Inju
Inju ‹-sse› – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Innis, 1241 Inie (küla), 1460 Innyges, 1520 Innis (mõis ja veski), 1726 Innis (mõis ja küla), 1732 Innio (mõis). A1
● Mõisa kõrval säilis ka küla. 1920. a-test küla ja samanimeline asundus, mis 1977 ühendati. L. Kettunen on oletanud nimekuju *Ini-jõe, millest on arenenud *Inja, nii nagu Anijõgi on andnud Anija. Varasemate kirjapanekute lõpp -s olevat tema järgi pärit seesütleva vormist. Isegi kui see kõik pädeb, jääb nime algusosa ikka seletuseta.
***
04.01.2022 elas Inju külas 86 inimest.
("Koduvalla Sõnumid" jaanuar 2022)
Inju ajaloo on üles kirjutanud Janno Kiik
juhendaja Maie Nõmmik 2018
Uurimistöös on kasutatud digitaliseeritud arhiiviallikaid, varasemaid kodu-uurimistöid, kohalikku ajalugu puudutavaid raamatuid, ajakirjanduse ja inernetiallikaid. Eriti suur abi oli Endel Molotoki koostatud käsikirjalistest materjalidest. Tehtud on intervjuud pikemaajaliste külaelanikega, teeneka koolidirektori ja lastekodu juhataja Vello Taremaaga ning Koeravere ajalugu uurinud Maie Männikuga. Kalju Vaga andis materjali ja nõu uurimistöö koostamiseks. Abiks olid veel Virumaa Muuseumi töötajaid ja Inju elanikud.
Inju (Innis) nime on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus.
Muinaslinnus Jupri mäel ja mõningad arheoloogilised leiud tõendavad, et siin elasid inimesed juba muinasajal.
Küla areng pärast Eestimaa vallutamist võõrvõimude poolt on seotud Inju mõisaga. Esmateated Inju (Innis) mõisast pärinevad 1479. aastast. 1520. aastal sai Inju mõisa omanikuks Jürgen Kawer. Rootsi ajal kuulus see Paykullide vasallisuguvõsale. Inju ümbrust laastas 17. sajandi lõpul maad tabanud suur näljaaeg ja sellele järgnev Põhjasõda. Viru-Jaagupi kihelkonna küladest ja mõisatest ei jäänud suurt midagi alles.
1725.-1726. aasta adramaarevisjoni ajal pärast Põhjasõda oli Inju mõisa omanik Woltmann. 18. sajandi lõpul läks mõis Borgede suguvõsale. Mõis oli siis tõenäoliselt lihtne puust ehitis.
Vene ajal 18. sajandil olid talupojad mõisnikust isiklikult sõltuvad pärisorjad, kes pidid mõisas teotööd tegema ja loonusrenti maksma. Mõisnikul oli voli neid müüa ja vahetada näiteks jahikoerte vastu. 18. sajandil sai mõisate üheks tähtsamaks sissetulekuallikaks viinapõletamine ja müük. Ka Inju mõisas oli viinaköök ja kõrts.
1816. aastal vabastati Eestimaa kubermangu talupojad pärisorjusest. Sellega seoses pandi talupoegadele perekonnanimed, nii ka Injus 1835. aastal. Sel ajal pandud perekonnanimedega inimesi elab Vinni vallas praegugi. 19. sajandi alguse talurahvaseadustega moodustati vallad, mis hõlmasid esialgu ühe mõisa piirkonna. Inju vald oli olemas 1890. aastani, mil ümberkaudsetest küladest moodustati Küti vald. Eesti Vabariigi ajal kuulus Inju Viru-Jaagupi valda. Väiksemate valdade ühendamine on toimunud ka praeguse halduserormiga.
Talurahvaseadustega anti võimalus omavalitsusorganite moodustamiseks. Inju vallavolikogu protokollidest selgub, et volikogu käis koos vastavalt vajadusele 2-3 korda aastas. Põhiliselt arutati maksude, vallaametnike palkade, magasiaidaga seotud probleeme, aga ka vallavaeste abistamist ja koolimaja remondi küsimusi. 19. sajandi teisel poolel hakkasid talud üle minema raharendi maksmisele, sajandi lõpupoole osteti talusid juba päriseks. 19. sajandi teisel poolel oli nii Injus kui Koeraveres kool kohalikele talulastele.
Inju mõis läks 19. sajandi teisel poolel Krausede suguvõsa kätte. Endiselt andis tulu viinavabrik, kaasajastati karjakasvatust, osteti paremat tõugu loomi, ehitati meierei. 19. sajandi lõpul alustati mõisas ulatuslikke ümberehitustöid. Seda võimaldas mõisa majapidamisest saadud tulude kasv. 1894. aastal valminud historitsistlikus stiilis mõisa uus peahoone on renessanss-stiili taassünni üheks paremaks näiteks Eesti mõisaarhitektuuris.
1914. aastal algas I maailmasõda. Mõisast läks sõtta 4 -5, külast 12-13 meest. Pärast seda, kui 1918. aastal maailmasõda lõppes, algas Vabadussõda, kuhu Injust läks 8 meest.
1919. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud maaseadusega võeti mõisnikelt maa ja mõisad. Mõisamaadel moodustati uued asundustalud. Inju mõisamajja tehti asenduskodu vanemateta lastele. 1920.-1930. aastad olid Inju rahva jaoks hea aeg. Inju ja Inju-Aruvälja külas kokku oli Endel Molotoki andmetel 41 talu. Inju talupojad koos Koeravere ja teiste ümberkaudsete taludega moodustasid ühistuid, korraldati talguid, perenaistele ja peremeestele kursusi. Elav oli kultuurielu. Noored käisid koos kirjandusringis, laulukooris, tehti sporti. Kultuuri- ja sporditöö korraldajaks oli ÜENÜ Koeravere osakond, kuhu kuulusid ka Inju inimesed. Inju ja Koeravere lapsed käisid koolis nii Injus kui Koeraveres. 1920. aastate alguses alustas kool tööd Inju lastekodus. 2009. aastal lastekodu suleti. Lastekodul oli oluline osa selles, et Inju külas ikka veel elu oli.
Nõukogude ajal teostati järjekordselt maareform. Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 ha. Ülejäänud maa jagati nn uusmaasaajatele. Juba 1947. aastal alustati kollektiviseerimist. Taludele avaldati survet kolhoosi astumiseks. 1949. aasta märtsiküüditamine hirmutas rahvast nii, et juba sama aasta lõpuks oli enamus talusid kolhoosis. Injus moodustati kolhoos Koit. Peagi hakati väikseid kolhoose ühendama. 1950. aastate algusest kuulus Inju Eduard Vilde nimelise kolhoosi koosseisu. Vilde kolhoos oli 1960. aastatel üks edukamaid ühismajandeid Eestis, seetõttu paranes ka inimeste elujärg, eriti kolhoosiaja algusega võrreldes. Vanad talumajad hakkasid aga tühjaks jääma, inimesed koondusid kolhoosi keskusse.
Eesti Vabariigi ajal tagastati endistele omanikele maa ja majad, kuid endist hoogu ja jõudu talumajapidamistel ei ole. Turumajanduses on konkurentsile vastu pidanud ainult suuremad talud ja ühistud. Elanike arv Injus on viimastel aastatel pidevalt vähenenud.
Inju küla lugu näitab, kui lühikest aega on Eesti rahvas saanud ise oma maa ja saatuse kohta otsuseid teha, maaomanik olla. Samas näiteks 1920.-1930. aastate aktiivne seltsielu ja kultuurihuvi säilis nõukogude ajal ja mõjutab ka tänast kohalikku elu. Üheks tõestuseks sellest on Vilde nimelise kirjanduspreemia väljaandmine. Seda enam, et Injuga on seotud kahe kirjaniku – Eduard Bornhöhe ja Kalju Saaber. Viimane on kahel korral saanud Vilde nimelise kirjanduspreemia.
Kultuurimälestiste Riiklik Register: 10640 Asulakoht - Inju
Ojametsa talu pildialbum
Albumis on fotod aastatest 1939 - 1990. Pildid kaunist taluaiast, mida perenaine on rajanud alates 1965. aastast. Samuti ülesvõtted Inju mõisast, fotograaf Varimõisa jäädvustatud leeripildid 1939. ja 1942.a Viru-Jaagupi kiriku juures, õpetaja Jaan Kiivit.