Külad

Viru-Jaagupi kihelkond

Viru-Jaagupis sündinud kaksikvendi Paul ja Kristjan Rauda tuntakse läbi aegade ka vanavarakogujatena. Kristjan Raud oli tõusnud koguni ERMi vanavara kogumise toimkonna juhatajaks.

1913. aasal saatis Eesti Rahva Muuseum välja 60 korjajat. Viru-Jaagupi kihelkonna aladel olid korjajateks Julius Kuperjanov ja Leopold Laurson, esimene, toona 18aastane õpetajate seminari kasvandik, teine 16aastane Treffneri gümnaasiumi õpilane. Eesti ajalukku on need mehed läinud hoopis teisel viisil: Kuperjanov Vabadussõja kangelasena ning Laurson Eesti välisteenistuse ametnikuna.

Oma kogumismatkast annavad nad põhjaliku ülevaate korjanduse aruande ja päevaraamatute kaudu.

Tänaseks on ERMis hoiul 658 Viru-Jaagupi päritoluga eset. Kolmandik koguti just sellel, esimesel vanavara kogumismatkal.

Eestimaa elust-olust annavad väga hea ülevaate ka 1932. a. Tartu Ülikooli tudengite kogutud tekstid, mis on internetis avaldatud Radar pilootprojekti kaudu. Viru-Jaagupi kihelkonnas tegi üleskirjutusi tollane üliõpilane Stefanida Kalmet.

Ajalooline traditsioon Viru-Jaagupi kihelkonnast 1932

http://www.folklore.ee/radar/digi_pre.php?area=Viru-Jaagupi

Ajalootund Viru-Jaagupis

Autor Ilme Post Virumaa Teataja 3. detsember 2011

Virumaa muuseumide korraldatav täiskasvanud õppija nädal jõudis loenguga Viru-Jaagupi vanasse koolimajja. Kuulati ettekandeid Eesti Rahva Muuseumi kogumisretkedest Virumaal. Kõnelesid teadurid Piret Õunapuu ja Tiina Tael.

See teema pole siinkandis uudne, sest vanavarakogujatena tuntakse läbi aegade Viru-Jaagupis sündinud kaksikvendi Paul ja Kristjan Rauda, kellest Kristjan oli tõusnud koguni ERMi vanavara kogumise toimkonna juhatajaks.

1913. aasal saatis Eesti Rahva Muuseum välja 60 korjajat. Tänaseks on ERMis hoiul 658 Viru-Jaagupi päritoluga eset. Kolmandik koguti just sellel, esimesel vanavara kogumismatkal.

Korjeretkel käisid tulevikumehed

Hämmastav oli kuulda, et 1913. aastal olid siin korjajateks Julius Kuperjanov ja Leopold Laurson, esimene, toona 18aastane õpetajate seminari kasvandik, teine 16aastane Treffneri gümnaasiumi õpilane. Eesti ajalukku on need mehed läinud hoopis teisel viisil: Kuperjanov Vabadussõja kangelasena ning Laurson Eesti välisteenistuse ametnikuna.

Oma kogumismatkast annavad nad põhjaliku ülevaate korjanduse aruande ja päevaraamatute kaudu. Sirvime, mis neile siin silma jäi.

Alustati Rakverest, käidi vallimäel ja “Pikas uulitas. Linn on kaunis pikk”. Lahket vastuvõtmist ja öömaja leiti Kehalas Daniel Palgi perekonnas. Hommikul mindi koolimajja, kus kooliõpetaja Turp õpilastele parajasti “udupiltisi näitas”. Õpilastele tehti selgitustööd muuseumist ja kutsuti appi, kas või teejuhtideks.

Esmalt käidi Võhu külas ja ööbiti veski juures Siili peres. Edasi läksid nad erinevaid radu pidi, et siis Tudus kokku saada. Kuperjanov: “Herra Laurson võttis oma hooleks Hanguse küla, kuna mina Aravuse mõisa juurest metsaperede kaudu Palasi külasse läksin ... Metsaperedes vanavara leida ei ole, rahvakiht on vaene ... aga vastu tuldi peredes lahkesti.” Hästi mõisteti kogujaid neis külades, kus ajalehed käisid. Anguse ja Palasi küla kohta kirjutab Laurson, et “inimesed on loomu poolest lahked ja jutukad, kuid sellepääle vaatamata ebausklikud ja ihnsad, ei taha ilma rahata midagi anda, ei öömaja ega süüa ... Tudu küla – see on juba päris metsinimeste elupaik ... Peale kooliõpetaja keegi ajalehti ei loe. Inimesed waatavad wanawara korjaja pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peavad sind koguni kolera külvajaks.”

Kuperjanov: “Tudult tagasi tulles jõuame õhtuks Arravuse /Aravuse/ mõisasse. Omanik on eestlane, ehk õigemini ütelda “kadakas”. Vastuvõtmine lahke. Et aga siia isegi külalisi oodatakse ja öökorterit pole võimalik saada, siis sammume Wõhu küla poole, kuhu Siili juure ööseks jääme. Järgmine päev läksime Jakobisse, käisime kirikut ja muuid kohtasid.”

Pika otsimise peale leidis ta “rekvisiidi”, Viru-Jaagupi kihelkonna meeste ülikonna – selle leidis Kuperjanov Soonuka külas elanud Andres Küüralt. Päevikusse lisas ta märkuse: “Püksa kanti ainult üks paar korraga, aluspüksa ei kantud.”

Nende kahe mehe kogumistöö oli suurepärane ja Virumaal saadud tulemused selle aasta parimad kogu riigis. Ise arvasid ka, et “saagiga wõib rahul olla. ... Mõdriku külas on talud kole laiali pillatud, nii et korjamine juba tüütama hakkab ... Mõedaku külas on vanavara vähem kui Mõdrikus”. Tervest Rägavere vallast saadi viie päevaga 100 asja. Koeravere ja Pajusti käidi ka läbi, ent “... asju vähe, kuna siin Paul Raud mitu korda korjamas käinud ja palju tekkisid ja vöösid ära viinud. Jaanipäewa saatsime Jakobis mööda. Jaanitule tegemine on siin pool weel hästi moodis”.

Pääsuke ees ja teadurid taga …

1912. aastal avaldas ERM ajalehes Postimees teate, kus kutsuti fotograafe muuseumi teenistusse. Täieõiguslikuks liikmeks sai noor Johannes Pääsuke, hilisemalt tuntud fotograaf ja esimene eesti elukutseline filmimees.

1913. aastal korraldas ERM koostöös Pääsukesega pildistamisretke. Eesmärk oli fotokogu täiendamine. Marsruut algas Narvast ning lõplikuks sihtpunktiks olid Muhu- ja Saaremaa. Retk kestis 10. juunist 29. juulini ning oli edukas: kokku tehti 317 fotot, mis on väärtuslikud mineviku edasikandjad. Pildid on hea kvaliteediga ja seega on võimalik neist teha suuremõõtmelisi koopiaid, tänu millele saab lähemalt uurida jäädvustatud detaile – näiteks talumajade interjööri, sõidukeid ning talurahva rõivaid.

96 aastat hiljem tuli kahel ERMi teaduril, nüüd Viru-Jaagupis esinenud teaduritel mõte käia Pääsukese jälgedes, korrates pea sajanditagust matka mööda Eesti rannikut.

Ettekandjad lasid ekraanile esmalt vana pildi ja siis omatehtu, nüüdisaegse. Kordusretkel püüti valida samu pildistamiskohti. Pääsukesel oli fototehnika raske ja tal oli ka abiline, Harri Volter. Tänapäevased aparaadid ju nii pisikesed. Samu radu matkavad muuseumitöötajad said kasutada 96 aastat tagasi tehtud märkmeid. Retke tegid nad oma puhkuse ajast ja see polnud n-ö projektipõhine. Nende rõõmsameelne jutt jättis mulje, et oli vahva retk. Viimane kaader näitas nende jalataldu ja neil polnudki vesiville.

Saadi tõdeda, et muutunud on nii Eesti maastikud kui ka inimeste elulaad. Pääsukese piltidel oli sageli maarahvast, koduloomi, rannarahvast. Tänapäeval ei jäänud piltidele heinalisi, veisekarju ega ... habemikke talumehi! Aga Eestimaa on ikka ilus. Saanud naljagi, nii käinud neil Sillamäe kandis kannul üks koer, koguni viis kilomeetrit ... ja koju keeranud alles venekeelse käskluse ”idi domoi” peale.

Loengule järgnes kultuurilooline ekskursioon Viru-Jaagupis, mida juhtisid kohaliku koduloo head tundjad Meida Inno ja Vello Taremaa. Kui kirikust väljusime, oli pime ja udu nii paks, et lõika või noaga, nagu vanarahvas ütleb. Kirikaia elupuude varju jäi Madis Oviiri kalmule põlema küünal. Ajalootunnis oli tekkinud tunne, et ega see sajand nii pikk ei olegi.

https://virumaateataja.postimees.ee/655746/ajalootund-viru-jaagupis