmas ruumis. Meie koolimaja ja kiriku vahel õue peal oli saksa sõjaväe peaarsti sõiduauto kuur, mis sai lennukipommist otse tabamuse. Hommikul vara pandi meid autosse ja viidi jaama rongi peale. Sõit läks lõuna poole, siis oli selge pilt, et enam Eesti pinnale ei jäeta. Nii ka oligi.

Riia oli meie sihtjaam, esmalt viidi meid peahaiglasse Moskva tänaval. Seal sorteerimise tagajärjel, viidi meid Lutsu tänava haiglasse. Selles haiglas oli palju puhtam ja parem kord kui Tartus. Süüa saime ka paremini. Minu jalg aga ei paranenud, haav mädanes ja ei kasvanud kinni. Lutsu tänaval ma ei saanud kuigi kaua olla, ei mäleta kas nädal või veidi rohkem. Ühe aprillikuu alguspäeval pandi autobuss haavatuid täis ja sõit läks Miitavi linna, mere äärde, mis on 45 km Riiast. Nägime Miitavi linna sisse sõites Baltimaade suuremat lossi, mis oli hiiglasuur ja ilusas looduslikus kohas. Meid paigutati haiglasse, kus enne sõda oli olnud gümnaasium. Kuna toad olid juba kõik haavatuid täis, siis paigutati meid võimla ruumi. Kahekordsed narid olid sees, ning selles ruumis oli vähemalt sada meest. Seal oli ka palju eestlasi. Minu jala seisukord ei paranenud mitte. Aprillikuu keskpaiku olid juba soojad ilmad ja meid lasti rõdule päikese kätte. Nüüd kui, juba lubati rohkem käia, otsustasin minna hambaarstile, kes oli samas majas. Lasin ühe hamba plombeerida ning ühe suure purihamba välja tõmmata. Oli tegemist selle hambaga, kroon tuli pealt ja siis hakati juur ükshaaval välja tõmbama. Peab ütleme, et see sakslane oskas hambaid plombeerida, sellest on nüüd 12 aastat möödas ja plomm on ikka alles. Hoolitseti päris hästi haigete eest. Iga nädal oli kino üleval suures saalis. Toit oli väga küllaldane, isegi jänesepraad ei puudunud lõunasöögil. Neil kellel olid jalad terved käisid sööklas söömas, minule toodi toit voodi juurde tuppa. Vannituba oli ka kohe meie ruumi kõrval. Seal oli hea solistada ja pesta.

Riias elas palju eestlasi, nemad käisid meid külastamas ja tõid meile pakke, kõiksugu maiustusi ja õunu. Saime ka Tallinnast Eesti Rahva Ühisabi poolt saadetud pakke. Möödus aprilli ja osa maikuud. Miitavi haiglas olles maikuus hakkas ka juba jalg paranema. Ootasin, et varsti kirjutatakse haiglast välja, nii umbes 20nda mai ringis jäi minul kurk haigeks ja väga raskelt. Siis viidi mind alla õue peale barakki, kus olid nakkushaiged. Pandi mind üksi tühja tuppa magama, mul oli kõrge palavik, õde oli pooled päevad minu juures, ta kraadis mind kolm korda päevas. Kurk oli nii kinni, et enam ei saanud ma õieti süüa, õde kandis mulle niisugust toitu, mida ma süüa sain. Piimatoidud, munapuder, puding ja marjamahlad ning apelsini aga see oli täiesti hea hoolitsus haige üle. Et aga Miitavi haiglas minu haigust ei olnud ette nähtud ravida, siis viid mind sealt Riiga mai lõpus. Minul oli aga juba palju parem enesetunne, oli loota, et peagi olen terve. Mind paiguti Riiga Rotenbergi haigla, mis oli kena pargi sees. Sain paar päeva olla seal kui olin niivõrd terve, et lubati minul õues jalutada. Juunikuu esimesed ilusad ilmad ja ilusaim aeg ja pealegi selle haigla asukoht suure pargi sees, kust jõgi jooksis läbi. Üks õde, kes oli rahvuselt lätlanna, püüdis minuga rääkida tihti, ning kutsus mind ilusatel päevadel parki jalutama, sain aru et ma hakkasin talle meeldima. Kord tuli sinna fotograaf ning lasime teha ühe pildi, minul tuli peagi ära sõita ja pilt jäi saamata. Seal oli küll ilus olla ning ma ei oleks tahtnud sealt kuidagi ära tulla, aga kui kuulsin, et saan kaks nädalat puhkust siis ei olnud enam aega seda ilu nautida. Viiendal juunil 1944. aastal kirjutati mind Riia haiglast välja ja anti kätte kõik dokumendid koos puhkuse paberitega. Puhkus määrati 6-st kuni 20-nda juunini. Hakkasin üksinda astuma Balti jaama poole, mina aga polnud Riiaga varem tutvunud. Riia on selleks küllaltki suur linn, et seal eksida. Sõitsin jõeäärde välja trammiga ja ei pannud tähele, et sõitsin üle jõe ja ei aidanud muud kui sõitsin tagasi üle jõe. Nagu selgus oli raudteejaam ainult paarisaja meetri kaugusel. Aeg oli juba hiline ja umbes kesköö paiku saabus rong. Rahvast aga oli nii palju, et suur lai trepp, mis viis alt jaamahoonest maapeale perroonile oli murdu täis ja käis suur trügimine. Suurem osa kõik sõjaväelased. Sain kuidagi oma kohvriga üles ja sain õnnelikult rongi peale ja peagi hakkas sõit kodumaa poole. Nüüd oli minul heameel, et varsti olen kodumaa pinnal ja peagi taas kodus.

Ja mis oli minu kõige suurem rõõm, et saan üllatada oma isa, ema, õdesid ja vanaisa, sest nendel ei olnud aimugi, et ma koju tulen puhkusele. 6. juuni õhtul kell kuus olin juba Tapa jaamas, sealt tuli oodata rongi, mis sõidab Rakvere poole ja ümber istuda. Jaama einelauas võtsin veidi einet. Seal oli väga palju saksa ohvitsere, kes omavahel vestlesid ja olid väga lõbusad, sest sakslased olid katsetanud Vau2, see oli rakett. Ohvitserid juubeldasid, et varsti võidame sõja. Rong saabus ja algas sõit kodu poole. Otsustasin Kadrina jaamas maha minna, kell 11 õhtul astusin maha Kadrina jaama. Aeg oli hiline ja väga vähe oli rahvast liikumas. Mõtlesin, et kumba teha, kas minna suurt teed mööda Kihleverest läbi või läbi metsade otse Aukülla, otsustasin minna otse läbi metsa. Ma ei olnud veel aastatki ära olnud, kuid kõik tundus nii võõras ümbrus olema. Kui jõudsin Aukülla, siis nägin, et sakslaste väeosad on taludes sees. Välikaablid olid tõmmatud mööda tee ääri ja talude vahel. Küla vahelt läbi jõudnud oma isa põllu äärde, siis öises hämaruses paistis juba kodutalu. Maanteelt olid üle põllu autodega suured teed sisse sõidetud, arvasin kohe, et minu kodus on ka sakslased sees. Läksin läbi aiast ja kui jõudsin õuele, tundus kõik vanaviisi. Aga välisuks oli lahti, mõtlesin, et mis see tähendab, sest ema pani alati ööseks ukse kinni, ka sisemine koridori uks oli lahti. Siis katsusin ust, mis läks vanaisa tuppa ja sealt edasi minu tuppa. Vanaisa toa uks oli lahti, sisenedes nägin, et laual oli kirjutusmasin ja vanaisa voodit polnud üldse. Tegin lahti oma toa ukse ja astusin sisse. Oli näha kolme voodit. Igas voodis oli magaja. Kui äratasin ühe neist üles, siis selgus, et olid sakslased. Tegin neile selgeks, kes ma olen. Siis oli neil hea meel ja ütlesid, et isa, ema, vanaisa ja õed magavad kõik köögi taga magamistoas. Kui olin juba sakslaste käest teada saanud, et kodus on kõik kõige paremas korras, siis läksin köögiukse taha koputama, mis oli lukus.

Kui ema ukse avas ja ma astusin sisse poolpimedasse kööki suvisel ööl, ei saanud ema algul aru, kes sisse astus. Kui ma olin rääkinud mõne sõna, siis ema langes mulle kaela, ning oli neid rõõmupisaraid nii emal kui minul, ka kohe tulid isa ja õed kööki. Kõigil oli hea meel, et mina olen koju saabunud ja neid huvitas see, kuidas ma sain nii ootamatult koju ja veel südaööl. Kõige hea peale oli minul ka mure, sest Kadrinast kümme kilomeetrit jala ära tulla tegi jalale liiga, hakkas valutama. Istusin kiiresti toolile, et anda jalale puhkust. Kodused olid ju kõik nii palju huvitatud minu elukäigu kohta nii rindel kui haiglas. Aeg oli minna puhkama, sest olin väga väsinud ja jalg valutas.

Hommikul kui üles tõusin, oli jalg paistes, siis mõtlesin, et küll on paha lugu, mis puhkus see on kui pead selle ilusa aja lamama voodis. Ja oligi nii, et minul tuli olla paar päeva toas paigal. Puhkuse päevad möödusid väga ruttu ja jällegi oli oodata kodunt lahkumine. See tütarlaps Riia haiglast, kellega koos pildistasime, saatis postiga mulle pildi koju, jäi mulle väike mälestus Riia haiglast. Kahju oli kodunt lahkuda, saksa sõjaväelased püüdsid mind moraalselt rahustada ja tuju tõsta, et varsti sakslane hakkab uute relvadega purustama vaenlasi ning varsti on võit käes. Minul polnud küll seda usku, sest terve maailm oli saksa vastu.

Saabus jällegi kodust lahkumise päev. Isa majas oli korteris ka üks kõrgem sõjaväelane, kes oli ümbruskonna sõjaväe ülemus. Temal oli ka samal päeval, kui minulgi tarvis sõita Tallinna.

Minu kodustel oli jälle pisaraid palju ja ka minul endal, sest ees ootas jälle rindele tagasi minek ja kas enam koduseid näen. Kõige õigem oleks olnud mitte minna, kuid kuhu ma seal sakslaste sees oleksin saanud jääda. See saksa major viis mind oma autoga Rakvere lennuväljale, ning säält lennukiga Tallinna. Sain esimest korda lennukiga sõita. Lendu tõusis lennuk nii pehmelt, et ei saanud arugi. Istusime koos ühe ohvitseriga, kes oli olnud minu koduküla teises otsas korteris ning oli leidnud endale pruudi. Nüüd tellis see ohvitser, et lendur sõidaks madalalt üle Auküla, et saaks pruut temale veel lehvitada. Kui jõudsime koduküla peale siis lendur toimis ohvitseri palve järgi ning nii minu kodused kui ka ohvitseri pruut saivad jumalaga jätta käte lehvitamisega.

Edasi läks sõit Tallinna poole. Olin kuulnud, et kõik inimesed ei kannata lennukisõitu ning peab olema kinni seotud. Kuid mina istusin akna all pingil sidumata ning vaatasin aknast alla, enesetunne oli hea. Ainult mõnes soisemas kohas oli tunda järsku langusi ja tõususid. Peagi paistsid pealinna tornid, maandumine oli juba suurema põrutusega, niisugune tunne oli, et sõidab puruks, kuid ei olnud midagi. Maandusime Lasnamäe lennuväljal. Otsisin üles asutuse, kuhu pidin ilmuma peale puhkust. Sealt suunati mind Toompeale valvemeeskonda. Sain seal olla ainult neli päeva ja meid vahetati välja. Meile tuli käsk sõita Paldiskisse, kus asus mittetervete sõdurite kompanii. Ka mina ei olnud veel päris terve, sest jalg oli veel paistes ja tegi ka veidi valu. See oli jaanipäev kui astusime Balti jaama, et sõita Paldiski. Vihma sadas nii palju nagu oleks ämbri servast alla kallanud. Veetsime mõned tunnid jaamas, kus einestasime ja võtsime ka veidi õlut. Anti teada, et sõidab välja Paldiski rong, sõitsime ära. Minul oli ikka niisugune ettekujutus, et on ikka umbes niisugune linn kui Rakvere. Raudteejaamas vagunist väljudes polnud muud näha kui meri ja mõned majad raudteejaama ümbruses. Esialgu mõtlesin, et linn asub kuskil kaugemal kuid selgus, et polegi suuremat linna. Venelased olid baaside ajal 1940ndal aastal ehitanud uued kivikasarmud. Seal oli enne juba palju eestlasi, mind pandi haigete kompaniisse. Elu oli seal hästi igav. Kuulsin seal vanade olijate käest, et poisse saadetakse järjest laiali maale vahtkondadesse laagritesse ja mõne asutuse valveteenistusse.

Paldiskis olin neli nädalat olnud, kui valiti välja rühm poisse, seal hulgas ka mind, kes saadeti Ellamaale turbarabasse, kus asus vangilaager. Sõitsime rongiga Keila, seal istusime Haapsalu rongile ja sõitsime Turba jaama. Raudteejaam oli ilusa koha peal, kena ümbrus mitme basseiniga. Jaama taga oli see kuulus Ellamaa elektrijaam, mis oli aga sõja tõttu palju kannatada saanud. Laager oli jaamast paarsada meetrit, seal asus ka laagri vahtkonna hoone. Enne meid olid seal olnud politseipataljoni mehed. Kuni meie saabumiseni seal rabas töö seisis kuna oli olnud ainult mõni mees vahtkonnavalves. Meid jaotas rühmaülem ära, kuhu keegi läheb. Mina sattusin laagri vahtkonda, tuli olla kakskümmend neli tundi korraga kuue poisiga vahtkonnas. Postil tuli olla kaks tundi, siis neli vaba tundi vahtkonnaruumis ning ülejäänud aeg jälle väljas postil. Kahekümne nelja tunni jooksul tuli olla kaheksa tundi postil ja peale seda oli 48 tundi täiesti vaba. Võib öelda, et seal oli päris logelemise elu, mis rohkem möödus kaardimänguga. Igavust niisugust kui Paldiskis seal ei olnud. Oli ju juulikuu kõrvetav päike, iga päev käisime basseinis suplemas. Seal oli ka spordiplats, kus õhtuti käisime koos Ellamaa noortega võrkpalli mängimas. Veidi muret tegi ainult see, et väga palju vange jooksis ära ja meid hirmutati, et lähete kohtu ja pannakse kinni. Esimene niisugune lugu juhtus ühel pimedal ööl, oli väga udune. Öösel jooksis ära kaheksateist vangi. Hommikul kui oli üleloendus saime alles teada, et mehed on öösel ära jooksnud, leiti, et vangid olid tangidega traataia katki lõiganud ning minema läinud. Udu oli nii tihe, et postil olnud poisid ei märganud seda lugu, mis toimus öösel.

Hommikul saadeti meid kõiki haarangule. Esiteks oli võõras see ümbrus ja väga palju soid ja metsi. Liikusime ikka metsi mööda, kuid ei mingeid jälgi. Suvine aeg oli ju nii kuiv, et ei jäänud mingeid jälgi maa peale. Ühes üksikus metsatalus juhtus imelik lugu. Olime umbes poolsada meetrit talust eemal kui nägime, et õues keegi naisterahvas peseb pesu. Kui ta meid nägi jooksis ta tuppa. Kohe peale selle hüppavad aknast kaks meest välja ja pagevad metsa. Meie mõtlesime, et kindlasti olid meie vangid. Astusime tuppa, osa mehi jäi õue valvesse. Naised toas nutsivad. Kui meie järgi küsima, et miks te nutate ja kes metsa jooksivad, siis selgus, et need olid nende oma mehed. Küsisime, et miks nad metsa jooksivad, selgus, et nad hoidsid eemale saksa sõjaväkke minekust. Need mehed meid enam ei huvitanud, ses nad olid samasugused eestlased nagu meiegi. Hulkusime veel metsas ringi kuid tulutult, ei mingeid jälgi. Olime mures, et viimaks antaksegi poisid kohtu alla, kes sel ööl postil olid. Õhtul tulime kõik tagasi nagu hommikul läksime. Olime hiljem kogu aja hirmul, sest udu oli järjest väga tihe. Kõige halvem oli lugu siis kui turbasoos töö juures oli udu. Ühe turbamasina juures oli korraga tööl umbes paarkümmend vangi, transportöör oli üle saja meetri pikk. Valvel oli ainult kaks meest, üks karjääri juures ja teine transportööri lõpus. Ühel suvisel hommikul töö juures oli väga tihe udu, siis olin ka mina valves. Kui mehed olid juba paar tundi tööd teinud, hakkasime mehi üle lugema, selgus, et kaks meest oli puudu. Kamandasime kohe ülejäänud mehed rivisse ja viisime nad laagri tagasi. Teatasime sellest kohe rühmaülemale ja läksime metsa otsima, kuid asjatult vaeva, ei mingisuguseid jälgi.

Ühel suvisel laupäeva õhtul sadas äikesevihma. Mina olin siis vaba kasarmus, korraga kuulsime püssi pauku ja just sealt poolt, kust pidi koju tulema turbasoost vangidest koosnev brigaad. Brigaad saabus koju ühe püssimehega ja puudus kuus meest. Meie arvasime, et üks poiss läks kohe neid taga ajama, õhtul oli vihmasadu nii kõva, et meie käisime küll metsas aga mitte kaugel, sest sajuga ei jäänud ju mingisuguseid jälgi maa peale. Leidsime ühe niisuguse koha, et meie arvates on vangid valvuri kinni võtnud kas kaasa viinud või ära tapnud. Teise päeva lõuna paiku, see oli pühapäev läksime terve rühmaga metsa otsima oma rühmakaaslast, kuid ei mingisuguseid jälgi ei leidnud. Lõpuks hakkasime arutama, et kõik need vangid olid Pärnumaalt ja see valvur samuti, et küll neil oli kokku räägitud ja läksivad kõik koos. Hiljem selgus, et nii see lugu oli olnud. Möödus kaks nädalat, kui ühel ilusal päeval astus jaamas rongilt maha see sama poiss, kes koos vangidega põgenes. Meie keegi ei uskunud, et ta nii vähese mõistusega on, et tagasi tuleb, sest nii kui nii saab karistada. Ta sai ainult vagunist maha astuda ja nii oligi arreteeritud rühmaülema poolt. Saadeti Tallinna, kus kohus pidi arutama tema süütegu.

Edasi möödusid need ilusad suvised juulikuu päevad kenasti. Augustikuu esimestel päevadel oli meie rühmal jällegi tagasisõit Paldiski. Sääl oli aga meil kuuel mehel sõit Tallinna. Sääl oli kutsealuste vastuvõtt ja meil tuli neid igapäev ära viia Paldiskisse. Ühel päeval saadeti suur grupp mehi Kehrasse. Arvasin kohe, et hakkab rindele sõit. Sõitsime autodel ida poole. Haljalast läbi sõites, just koduküla Auküla teeotsas viskasin maha kirja kodustele. Hiljem selgus, et see kiri toimetati ka kodustele kätte, nad said teada, et sõidan jälle rinde poole.

Oli augustikuu pime öö kui jõudsime Jõhvi, säält samal ööl edasi Illukale, ning edasi Kurtna järve juurde metsa. Sääl asus ees minu endine väeosa neljakümne viies rügement. Sain jällegi oma endisesse väeossa tagasi. Ainult neid mehi, kes olid talvel Narva all, oli vähe järgi jäänud. Formeeriti jälle kõik kompaniid ära, ning algas jalgsimatk läbi metsade ja soode rindele Krivasoosse. Kui saabusime rindele, siis leidsime eest vesise soo, ning kaseokstest murtud ja põimitud kaitseaed, et oleks vaenlasele nähtamatu, mis sünnib meie rindel. Aga need oksad olid juba ära kuivanud ja nii sama hea kui neid poleks olnudki. Samblast ja kuuseokstest oli tehtud ka niisugused väiksed laskeavad.

Vahetasime välja sakslased, sest neil oli juba aeg hakata ära sõitma kodumaa poole. Ja nii oligi, et sakslased taganesid ära ja jätsid meid, eestlasi, rinnet hoidma. Päevad ja ööd seal soos möödusid väga piinarikkalt. Liikuda saime ainult öösel, sest päeval nägi vaenlane igat meie liikumist. Me olime pidevalt vee sees, sest vahetusmehi polnud. Seal sigines nii palju täisid riietesse. Kõik riided kubisesid täidest. Kui meie poolel mingisugust liikumist oli, siis kohe vihisesid kuulid üle pea, oli neid juhuseid, et mõni mees sai pähe täistabamuse. Meil polnud kedagi lasta, lasksime huupi. Venelastel oli kaitseks ette tehtud püstpalkidest aed ja all olid laskepesad, mis olid maskeeritud. Meie ei näinud ühtegi meest. Otsustasime taganeda, sest kõik sakslased olid juba ära läinud ja karta oli kotti jäämist. Vaenlane märkas seda, et meil oli palju liikumist ning hakkas meid tihedalt tulistama. Mina sain käest haavata. Kuul läbis käevarre, kuid see ei takistanud minu liikumist taganemisel. Kaheksateistkümnendal septembril jätsime rindejoone maha, liikusime Illuka poole, ning säält edasi Iisaku suunas. Iisaku koolimajas ööbisime, ning järgmisel päeval liikusime Tudulinna ning õhtuks Avinurme. Avinurme oli sõjaväge täis, sinna oli ka Narva pataljon jäänud ööbima. Meie, Rakvere kandi mehed läksime viiekesi Pärniku teeristist edasi Venevere poole sada meetrit, kus olid taluhooned, et saaks seal puhata. Lahke pererahvas oli nõus meid vastu võtma, saime süüa ja pandi meid lauda lakka heintesse magama. Südaööl kuuldus tugevat raginat, venelane oli meie seljatagant Mustvee poolt tulnud ja Pärniku teeristi ära lõiganud ning liikusid Avinurme sisse tankidega. Meil oli õnneks vaba tee taganemiseks Venevere poole. Narva pataljoni mehed olid sunnitud taganema läbi metsa Tudu suunas. Meie liikusime kiiresti Venevere, Laekvere ja Simuna, keegi meid ei tülitanud. Simunas saime aga teada, et Pärnu suunas ei saa enam liikuda, kuna venelased olid juba Tartu poolt liikudes Rakke jõudnud. Nüüd oli ainuke otsus, et hakkame igaüks liikuma kodu suunas. Üks poiss oli Simuna lähedalt Määri külast. Liikusime Simunast Määri poole, ning läksime metsa. See kohalik poiss läks kodunt meile söögipoolist tooma, et peale pikka teekonda keha kinnitada. Samal ajal kui kinnitasime, kuulsime põllu äärt minemas mehi, kes rääkisid eesti keelt, arvasime kohe, et on samasugused mehed kui meie. Samuti vene lennukid pommitasid Simunat ja üks talumaja läks põlema meie ligidal. Kui olime veidi puhanud siis hakkasime jälle liikuma teed mööda Määri mõisa poole. Korraga paha aimamata pandi meile kuulipilduja tuli peale vasakult viljarõukude tagant. Õnneks oli paremat kätt tee ääres üks vana kivivundament, mille taha saime kohe hüpata. Vasakule põllule vaadates nägime, et juba vaenlased jooksevad meie poole, tõusime püsti ja panime jooksu üle rukkiorase metsa poole, kuhu oli umbes pool kilomeetrit. Jooksime kõik laias ahelikus, et oleks raske tabada. Kuulid vihisesid ja muld tuikas kuid kõik jõudsime metsa ja keegi pihta ei saanud. Metsa ei tulnud enam meile keegi järgi. Alles siis mõistsime, mismoodi venelased olid meist ette jõudnud. Need olidki need eesti keele rääkijad korpuse mehed punaarmeest. Kuna hakkas lähenema õhtu, siis otsustasime sääl metsas ööbida mätta peal. Kiskusime ära oma pagunid ja mina panin ka sambla alla oma haavata saamise märgi, mille ma sain Narva alt haavata saamise eest. Hommikul hakkasime liikuma metsa mööda Rahkla poole. Metsas kohtasime palju elanikke, kes olid tulnud sõja eest varjule. Kohtasin ka metsas Onga Aadit, kes tundis hästi minu isa. Minul oli siht jõuda Arukülasse, sest seal elas minu tädi oma perega. Liikudes edasi mitte kaugel teest, et ära ei eksi, kuuleme, et kõva tanki roomukite mürin tuleb Rahkla poolt Aruküla suunas. Läbi võsa nägime kui tankikolonn sõitis. Meil tuli aga metsamööda jõuda Pihlaka tädi juurde. Õnneks jõudsime kohale. Mina jäin sinna aga teised neli poissi liikusid metsi mööda edasi igaüks oma kodu suunas. Üks poiss oli Aaspere vallast. Tellisin, et ta läheks minu isa juurest läbi ja ütleks, et ma olen Arukülas. Tädi juures vahetasime ära kõik sõjaväe riided. Igaüks sai erariided selga. Mõne päeva pärast oli isa Arukülas ning siis hakkasime liikuma kahekesi kodu poole. Isa oli väga julge, läksime teed mööda ja Rakverest läbi. Moonaküla ja Tõrremäe vahel oli suur vangilaager saksa sõjaväelasi ja ka erariides mehi täis. Selle koha peal oli tee kinni tõkkepuuga ja kontrollputka tee ääres. Vene sõdur küsis isa käest dokumente, minul käis kerest läbi, et kohe viiakse mind traataia taha teiste hulka. Isal oli 1940. aasta pass nõukogude võimu poolt välja antud, nii kui nägi seda passi andis isale kätt ja ütles, et minge edasi. Minu käest ei küsinud midagi, ei tea kas ma paistsin talle kui poisikene. Küll minul oli hea meel. Veel kümme kilomeetrit, siis juba kõrvalisi teid mööda ja lõpuks jõudsime koju. Nii lõppes minu sõjatee.

III osa Vene okupatsiooni aeg. Elu vanglates ja vangilaagrites

Puhkasin oktoobrikuu kodus. Siis hakkasin mõtlema, et peab minema kuskile kooli õppima, või siis tööle kuhugi, kus saaks õppida mingisugust eriala. Isal oli keegi tuttav Lõhmuse põllutööriistade tehases Rakveres, arvatavasti Lõhmus ise. Ma sain sinna tööle ja oleks vähehaaval õppinud lukksepaks. Aga siis oli lehes kuulutus, et Vaekülas alustab õppetööd (kümnendal novembril 1944) Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikum. Otsustasin minna sinna õppima, millega isa oli ka hästi nõus. Lootsin saada tulevaseks mehhanisaatoriks põllumajanduses. Andsin sooviavalduse ning sain kooli sisse. Anti ka kohe koht internaati kõigile õpilastele, meid poisse oli üheksateist ja tüdrukuid kaheksa. Poisid olid enamvähem kõik kahekümneaastased ning mõni vanem. Esimesed kuud möödusid koolis töö tähe all, sest Vaeküla oli riigimajand. Masindasime vilja ja remontisime hooneid. Minu tööpäevad olid akende klaasimine ja kittimine. Kui olime jõudnud juba paari kuuga suuremad tööd ära teha, siis algas õppetöö. Ei olnud aga vastavaid õpperaamatuid, mida oleks olnud tarvis. Õppisime siis peamiselt vene keelt, matemaatikat, joonestamist ja konstruktsiooni. Igasugused tehnika õpperaamatud puudusid. Ka praktilised tunnid olid iga päev. Traktorid ja mootorid ning põllutööriistad olid olemas aga ühtegi autot ei olnud. Uue aasta sees algasid ka Vaekülas kuuekuulised traktoristide kursused, kuhu tuli üle saja õpilase. Meil tehnikumi õpilastel oli päris lõbus elu, meil oli isetegevusring, laulukoor. Meie poisid elasime ülemisel korrusel ja tüdrukud alumisel. Tehnikumis olid eranditult kõik niisugused poisid, kes olid olnud saksa sõjaväes. Õhtuti tubades juttu ajades igaüks avaldas oma elamusi ja rääkis, kus keegi oli. Meil oli koolis ka õpilasena sama kooli õpetaja poeg. Tema oli olnud saksa sõjaväes vabatahtlik. Hiljem aga tema hakkas vist kartma, et teda ju tunnevad kohalikud inimesed ja annavad teda ära. Ta sõitis ära Tallinna kus elas tema ema, kuna tema isal oli Vaekülas teine naine, kes oli ka õpetaja. See poiss oli hakanud Tallinnas organiseerima teiste poistega Soome minekut üle lahe, enne seda olid nad teinud mingisuguse röövimise toidulaos. Edasi aga nende plaan nurjus ja nemad arreteeriti. Kõike seda kuulsime hiljem, kui ka meil polnud enam vabadust. Mõni aeg edasi kui selle õpetaja poeg oli arreteeritud, kutsuti isa Tallinna mingisugusele õpetajate kongressile. Ta oli juba ära olnud umbes nädal aega, kui naine sõitis Tallinna vaatama, mis tema mehega on juhtunud. Kui naine tagasi tulime saime teada, et ka tema mees on arreteeritud. Meie aimamata midagi halba õppisime koolis edasi ega võinud arvata mis meid ees ootab. Meie hulgas oli üks Torma poiss, keda oli käidud kodunt otsimas, pääle selle kadus ta koolist ära. Siis veel läks Kohtla-Järve poiss, oli olnud samuti tagaotsitav. Tema kadus ühel öösel ära ja oli virutanud minu sõjaväe pikenduse tunnistuse ära ja oli elanud kuskil Viljandi kandis pool aastat minu nimega, siis oli ka teda arreteeritud.

Julgeolekuorganid hakkasid vist kahtlustama meie kooli, et kes sääl kõik on. Meie hiljem arvasime, et meid andsid ära kas komsorg või õpetaja-partorg- poliitjuht. Tema oli meiega väga sõbralik, tihti olime õhtuti koos ja võttis meiega koos viina. Aga arvata on, et tema meid ära andis, kuna meie rääkisime oma elamusi tema kuuldes, et olime saksa sõjaväes olnud. Meie aga ei võinud midagi halba aimata.

Kuuendal aprillil 1945. aastal lõunasöögi ajal sööklas olles nägime läbi akna, et koolimaja ette sõitis Villis ning autost väljusid kaks meest, hästi riietatud ja kaabud peas. Möödus mõni minut ja meie söökla astus meie poliitala õpetaja sm. Merivoo, käes hoidis mingisugust paberit. Ta käskis meid tähele panna, ning alustas juttu, et põllutöö rahvakomissariaadist on tulnud siia kaks meest selleks, et kevade tulekuga suunata Virumaa valdadesse tegema külvikampaaniat. Ta räägib edasi, et tema koos direktoriga oli koostanud vastava nimekirja kuusteist poissi ja üks tüdruk. Kui saate lõuna peetud, siis tulge kõik direktori kabinetti, sest need Tallinna mehed tahavad teile rääkida lähemalt kõigest sellest. Astusime pääle lõunat direktori kabinetti. Need esindajad küsisid meie käest, kas meil on ikka selga panna korralikke riideid, et rahva ette minna valdadesse. Teksti mida peame maarahvale rääkima ja kõike muud informatsiooni pidi saama järgmisel päeval Rakveres Maakonna Täitevkomitees. Meie olime nõus kõigega, et mis siis ikka saame olla suured põllumajanduse asjatundjad et esineda rahva ees. Järgmise päeva kella kaheteistkümneks kutsuti Rakverre. Laupäeva hommikul, seitsmendal aprillil sõitsime kõik Rakvere, mina sõitsin jalgrattaga, millega olin kodust kooli tulnud. Täpselt kell kaksteist astusime maavalitsuse uksest sisse. Koridoris tuli meile vastu üks nendest kahest mehest, kes käisid koolis. Ütleb meile, et siin pole vastavat ruumi, kus enne meile infot anda, et lähme Vabaduse tänavale, sääl on ruumi ja siis säält peale informatsiooni saamist lähme laiali.

Meie kõik olime nii teadmatud, mis asutus seal on. Kui astusime uksest sisse ja läksime treppi mööda teisele korrusele, siis oli selge pilt, kuna koridoris oli sõdur automaadiga. Ka siis ei olnud veel kõik selge. Meid viidi ühte tuppa ning toodi meile hernesuppi sealihaga lõunasöögiks. Toas olid pehmed toolid ja nahkdiivan. Pääle sööki kästi meid minna kõrvaltuppa, sääl olles kuulsime, et uks pandi lukku. Pääle selle tuldi sisse mitme mehega ning käsutati kõik esemed taskutest välja võtta ja lauale panna. Siis käis nagu torge südamest läbi, et nüüd oleme arreteeritud aga mille eest. Pääle läbiotsimist viidi meid laiali trellitatud akendega kambritesse. Samal õhtul kuulati meid kõiki üle. Uurija luges mulle kõik ette, kus ma olin olnud saksa sõjaväes ja mis üksuses, nii et neil olid juba kõik andmed kõige kohta.

Õhtul viidi meid alla betoon keldritesse, selle ruumi aken oli vastu tänavat, kuhu mina sattusin. Minuga ühes keldris oli veel viis koolivenda. Kaks minu koolivenda Metsa Jaan Veltsist ja Kruusamäe Evald Mäetaguselt olid olnud vabatahtlikud saksa sõjaväes ning ka juba allohvitseri auastmes. Nemad kutsuti iga päev ülekuulamisele, ning neid peksti niivõrd kõvasti, et kui nad tagasi säält tulid, siis veri jooksis läbi pükste ning nad ei saanud ei istuda ega lamada suurte valudega. Mina sain ainult paar korda lüüa rusikaga vastu nägu aga minul ei olnud ju midagi muud kui mobiliseeritud sõjaväkke. Ma nägin ükskord oma silmaga peal kui olin ülekuulamisel, umbes kahekümne aastane tütarlaps oli samuti ülekuulamisel, uurija oli ta pannud nahkkuseti peale kõhuli ja siis peksis teda püssi sompoliga nii et veri tuiskas, siis minul oli tõesti niisugune tunne, et mis inimesed need NKVD mehed on, neid võis nimetada ainult timukateks. Meie saime teada ka, et järgmisel päeval peale meie arreteerimist oli tulnud Vaeküla kooli ümber piirama suur hulk vene sõjaväge. Ühesõnaga tuldi veel kinni võtma traktoristide kursuse mehi, kelle nimed neil olid kirjas. Aga suurem osa poisse ei olnud enam kooli tulnudki kui kuulsid, et meid vangi pisteti. Ühesõnaga kõik need, kel midagi karta oli, ei näidanud enam oma nägu. Kundast üks Uudami nimeline poiss kurameeris säält Rägavere kandist ühe tüdrukuga. Mindi selle tüdruku juurde koju, et ehk saavad selle posis säält kätte. Kuna poissi ei olnud, siis viidi see tüdruk kinni. Sama tüdruk oligi, kelle peksmist mina nägin.

Meiega koos sinna külvikampaaniale tuli ka Õunapuu Leida Kulinalt. Ma sain talle niipalju öelda, et viib minu ratta mu õe juurde, kes käis Rakveres kodumajanduse koolis. Siis sai ka minu õde teada, kus mina olen. See Õunapuu Leida oligi võetud silmapetteks kaasa, et meie ei hakkaks kahtlema. Midagi sarnast, mis meid oleks võinud viia iga ühte ise teed. Üks poiss lasti ka vabaks, Moor Olav, tema oli olnud ainult lennuväe abiteenistuses. Ülejäänud viisteist poissi istusime Rakvere Julgeoleku keldris viis päeva. Keldri aknast nägime ainult inimeste jalgu kui kõndisid tänaval, need aknad on ju vastu maad ja kitsad. Minu õde Vilma sai ratta kätte ja teada kus ma olen. Õde tõi mulle iga päev sooja toitu, mida nad koos vanatädiga olid valmistanud. See oli mulle suureks toeks, et on ikka, kes minu eest hoolitsevad.

Kaheteistkümnendal aprillikuu hommikul kutsuti meid kõiki välja, umbes kella kaheksa paiku rivistati üles kõik Vaeküla koolipoisid. Vene sõdurid automaatidega piirasid meid kohe ära, siis hakkasime marssima Vabaduse tn, Lai tn., Võidu tn., raudteejaama. Punasõdureid oli küll vähemalt kolmkümmend, nii et iga poisi jaoks kaks püssimeest. Hommikune aeg, inimesed ruttasid tööle, tänavatel oli palju rahvast. Inimesed vahtisid, mis mõrtsukas küll meie oleme, et nii suure konvoi saatel meid viiakse. Akende pääl inimesed vaatasivad. Üks minu koolivend Sikka Edgar viskas oma sõrmuse eesti lipu värvidega kõnniteele, kus parajasti tema vend oli, vend tahtis sõrmust maast võtta kuid käis kohe käsklus vene keeles “lasen” ja püssitoru oligi juba valmis laskmiseks. Punasõdur läks võttis selle sõrmuse ja pistis tasku. Raudteejaamas pandi meid kõiki ühte vagunisse, oli trellitatud sõiduvagun.

Algas sõit Tallinna poole. Tee peal sõites nägime ikka kõike nii kaua, kuid Tallinnas lükati meie vagun kuskile pimedasse tupikusse. Nii et ei näinud meie kedagi ega midagi, samuti ei näinud meid keegi. Kui avati uks, siis oli vastu ust kinnine auto tagant avatud, ainult astusime vagunist autosse. Autos olid veel kinnised väikesed kapid, kuhu meid ära peideti. Sinna ei paistnud enam mingisugust valgust. Auto sõitis aga ei tea kuhu. Kui ükskord uks avanes olime ühes suures hoovis ümberringi kõik kivimüürid. Arvasime, et eks ta üks vangimaja ole, nii oligi. see oli kurikuulus Pagari tänaval olev Julgeoleku staabi hoone, eestvedaja Boriss Kummiga. Kui olime juba ruumis sees, siis saime aru, et siin on eeluurimise vangla, sest järjest hõisati mehi nimepidi kambritest välja. Meid viidi kohe ühte ruumi, kus võeti kõik riided ära. Siis tehti põhjalik läbiotsimine ja riiete kõrvetus. Läbiotsimine oli nii põhjalik, et vaadati suhu ja kannikate vahele, et järsku on mõni pomm kuskile ära peidetud. Meile nagu tegi kohe see nalja, et nad nii kardavad, kõik see oli nii koomiline ja veider, et pani imestama. Niisugune tunne oli nagu oleks põrgu sattunud, kus ei olnud enam inimlikkust. Kõik karvad ja juuksed aeti ära. Kui kõik see tseremoonia oli läbi, ei ühtegi revolvrit ega pommi ei leitud, ei suus ega taguotsas, siis viidi meid keldritesse laiali. Kõik meie seltskond jagati ükshaaval eri kambritesse. Sääl oli niisugune kord, et päeval magada ei tohtinud ja öösel üleval olla ei tohtinud. Kambris oli umbes kuus –seitse meest. Siin olin ma juba nagu tõelises nõukogude vangikambris. Akent ei olnud üldse, sees oli elektrivalgus. Ruumis olid ees kõik eestlased õnneks. Nende hulgas oli prof. Ariste ja prof. Moora – haritud mehed. Kambris oli ka malemäng sees, nii et sain nende mõlema professoriga malet mängida. Kambri uksel oli luuk, mille kaudu anti meile süüa kaussidega. Ning selle luugi sees oli veel silmasuurune klaasiga ava, mille läbi kontrolliti koguaja, mis ruumis toimub. Kui päeval keegi juhtus tukkuma jääma, siis aeti kohe ülesse. Sain olla sääl kaheksa päeva. Selle aja jooksul kutsuti mind ainult ühe korra ülekuulamisele. Süüdistati mind ja ka teisi koolivend, et meie plaanisime teha koolis relvastatud mässu, et oleme kuulanud raadiot ning pidime organiseerima Soome minekut. Kõike seda aga polnud ning meie ajasime tagasi selle vale ja väljamõeldise aga ikkagi pressiti peale.

20. aprillil pandi mind autosse ja viidi kurikuulsasse Patarei vangla mere kaldal. Alul jällegi saadeti täipõrgusse, sest see oli nende komme, et ükski vangla ega laager ei võta vastu teisest kohast tulnuid ilma täipõrgust läbi laskmata. Pääle põhjalikku kontrolli viidi meid laiali kambritesse. Patarei oli suur vangla, mis mahutas tuhandeid inimesi. Mina sattusin õnneks uude sidejaoskonda, mis oli ehitatud omariikluse ajal. See oli kahekordne hoone umbes kolmekümne kambriga. Mina sattusin kahekümne viiendasse kambrisse, sääl oli ees juba enne umbes seitseteist meest. Muide need kambrid olid ette nähtud neljale mehele, kuna üles tõstetud raudvoodid olid seintel. Minu õnneks olid sääl ees kõik eestlased poliitvangid. Mind võeti hästi vastu ning anti ka magamisase – muidugi põrandale, sest kõik magasime põrandal-

Minul ei ole enam kõiki nimesid meeles, kes sääl olid aga mõned on siiski. Kohtuministeeriumist Räitna, Singeri õmblusmasina kuningas Espenberg, Haapsalu linnavalitsusest Sõrmus, Tahkuranna koolijuhataja Tolli, ETKst Ingliste, Tartu Ülikoolist õppejõud Palm, Aseri tellisetehasest Kütt, mulk Parts ning veel mulk lendur Kitsing. Meie koolipoisid lahutati nii ära, et ei näinud enam kedagi.

Nüüd algas minul vangla elu. Alul olin muidugi harjumata selle eluga aga peagi harjusin ära. Meie kambris oli väga sõbralik ja lõbus seltskond, palju haritud mehed pidasid meile loenguid ja jagasid elumuljeid. Lohutasime endid sellega, et varsti saame jälle vabaks. Kui 19. mail sõda lõppes, siis hakkasid kuulujutud käima ringi, et varsti oleme vabad, esimene tähtpäev oli 30. mai ja nii kui oli see kuupäev käes, tuli jälle uus tähtaeg. Kes tegi neid kuulujutte ei teadnud, kuid see oli omast kohast hea, sest see hoidis kõiki moraalselt üleval. Igasuguste uudiste ja teadete edasiandmine käis läbi salaaukude. Nimelt vaheseina sisse oli urgitsetud väike auk kividesse põranda peale ühte ja teise seina, nii et kahe kambriga oli ühendus, järgmised jälle teistega ja niimoodi terve sidejaoskond. Need augud olid leivaga kinni mätsitud, neid auke polnud üldse märgata, ega valvurid küll vähemalt selle aja jooksul ei saanud teada sellest midagi. Nende aukude läbi käis postiside, vahel ka ajalehed. Siis oli veel teiste kambritega ühendus keskkütte radiaatorite kaudu morse teel. Vahel kui puudus keskkütte torustikus vesi, siis rääkisime läbi toru. Ülemise korrusega oli ühendus akna kaudu niidiga. Iga päev saime õues jalutada, vangla hoovi peale oli ehitatud jalutus putkad laudadest, pealt lahtised, nii et taevast saime ka näha. Sinna laud seinale olid väga paljud kirjutanud oma nimed. Leidsin ka Haljala kirikuõpetaja Talvari nime.

Vangla harilik päev möödus nii. Hommikul tõusime üles, pesime silmad, siis oli kuulda juba koridoris kohvinõu kolinat, mida veeti mööda põrandat ühe ukse eest teise alla. Anti kohvi ja terve päeva leivaports 450gr. korraga kätte. Peale kohvi oli ka natuke midagi veel, kas võid või suhkrut. Vanemad olijad said kodunt pakke. Iga nädal olid paki vastuvõtu päevad tähestiku järjekorras. Meil oli kambris niisugune kord, et kes pakki ei saanud, siis need, kes said andsid osa ka neile. Pääle hommikusööki kambri korrapidaja pesi põranda ära ning koristas ära. Korrapidajaks olid kõik kambrisolijad kordamööda. Kui oli korrapidaja töö lõppenud, algas kohe domino, male ja kabe mäng, nende mängudega möödusid päevad ruttu. Lõunasöögiks anti meile putru, kas kaeratangu, odratangu või kuulsat hirsitangu pudru. Selle pudru sisse segasime harilikult päevase suhkru portsu, see oligi kõik. Peale lõunasööki oli jällegi kas mängimine või siis kas laulsime või mõni mees luges anekdoote või pidas mõnda teaduslikku loengut. Mehi oli mitmesuguse erialaga. Loengud olid eriti huvitavad. Õhtuti anti söögiks pool liitrit supi vett, mis oli keedetud tursa peadest ja luudest, sel ei olnud küll mingit maitset. Õhtul siis vestlesime veel omavahel. Kui tuli magamamineku aeg, panime oma riided külje alla põrandale ja heitsime magama. Ruum oli nii väike, et nii kui silgud olid laotud mehed põrandale. Suvel tuli veel mehi juurde, korra oli 24 meest kambris. Kamber oli umbes kolm korda viis meetrit ehk viisteist ruutmeetrit. Magasime kahes reas jalad olid vaheldumisi, muidu poleks ära mahtunud. Sääl uues jaoskonnas oli sellest hea, et klosett oli toas ja samuti silmapesu kraan. Puhtus oli hea, halba lõhna oli vähe, akna kaudu sai ruumi õhutada. Aga suvel oli väga kuum, sest ikka mehi kuivalt täis ja väike aken. Toiduainete hoidmisega oli paha lugu, liha kippus minema halvaks, kes seda rohkem sai pakiga kodunt. Ligidalt meestel oli parem, sest toodi tihemini ja neile pakke. Tallinna lähedalt üks eestiaegne konstaabel oli niivõrd koi mees, et ei raatsinud ise süüa ega teistele anda. Suurem osa lihast läks ikka temal halvaks.

Meil oli kombeks pidada liha akna vahel, sest sääl oli ikka veidi külmem. Tihti võis näha, kuidas konstaabli lihal ussid roomasid peal. Alul kui mina polnud veel pakki saanud, siis pidas päris hästi minu eest hoolt söögiga Räitna Tallinnast. Mina olin kohe nagu poeg temale. Abikaasa tõi talle tihti pakke ja isegi sooja toitu vahel. Nähtavasti oli tal tutvust ning sai pakki tuua palju tihemini kui kõik teised. Hiljem kui isa juba teada sai, et ma olen Patareis, siis isa hakkas mulle pakke tooma. Ja nõnda isa tõi igal minu tähe päeval mulle paki. Siis oli minul kõht enamvähem rahul.

Igavus tekkis ikkagi veel, olgugi, et oli palju mehi koos. Aga kogu aja ühed samad mehed ja kuud möödusid kuude järel. Tartu ülikooli õppejõud Palm pidas väga palju loenguid ajaloolistel teemadel, Ingliste kaubanduse alal, Tolli rääkis Tahkuranna kurgikasvatajatest. Singeri kuningas Espenberg oli meie hulgas kõige vanem mees, umbes seitsmekümneaastane. Temal oli väga palju rääkida oma seiklustest ja äritegemistest. Tal oli olnud juba tsaarivalitsuse ajal Leningradis, Murmanskis ja Arhangelskis Singeri õmblusmasinate esindajaks. Ta oli käinud mitmel korral Ameerikas ja paljudes välisriikides. Meil oli ka kabeturniir tihti, kabet oskasin ma kaunis hästi mängida. Olin kambris üks parimatest mängijatest. Ainult Räitna ja üks Tallinna raudteelane olid minust paremad mängijad. Malet ma ei osanud õieti mängida, teadsin ainult käikusid. Kõige rohkem sai mängitud doominod, hommikust õhtuni käis laual mäng, välja arvatud söögiajad. Kirjutada ega lugeda ei saanud, see oli täiesti keelatud, ei tohtinud olla ei pliiatsit ega lugemismaterjali. Mina oma koolivendadest ei teadnud midagi, olgugi et nad kõik olid Patareis. Sügisel septembrikuus saadeti üks suur “tapp” ešelon Venemaale. Ka meie kambrist läks hulk mehi, kuid kõik ilma kohtuta. Mina istusin aga rahulikult edasi. Jõulu esimesel pühal kutsuti mind välja, samuti olid ka teised minu koolivennad kambritest välja kutsutud ning pandi autosse ja viidi jälle Pagari tänavale ülekuulamisele. Kuulati veelkord meid kõiki üle, mingisuguseid uusi süüdistusi juurde ei tulnud. 29. detsembril viidi meid Patareisse tagasi, kuid mitte enam endisse kambrisse. Samasse sidejaoskonda, kuid kahekümne esimesse kambrisse. Sääl kambris oli veidi halvem seltskond, kuid siiski kõik eestlased. Muljeid sellest kambrist ei jäänud meelde midagi, ega saanud ka inimesi tundma. Sealt kambrist viidi mind ühel päeval ära vanasse neljandasse jaoskonda kolmekümne esimesse kambrisse vastu merd. Selles kambris oli ka eesti kuulus maadleja kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Siis nägin ma seda meest esimest korda, oli ikka tugev mees küll aga mitte väga suur, kuid muskleis. Ta oli hästi tore rahvamees, mängis meiega kõiki mänge, isegi seda laste plaksumängu silmad kinni. Kui ikka Kristjan lõi, siis oli kohe tunda. Proovisime ka vahel tema jõudu, ronisime nelja-viiekesi toolide peale, tema oli keskel, siis kargasime talle kallale, et maha murda, kuid peagi leidsime endid igaüks isenurgast põrandalt. Tema ainult vähe liigutas kätega ja oligi õhk puhas. Aga eks ta sõi ka mitme mehe eest. Vangla poolt anti talle vähemalt poole suurem ports, kuid seda ta ei söönud, andis selle ühele mulgile, kes pakki ei saanud. Palusalule tõi naine pakke ja suurem osa kõik sealiha näol, praetud ja keedetud.

Ühel päeval kõrvalkambrist kostis kõva müdinat. Sääl olid eestlased ja venelased segamini ning siis oli veel juurde toodud neli-viis meest venelasi kriminaale “platnoisi”. Need olid hakanud röövima eestlaste pakke. Aga need venelased ei teadnud, et sääl kambris oli Berliini olümpia hõbe poksis Stepulov. Tema oli siis need venelased pehmeks tagunud ning ükshaaval peadpidi tünni pistnud, mis oli vanas jaoskonnas igas kambris väljakäiguks. Siis oli venelastel hädakisa lahti ja nad oli ära viidud säält kambrist teise kambrisse. Meie kambris oli väga rahulik elu, venelasi ei olnud.

23. veebruaril 1946. aastal kutsuti mind kambrist välja, arvasin kohe, et nüüd on kohtu sõit. Nii ka oligi, koguti meid kuus koolipoissi kokku ja viidi autoga Roosikrantsi tänavale, kus asus sõjatribunal. Ootasime ühes toas kõik kuuekesi mitu tundi. Siis viidi meid ühte tuppa, kus istus üks mees. See luges meile ette, et koolist kõik igasugused muud süüdistused on ära langenud, ning kõigil on jäänud on süüdistuseks ainult saksa sõjaväes teenimine. Ning sõjatribunal on mõistnud meile kõigile paragrahv 58-1a alusel 10+5. Kümme aastat vabaduse kaotust töö ja kasvatus laagrisse ning viis aastat asumist Siberis, või ei tea kus. Nii oligi, et üks mees luges ette selle ränga karistuse ja polnud mingisugust kohut. See tegi pahameele küll, et mina olin ju mobiliseeritud sõjaväkke ja selle eest niisugune karistus. Kuid kellele sa kaebad, kui oleks hakanud õiendama, siis oleks veel juurde pandud. Säält viidi meid autos jälle tagasi Patarei vanglasse. Täpselt Eesti Vabariigi aastapäevaks oli kingitus käes. Olin veel kolm kuud Patareis, nii et kokku olin Patarei vanglas kolmteist kuud. 1946. aasta maikuus viidi mind siia ligidale Vasalemma laagrisse. Siis oli kohe nagu hea meel, et ikka kodumaale jäeti. Vasalemmas oli väga raske töö, mina sattusin tööle kivi karjääri. Eraisikud lõhkasid lõhkeainega lahti ja meie pidime labida ja kirkaga siis seda kivi vagunisse loopima. Lõhkamine käis harilikult siis, kui meie olime lõunal. Sääl oli ka lubjatööstus ning ka tehti marmorist mingisuguseid asju aga meie sinna ligi ei saanud. Midagi lahedamat seal ei olnud kui vanglas, ei tohtinud kirjutada ega ajalehte lugeda. Ajalehti lugesime salaja, sest meil oli sääl tööl ka eraisikuid ning need tõivad meile lehti. Aga nagu selgus, et kes oli huvitatud lehe uudistest, siis äraandjad jällegi kaebasid ning pandi musta nimekirja ja vanemad olijad rääkisid, et ikka vahetevahel viiakse osa vange ära Lasnamäe vangla ja sealt tapiga Venemaale. Muidugi parema meelega oleks ikkagi olnud kodumaa pinnal. Ei saanudki mina sääl kauem olla kui kolm ja pool kuud. Ühel päeval väljakutsutute nimekirjas olin ka minu nimi. Eestimaa pinnal ei saa olla. Oligi sõit Lasnamäe vanglasse, sääl koostati mõne päevaga terve ešelon Venemaale saatmiseks. Sääl vanglas oli juba olukord segane, kõik olid segamini nii poliit- kui kriminaalvangid, eriti palju oli igasuguseid vene rahvusest mõrtsukaid ning vargaid. Meie õnnetuseks tehti nii, et igasse vagunisse pandi eestlasi ikka vähem ja kriminaale venelasi rohkem, seda tehti muidugi meelega. Nad kartsivad ju poliitvange nii kui vanapagan välku. Ehk aga lõikavad vaguni seina või põranda läbi ja lähevad jooksu.

Algas 12. septembril 1946. aastal pikk ja vaevarikas teekond teadmatusse. Minul oli oldud siis juba üks aasta ja kuus kuud vangina oldud kodumaa pinnal. Mis edasi saab oli väga õudne mõelda, sest olime ikkagi juba kuulnud, et Venemaale viiakse suurem osa surema. Kui seda kõike üle elades mismoodi algas see sõit, siis tuli küll hirmuvärin peale, et varsti on viimane päev käes. Venelastest kriminaalvangidel oli ülekaal, nii et meie elu läks päris lootusetuks. Olime suurtes pulmanvagunites ühesõnaga loomavagunites, sisse oli laudadest löödud kahekordsed narid magamiseks. Meid ei lastud üldse nari peale, kuigi sääl oli ruumi küll. Olime sunnitud olema naride all põrandal, magasime ka sääl nii kui koerakutsikad. Võibolla meie oleks suutnud ka midagi ära teha enda kaitseks, kuid vagunisaatjad punaväelased olid täiesti ühel nõul venelastest vangidega. Kui meie midagi hakkasime enda kaitseks ütlema, siis tuli nende suust kuradi fašistid. Meie ootasime ainult, et lõppeks see hirmus sõit ja elu sisse jääks. Esimestel päevadel tehti meid kohe paljaks. Võeti ära kõik riided seljast ja jalast jalanõud, jäeti ainult ihupesu selga.

Ükskord päevas anti meile ainult toitu ja see oli tangupuder ja leib. Meile eestlastele anti ainult nii palju, et hing sees seisis, vett sai ka küllaltki vähe. Püssimees oli toidujagamise juures, iga vaguni otsas oli püssimeeste putka. Niipalju saime teada, et Leningradist sõitsime Vologda suunas ja säält Vorkuta suunas. Ilmad läksid kogu aja külmemaks ja meie olime pesu väel, venelased ajasid meie riided endale selga, ega neil polnud külm. Vagunites soendust ei olnud, mida põhjapoole sõitsime, seda kriitilisemaks läks olukord. Komis oli juba lumi maas. Olime niimoodi nari all külmetanud peaaegu kaks nädalat, kui 24. septembril Uhta rajoonis Išma jaamas peatus rong ning meie õnneks võeti meid vagunist välja, muidu kui oleks veel põhjapoole viidud, vaevalt et meie tervised oleks siis enam vastu pidanud. Osa sellest ešelonist läkski põhjapoole edasi, kuid meie vagun võeti kõik maha. Kui vagunitest väljusime, siis oli lumi maas ja 12 kraadi külma. Meie olime pesuväel ja paljajalu, venelastel meie riided seljas. Meil oli laagriülem jaamas vastas, tema oli rahvuselt juut Aismann. Tema esimene küsimus oli, et miks meil riideid seljas ei ole ja paljajalu. Meie siis näitasime näpuga, kus on meie riided, ta ütles, et pole viga. Venelased vaesed mehed ei võinud arvatagi, mis neid ees ootab. Laager oli kohe sääl jaama juures, viis meid kohe sauna, et sooja saada. Kui saunast välja tulime andis meile tuliuued vatipüksid ja puhvaikad ning vildid. Järgmise päeva hommikul olid kõik meie riided ühes ruumis laua peal ning iga üks valis sealt oma riided välja, Kõik riided saime kätte. Laagriülem ei sallinud üldse kriminaalvange, tema kogus omale ainult poliitvange. Need meiega koos sõitnud sulid saatis minema kusagile mujale. Nii olime siis uues elukohas Išma jaama lähedal. Mina sattusin ehitusbrigaadi, kuhu pandi kõik eestlased. Hakkasime ehitama barakkelamuid vangide jaoks. Vanu barakke oli enne, kus juba enne meid olid vangid sees. Uusi ehitati kogu aeg juurde. Raiusime toorest palkidest vaiad sisse ja tegime musta nurkadega majad. Muid tööriistu ei olnud kui saed, kirved, haamrid ja naelad. Laagriülem saatis ära kõik kriminaalvangid ja kogus omale ainult eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Ta tahtis ainult töömehi aga venelased ei viitsinud tööd teha.

Nendes vanades barakkides olid olnud vangid 1941. aastast, siis kui ehitati raudteed Vorkuta, sääl oli veel raudtee töölisi, kes rääkisid, et seda raudteed ehitasid vangid ning iga raudtee liipri all on vähemalt üks laip, nii palju oli ära surnud neid. Need vanad barakid olid olnud kaua aega tühjad, neis oli tohutult rotte. Õhtul kui naride pääle magama heitsime, siis jooksid põrandal karjas ringi. Isegi jooksid nad magades inimeste pääl, minul oli ka niisuguseid juhuseid. Meie püüdsime neid nii, õhtul kui voodi heitsime tegime kapi ukse irvakile, mis oli kahe nari vahel, sääl oli sees toidukraami. Nii kui rott kappi läks, sai uks kinni lükatud. Meil pidevalt õhtul ja öösel oli tuli pliita all, sest muidu oli külm. Kui kapi viisime pliita ette ning pliita uks lahti tehtud, ning kapp pandud pliita ukse ette ja veidi kapi ust avada jooksis rott kohe tulle ja nii neid hävitasime. Rottidega ei saanud ma kaua koos olla.

Meid viidi sügavasse metsa, kus oli juba valmis ehitatud uus laager. Sääl barakkides enne vange ei olnud. Meid sai sinna umbes 400 meest. Sinna oli ehitatud Išmast kitsarööpaline raudtee, mida mööda hakati metsast palke välja vedama vagunitega. Meie laagriülemaks sai ikkagi Asmann, tema jagas ilusti mehed rahvuste järgi ära. Meie brigaad nelikümmend meest olid kõik eestlased. Läksime metsa lõikama, tehti kolmemehelised lülid, üks saagis ühemehe höövelhammastega Kanada raamsaega, teine laasis ja põletas oksad ning kolmas vedas hobusega välja laoplatsile. Oksalaasija aitas palke peale veeretada reele, laoplatsil aga olid vastavad mehed, kes aitasid maha laadida ja veeretada staablisse. Meie laagris oli neli metsalõikus brigaadi, üks brigaad oli ainult mustadest Kaukaasia rahvustest. Siis oli raudtee ehitusbrigaad, mis koosnes ainult eestlastest ka brigadir oli eestlane Pärnumaalt Iklast pärit Ostrat Jõenurm. Metsa tuli ju raudtee ehitada igasse kvartali, kus metsatöö toimus. Kõige pealt lõigati kvartali sisse sihid ringi, kus igas nurgas oli kõrge valvetorn püssimehe jaoks. Relvastatud sõdurid viisid meid hommikul tööle, siis nad läksid tornidesse valvele ja õhtul viisid meid jälle koju. Algul kui metsa lõikus tükid olid laagri lähedal, käisime jala, kui kaugemale läksime, siis sõitsime rongiga “suslaga”.

Metsamaterjali laoplatsid tegime alati keset kvartali, et oleks ligem vedada hobustega metsa välja, raudtee ehitati kahe brigaadi laoplatsi vahele. Tuli hakata tegema rasket metsatööd. Mina hakkasin hobusemeheks, õnneks sain ma tugeva hobu Ardenni tõugu täku, kuulsime, et need olid Saksamaalt sõjasaagiks saadud. Ta oli nii tugev, et ma laadisin ikka poolteist – kaks tihumeetrit toorest palki peale ja kõik vedas ära. Ma vedasin ikka päevas välja kümme –kaksteist tihumeetrit metsamaterjali. See tuli aga kõik maha saagida ja tükeldada ühel mehel, selleks oli Viljandimaa mees Jaan Saar, oli tugev mees. Oksalaasijaks ja põletajaks oli Uno Palling Tallinnast, kes aitas minul ka palke peale laadida. Väga toredad ja tugevad mehed olid, kõik kolmekesi saime ka kodunt pakke ega muidu poleks niipalju tööd jõudnud teha. Laagri toit oli väga nigel, kaks korda saime päevas süüa, igal hommikul ja õhtul. Liha ei olnud üldse. Iga päev oli kapsasupp, mis oli keedetud tursa peadest ja luudest, tursa liha oli lõigatud tükkideks ning ära praetud toiduõlis, seda anti üks tükike päevas. Siis oli veel väga kõvaks keedetud tangu ehk hirsi pudru, mis oli samuti tükkideks lõigatud ja ära praetud, saime seda samuti ühe tüki ehk umbes kahe tikutoosi suuruse. Natuke saime ka suhkrut kuivalt kätte, harilikult tegime sellest leivasuppi, mida nimetati laagris “mõrtsukaks”. Leivaports oli 450 grammi, kuid normi ületamise eest võis saada kuni üks kilo ja 200 grammi. Aga kes ei jõudnud normi täita sai ainult 450 grammi, nii et väga suur vahe oli. Meie kolmekesi saime kogu aja 1200 grammi. Algus oli küll väga raske. Brigadiriks oli meie eestlaste brigaadis valgevenelane Savostin, väga halva iseloomuga mees, muide ka poliitvang. Ta vihkas neid, kes ei jaksanud tööd teha, töö juures tagus neid puukangiga selga või kuhu juhtus. Aga suurem osa eestlastest olid ju haritlased, kes polnud füüsilist tööd teinud, need ka enamvähem kõik langesid välja. Jäid haigeks või nii nõrgaks, et viidi ära haigla Išmasse. Aga ega sääl midagi ei ravitud, hoiti lihtsalt sääl, kus nad suurem osa surid. Oli neid ka, kes püüdsid põgeneda, kuid enamvähem kõik võeti kinni. Üks juhus oli, ta sai kodunt postiga kompassi, läks ka jooksu ja meile teda küll tagasi ei toodud, ei tea, mis temast sai. Mõni mees pani sõrmed kännu peale ja lõi kirvega sõrmed otsast ära, et saaks säält minema, mis nendega tehti ei tea. Paljud jäid töövõimetuks brigadiri metsikuse tõttu. Tehti ka seda, et kui saadi jooksik kätte, siis lasti laagriõues kõikide silmade all maha. Üldiselt konvoi ülemad ja julgeoleku ohvitserid olid kõik väga julmad mehed. Õnneks, et laagriülem juut Asmann oli väga tore mees, kui seda meest poleks olnud siis võibolla poleks meie keegi tagasi tulnud. Ja ega pakid ka kohe ju ei hakanud tulema, nii et paljud jäid nõrgaks ega polnud enam suutelised tööd tegema. Mind ja minu kampa - Uno ja Jaani see õnneks oli see, et brigadiri magamisase oli meie juures. Ta nagu ikka siis meid nagu hoidis rohkem, andis vahel parema metsatüki meile. Kui juba hakkasime pakke saama, siis andsime ka temale, see oli siis väga suureks kasuks meile. Aga suurem osa teistel pakisaajatel juhtus nii, et ühekorra sai süüa oma pakist, ööseks pandi harilikult pakk pea alla, et siis nagu tunneks kui hakkab keegi ära võtma, kuid raske töö väsitas nii ära, et ei saanud aru enne kui hommikul üles tõustes enam pakki polnud. Venelased platnoid olid teinud öösel puhta töö, nii ei saanud pakisaaja rohkem süüa oma pakist kui ühe korra. Kaevata polnud kellelegi. Oli üks niisugune juhus, üks eestlane sai paki ning pakis oli tangu, ta keetis õhtul pudru, kuid keetis liiga vähe, polnud kannatust, et oleks pudru pehmeks keenud, sõi seda putru palju ning valud tulid sisse, ta sõi ikka nii palju, et kõht läks paisudes lõhki, ning andis elu. Paljud jäid haigeks, kui paki said, sõid liiga ahnelt tühja kõhuga. Mõne mehe, kes andis oma leivaportsu ära tubaka eest, saatis hauda suitsetamine. See oli muidugi päästetud, kes leiba sai tubaka eest ja üldkokkuvõttes jäi eestlasi järgi väga vähe. Need, kes polnud enne füüsilist tööd teinud langesid rivist välja enamvähem kõik ja neid just kõige rohkem oligi.

Esimesel aastal kui sinna metsa laagrisse läksime, oli barakkides tohutu palju lutikaid, see oli midagi kohutavat. Õhtul kui juba enamvähem kõik magama jäid, siis tulid nad lagedale. Seinad täitsa punasivad. Mina magasin alumise nari peal, siis ülemise nari põhi oli päris kuivalt lutikaid täis. Magamise ajal kukkusid vahel suhu. Meie nimetasime neid “võitmatuks punaarmeeks”. Hiljem saadi neist ikka jagu peaaegu aga mitte põhjalikult.

Esimene talv oli raske küll metsas tööd teha, see oli siis 1946-1947 talv. Lund oli tohutult palju, umbes meeter sügav. Üks brigaad rookis pidevalt metsas metsaveo teid sisse, et hobusega liikuda saaks. Puutüved roogiti ka kõik lumest välja, et saagida sai, puud tuli langetada kõik lahtikaevatud teede äärde, kui puu kukkus lumme, siis oli tegemist, et neid palke säält kätte saada, see võttis ju nii palju aega, et ei jõudnud päeva normi teha.

Suvel oli palju kergem tööd teha., ainult et vankri pääle oli palju rohkem punnimist, sest oli ju väga palju tihumeetreid palke ja jämedamaid. Suvel ei olnud okste põletamist, sest sääl olid ju ürgmetsad ja metsa all kasvas ainult põdrasammal, mis põles kui püssirohi. Metsas olid enamvähem kõik männid ja lehised, oli ka mõni kuusk ja kask, kuid väga vähe. Mändidest olid juba pooled puud ära kuivanud jalapeal, need olid kõik ilma kooreta ning nii kõvad, et helisesid. Need läksid kõik enamvähem saematerjaliks. Kuive palke sai pandud koormasse vankri rõukude vahele nii palju kui mahtus, ikka kaks tihumeetrit koormasse. Sääl oli ka metsa all hästi jämedaid vanu palke, teati rääkida, et tsaari valitsuse aegu olid inglased omale ülestöötanud metsa, kuid neist jämedatest palkidest ei saanud jagu. Aga sääl oli ka millalgi ammu olnud metsapõlemisi, nimelt need suuremad vanad kuivad männid olid alt tüvest ära söestunud. Väga palju oli põtru, sest nende söögi sammalt oli tohutult palju. Ja ega neid seal ükski jahimees ei seganud. Vahel kuulsime, et laagriülemused ja valvemeeskond oli käinud jahil. Isegi ükskord olid nad nii lahked, et anti meile vangidele maitsta karuliha.

1948. aasta kevadel kui juba metsaalune oli kuiv, puhkes kvartalis tulekahju, kus meie töötasime. Tuli levis nii kiiresti, et tuli hobune lahti rakendada vankri eest ja laagri poole ajama, ei siis olnud enam konvoid tarvis ega midagi. Kuna see raielank oli laagri lähedal ja tuul laagri peale, lõikasime kiiresti laagri aia tagant metsa maha ja juhtisime tule laagrist mööda ja päästsime nii laagri ära. See tuli aga läks 45 km edasi jõeni, kus siis teisel pool jõge oli mets mahavõetud ning tulele oli piir pandud. See oli esimene kord minul näha nii suurt metsatulekahju. Metsas ladudest ei jäänud midagi järgi ning vankritest ainult raud osad.

1948. aasta suvel korraldati brigaadide vaheline sotsialistlik võistlus, samuti gruppide vaheline, kes kõige rohkem jõuab kaheksa tunniga välja vedada. Kõik grupid läksid hommikul uue langi pääle, kus ei olnud enne ühtegi puud langetatud. Võistles kaks brigaadi, meie eestlaste brigaad ja mustadest koosnev Ahmedovi brigaad, need olid kogu aja kaks kõvemat brigaadi. Mets oli ka enam vähem võrdne, selge männimets ja keskmise kasvuga. Hommikul tulid kohe metsa ka igasugused asjamehed: ökonomistid ja raamatupidajad, kes kontrollisid, et ei oleks sohitegemist ega juurde kirjutamist. Meie vedasime oma laoplatsile ja Ahmedovi mehed oma laoplatsile. Algas äge tööpäev, minul olid väljavaated head, sest niisugust hobust polnud terves laagris. Hobuse nimi oli “Kasak” tema päästis meie au. Lõunapaiku oli kuulda, et üks Ahmedovi brigaadi grupp on minuga umbes võrdselt välja vedanud. Kui oli töölõpp, mis lõppes täpselt kõigil korraga, siis oli minul väljaveetud täpselt 24 tihumeetrit. Kuid metsas meie ei saanud teada, et palju siis see Ahmedovi grupp vedas. Kui saabusime laagrisse, siis oli juba eemalt näha, et värava peal on suur loosung suurte tähtedega, et sotsialistliku võistluse võitja on Kasearu grupp, kuna hobusemees oli grupi vanem. Siis kuulsime, et Ahmedovi brigaadi kõvem grupp oli välja vedanud 23 tihumeetrit metsamaterjali. Järgmise päeva õhtul sööklas söömaajal tuli meie laua juurde laagriülem Aismann, ütleb meile nii, et homsest päevast olete kolmekesi kõik üle viidud tehnilise personali hulka ning hakkate tööle metsavastuvõtjatena praakeritena. See oli küll nii hea rõõmusõnum, et saame nii kerge töö peale. Meil oli lihtne hakata tööle praakeritena, sest üleliidulised gostid olid meil juba pähe õpitud, meil oli venekeelne õpik ja ka eestikeelne. Praktika oli ka minul täiesti olemas, sest ma ju iga päev vedasin metsa välja, meie brigaadis oli metsa vastuvõtjaks üks vanem mees Sinovjev, kui mõne koormaga laoplatsile tulin, siis tema ei tulnud talvisel ajal tule äärest ära, ütles, et mõõda ja märgi ise ära. Minul oli juba silm sama hea kui mõõdupulk, tuli ainult palgi otsa kirjutada sort, diameeter ja pikkus ja kas ehituspalk C või saepalk П. Nii et hakkas tuttav ja kerge töö. Minul oli selle üle eriti hea meel, et mina sain just sama eestlaste brigaadi vastuvõtjaks, endine mees Sinovjev sai töödejuhatajaks. Uno sai metsalaadimise juurde vagunitesse vastuvõtjaks-praakeriks, temal oli sellest halvem, et tuli vahel öösel ka välja minna, nii kuidas vagunid ette anti, polnud kindlat kellaaega. Aga vahel ei olnud terve öö või päev vagunid tulnud, siis oli vaba ning puhkas. Hiljem sai Uno ülemisse lattu Išma jaama juurde laiarööpalise raudtee peale laadimise kümnikuks-praakeriks. Sinna veeti meilt metsast kitsarööpalisega mets kokku ning laaditi säält edasi laia peale vagunitesse. Uno ühesõnaga võttis meie käest metsa vastu ning saatis siis juba sinna kuhu kästi, suurem osa läks Ukrainasse. Ühesõnaga metsamaterjali ladudes oli jäme ots eestlaste käes. Kvaliteedi nõuded olid küll väga kõrged, järjest käisid metsatööstus keskustest kontrollid. Kui nüüd vaadata siin seda tööd Eestis, siis seda ei saa üldse võrrelda sellega, mis oli Komis, aga oli ka kuulda, et osa mets läks välismaale. Allaraiet ei tohtinud palgi küljes olla, viltu lõiget ei tohtinud olla, pikkus pidi olema täpne ning oksad pidid olema raiutud nii, et midagi polnud märgata. Kui ausalt öelda, siis vene rahvusest praakerid ei saanud kunagi niisugust korda kui oli minul. Kui tuli mingisugune komisjon, siis toodi alati minu laoplatsile ja alati sain kiita, et vaadake, kus on kord. Palgid olid ka staablitesse nii sirgelt veeretatud, et otsast vaadates oli nii kui nööri järgi pandud. Laoplatsi töölised tuli kohe algul välja koolitada hiljem nad harjusid ära, et ei osanudki enam teisiti tööd teha. Nii et ka venelased oskavad tööd teha, aga kui ei nõua korda, siis on päris korralagedus käes.

Väga hea oli olla Jõenurme Ostrati brigaadis raudtee ehitusel, sinna kippusid paljud minema. Sääl oli esiteks kerge nokitsemise töö ja raudtee pandi maa peale ning talvel lumele, kes seda kindlaks tegi kui palju sinna alla kiva või lund tuli panna. Oss oli ka haruldase hea iseloomuga mees, ta tegi ikka töökäsud nii, et kõik olivad rahul. Paha oli vaadata küll seda susla sõitu, vaarus kahele poole kui juba hoo sisse sai. Aga väga harva nad rööbastelt maha läksivad. Ükskord oli niisugune juhus, et vedur läks rööbastelt maha ja nii õnnetult, et selle koha peal kus vedur maha läks oli kaevatud maa sisse suur liiva auk selleks, et täita raudtee alust, vedur oli ilusti sääl augus rataste pääl ja ainult korsten paistis august välja. Aga vangid siiski omal jõul saime selle veduri säält välja. Vedurijuht oli alati üksi ja oli eraisik, ma mäletan seda vedurijuhti, kelle nimi oli Kolovanov, väga tore mees, tema tõi meile vangidele isegi viina kui tellisime. Ühel hommikul oli selline juhus, meid viidi tööle rongiga, metsas hargnes tee mitmes kohas, sest laoplatsid olid ju mitmes kohas. Tee hargnemise kohal sõitis vedur ja mõned vagunid üht teed mööda ja meie vagun läks teisele teele ning tõmbas meie vaguni küljeli ja just ukse poole vastu maad. Siis olime niikaua sääl vagunis, kui meie vagun tõsteti üles ja sõit läks edasi. Muide meid veeti kinnistes vagunites tööle ja tagasi. Üle loeti meid kolm korda päevas. Hommikul tööle minnes võttis konvoi ülelugemisega meid vastu, õhtul töö juures enne ära tulekut loeti ja laagrivärava juures õhtul siis oli viimane lugemine. Siis kobati kõik ükshaaval üle, riided, et keegi järsku kirvest laagri ei vii. Tööriistad jäid õhtul kõik metsa. Ükskord juhtus niisugune lugu, metsas enne äratulemist oli üks mees puudu, see oli suvisel ajal. Meie olime kõik rivis, üks sõdur valvas meid ja neli läks koos koertega otsima. Mitte meie rivist kaugel oli see mees jäänud magama oksahunniku äärde. Nägime pealt kui koer leidis ta üles. Valvur oleks saanud ju koera ära kutsuda, kuid see tegi neile nalja, kui koer kiskus mehe riided seljas tükkideks.

Komis olid väga külmad talved ja soojad suved. Talvel oli järjest üle kolmekümne ja isegi üle neljakümne kraadi külma. Seaduse järgi ei tohtinud tööle vange viia kui oli üle 36 kraadi külma. Aga öeldi, et eks päevapeale lähe soojemaks. Kui oli –40 kraadi, siis tööle ei aetud. Vahel olime nädal aega jutiga barakkides ja pidasime külmapühi. Seda karta ei olnud, et barakid oleks külmaks jäänud, puid oli ju meil metsas kuivi niipalju kui meie jaksasime koju viia. Metsas tegime pliita puud valmis, ning seljas viisime koju. Külmaga töö juures oli ka koguaja tuli maas. Kõik pühapäevad olid puhkepäevad. Suvel oli sääl tohutult sääski, küll oli kõrge ja liivane maa, vesist maad ei kohanud seal üldse. Suvel käis vagunite laadimine ka öösel, sest ööd olid valged, päikese puna ei kadunud loojangu ja tõusu vahel ära.

Ühel uuel raielangil oli väga hea laoplatsi koht, mingisugune vana jõe säng. Töötasime kahe brigaadiga ja laoplatsid olid vastamisi, raudtee siis kahe laoplatsi vahel. Sääl raielangil oli väga hea männimets, meil oli juba kummalgi brigaadil umbes 12 tuhat tihumeetrit metsa laoplatsil. Sääl oli ju nii hea staabeldada, palgid veeresid ise allamäge. Palgivirnad olid nii kui suured majad, aga mets oli kõik ära vedamata, sest raudtee ehitus just käis sääl ligidal. Ühel õhtul kui olime juba laagris ning sööklas söömas, tuli järsku käsk tulekahju kustutama minna, et meie laoplatsid põlevad. Pandi meid vagunitesse ja metsa sõit. Kui sinna jõudsime, siis kustutada polnud enam midagi, kuumus oli nii suur, et vaata eemalt kui põleb. Põles ära kõik 24 tuhat tihumeetrit head väärtuslikku ehitusmaterjali. Põlema oli hakanud valvuri torni alt, mis oli laoplatsi lähedal ja tuul oli laoplatsi poole. Järelikult valvur oli suitsuotsa maha visanud. Ta viidi ära aga meie ei tea mis temaga tehti. Järgmisel päeval kaevasime huvipärast seda põlenud maad, et saada teada kui sügavalt maa ära põles, pool meetrit oli liivvalge. Minu arvestuse järgi oleks sellest metsamaterjalist saanud ehitada vähemalt 800 individuaalelamut. Aga seal metsast puudu ei tulnud, läksime jälle uue langi peale. Ühel suvisel pühapäeval aeti meid jälle välja tulekahjule. Tuli oli puhkenud tühja langi peal, kus olid ainult oksahunnikud. Kuid need andsid palju hoogu tulele. Oli tegemist, et saime ära kustutada, sest kui tuli oleks jõudnud kasvavasse metsa, siis poleks enam ära kustutada saanud. Tule tekke põhjus jäi meile teadmata.

Kuni 1949. aasta küüditamiseni oli minul kodustega kirjavahetus ja pidevalt sain pakke. Mis juhtus kodus ja üldse kodumaal, meie ei saanud kohe teada, sest kirjad käisid ju kõik läbi kontrolli. Mulle hakkas aga pakki saatma tädi Ella, siis oli selge pilt, et midagi on kodus juhtunud. Hiljem sain teada kui juba olin tagasi Eestis, et isa oli olnud enne küüditamist Tudus metsaveo normi tegemas. Samal ajal see oli, märtsikuus 1949 a. tulnud kohalikud võimumehed kommunistid ja viinud ära kõik alates lusikatest ja lõpetades hobuste ja põllutööriistadega. Kui isa Tudust tagasi tuli olid nad kõik sunnitud ära minema, sugulaste juurest otsima peavarju ja süüa. Noorem õde käis veel Haljalas koolis, tema oli võtnud enda juurde korterisse Haljala endine pagar. Isa, ema ja vanem õde Vilma läksid Merikülasse Kadila lähedale minu tädimehe juurde redusse. Noorem õde lõpetas Haljala algkooli ja läks siis Rakvere keskkooli, korteris oli vanatädi juures, kelle juures 1945. aastal oli ka õde Vilma kui käis koolis. Peale keskkooli lõpetamist sai Rakvere raamatukauplusse müüjaks. Isa, ema ja vanem õde arreteeriti tädi juurest. Isa mõisteti süüdi passirežiimi rikkumise pärast ja oli mõned aastad Narva ja Valga vanglas ning sai vabaks 1952. aastal. Ema küüditati Siberi Novosibirski oblasti, ning sai sealt tagasi 1957. aastal. Vanem õde oli viidud Venemaale Molotovi linnalähedale ehitustööle, oli teinud pottsepatööd, isegi korstnaid. Isal vedas kõige rohkem. Seda kõike sain ma teada alles 1954. aasta suvel kui sain vabaks.

Praakeri ametiga olin ma väga rahul, sest kehalist tööd ei olnud. Kui mina veel hobusemees olin, siis metsas saivad minu jalasääred veristada vastu oksi, säärte külgedele just kondi pääle tekkisid verised armid, mis kuidagi ära ei paranenud. Ei olnud ju mingit ravimit peale panna. Laagris oli küll velsker, samuti vang, kuid peale kraadiklaasi ei olnud tal midagi. Kui oli kellelgi palavik, siis sai töölt vabaks, muu veaga ei saanud keegi vaba päeva. Ja niimoodi olid minul need lahtised haavad jalgade peal poolteist aastat, enne kui ära paranesid. Märgid on alles tänapäevani. Nende kohtade peal kasvas nahk kondi külge kinni. Siis tuli veel üks häda kallale kui olin juba metsapraaker. Nimelt jalad hakkasid valutama nii kõvasti, et ma ei võinud kuidagi olla ei istuda ega pikali olla, kõige parem oli siis kui liikusin. Meil oli laagris üks eestlane vang, elukutselt arst, kes kirjutas mulle retsepti. Ma saatsin selle kirjaga isale, ta oli läinud apteeki ja apteeker oli öelnud, et niisugust ei ole tema kuulnud. Aga isa pika nurumise peale oli ikkagi valmistanud seda kaks pudelit, ning isa saatis need mulle pakiga ära. Ma määrisin kahe nädala jooksul ühe pudeli ära ja tänaseni pole ma niisugust valu rohkem tundnud. Ühe pudeli andsin metsameistrile, kes oli samuti hädas kui mina, ka tema sai valust lahti. Meil oli laagris ka palju niisuguseid kriminaalkurjategijaid, kes olid juba kolm korda saanud 25 aastat. Kuid nad said ju hästi ruttu vabaks, Stalini ajal ju anti neile järjest amnestiat. Need mehed olid ka päris mõrtsuka välimusega. Meil oli üks niisugune mees leivalõikajaks, kes lõikas vangidele leivaportse valmis. Ühel öösel oli läinud ülemuste barakki, ühesõnaga ülemused ja vangid olid eraldi barakis, ta tappis seal mitu meest ära. Hommikul kutsus ta enda juurde julgeolekuülem, sellele lõi ta seitse haava leivalõikus noaga. Meie laagrist viidi see mõrtsukas kohe ära aga ei tea, mis temaga tehti.

Järgmisel ööl ei julgenud meie magama jääda. Meie kõik metsaga tegelevad kümnikud ja praakerid olime eraldi barakis. Niisugused platnoid enamvähem saadeti ära. Pidevalt saadeti ka poliitvange ära ja toodi jälle uued, see oli julgeoleku süsteemi üldine komme. Meid metsa asjamehi ei puudutud, laagriülem ei lasknud ära viia. Harilikult viidi ära kas Vorkuta, Inta, Salihardi, Norilski või siis juba kaugele Magadani Vaikse ookeani äärde. Umbes 1951. aastal tulid töö juures suured muudatused. Nimelt hobuste asemel tulid metsaveo traktorid puugaasi küttel, ning käsisaagide asemel elektrisaed, mis voolu said veetavatest diiselmootoritest. Üks mootor oli platsil tükeldamise juures ja teine metsas langetamise juures. Tuli ehitada igale laoplatsile estakaad, kuhu peale traktorid vedasid pikki tüvesid. Minu töö läks palju raskemaks, sest mis viga oli hobusekoormat vastu võtta, kus kõik valmis palgid peal. Aga siis olid brigaadis kolm traktorit, mis kõik vedasid ühele estakaadile. Mina pidin kõik kolm koormat eraldi kirja panema peale tükeldamist. Ma pidin väikese vineeri tüki peale kõik palgid sordi järgi kirja panema, mille järgi siis õhtul tuli välja arvestada üldsumma tihumeetrites ning igale traktorile eraldi. Kui oli kõik andmed ära antud, siis jälle tuli klaasitükiga vineeritahvel järgmiseks päevaks puhtaks teha. Kõige hullem oli see kui tükeldaja ei jõudnud tükeldada ning traktor tõi ja lasi uue koorma vanale peale, siis ma pidin täpselt vahet tegema, kellele iga palk kuulub. Estakaadi ja laoplatsi vahele oli pandud rööpad maha ja estakaadi pealt viidi vagunettidega palgid laoplatsile laiali, iga sort oma kohta staablisse.

Palkide markeerimiseks sai põletada kummi pulbriks, ning siis segatud petrooliumiga ja sai väga hea must värv. Tegime pintsli ning markeerisime palgi otsad ära.

Ei mäleta täpselt aega, aga see oli 1952. aastal kui viidi ära kõik vangid peale meie baraki, kus olid kõik metsa tehniline personaal: kümnikud ja praakerid koos. Asemele toodi nelisada poliitilist naisvangi Ukrainast ja Kubani maalt. Siis läks meie elu tööjuures väga raskeks. Naistel polnud ju seda jõudu, mis meestel ega polnud ka seda oskust metsatööd teha. Kogu aja tuli jõuga aidata ja õpetada töövõtteid. Ma olin siis laadimisbrigaadi brigadir ja kümnik. Hale oli vaadata, kui nad veeretasid palke vaguni peale ning jõud ei käinud jämedatest palkidest üle. Siis ma võtsin palgi tüve oma kätte ning saatsin kõik neli naist ühte otsa. Oli juhtumeid, kus jõud ei käinud üle ning veeretamise ajal veeres palk tagasi ning ise jäivad palkide alla ja murdsid jalaluid. Ma leidsin endale ühe nägusa Kubani tüdruku, käisin ikka vahel õhtul naiste barakis teda külastamas. Meie meeste barakk oli naiste barakiga ühes tsoonis. Ükskord olime isegi naistega koos saunas. Peagi leiti, et naistega metsatööst ei tule midagi välja, sest toodang oli niivõrd väike, kuna naised pole ju metsatöölised. Paar kuud saivad olla, see oli 1952. aasta suvel kui tuli päev, mil viidi kõik naised ära ning toodi kohe uued mehed asemele.

Usk ja lootus oli meil kogu aeg, et eks ikka mingi muutus tuleb, et saame varem lahti. Või hakatakse lugema mahaarvestust, et kui päeva istud, siis 2 või 3 läheb kirja. Paljudes laagrites oli seda ka tehtud.

Saabus 1953. aasta kevad. Saime kuulda, et peategelane suur isa ja õpetaja on surnud, nimelt Beria olevat Stalini ära kõrvaldanud ja võimu tahtnud üle võtta sisevägede ja julgeoleku jõududega. Aga kõik läks siiski paremini. Mäletan hästi, kui ühel päeval tuli mingisugune komisjon Moskvast, meid aeti kõiki välja rivisse. Nemad kuulutasid meile, et homsest päevast olete kõik vabakäigu vangid ilma konvoita. Meil oli nii hea meel, et saame vabalt liikuma metsas. Kuid pääle seda kui see komisjon oli ära läinud, ütles meile konvoi ülemohvitser, et need olid spioonid Ameerika luurest. Meie seda ei uskunud, et mis spioonid need ikka olla said. Ja järgmise päeva hommikul oligi konvoi koos oma ülemustega kadunud. Läksime tööle ilma püssimeesteta. Nüüd möödusid päevad nagu veidi vabamalt, ei olnud seda hirmu, et keegi sind kogu aja püss pihus valvab.

1953. aasta sügisel hakati meile ka mahaarvestust tegema, nimelt päev arvestati kolme päevaga. Minul jäi siis veel istuda poolteist aasta ning kui mahaarvestusega maha võtta, arvestasin, et 1954. aasta suvel saan vabaks. 1954. aasta kevadel hakkas juba mehi vabanema. Ootasin pikisilmi seda päeva, kui öeldakse, et saad vabaks. Oli veel see hirm, et saadetakse Siberisse asumisele viieks aastaks, mis oli ju mõistetud. Õnneks sain ma 2. juunil 1954. aastal vabaks ning õiguse Eestisse elama minna, kuid mitte Rakvere rajooni. Ka minu isa ja vanem õde olid juba varem vabanenud ning samuti ei antud Rakvere rajooni elamisluba. Olid nad asunud Kadila piimameiereisse, kuna Kadila oli Väike-Maarja rajoonis. Nii siis sain ka mina sõita Kadila isa juurde.

Sellega siis lõppesid minu kannatuste aastad.