Koeravere

Koeravere ‹-`verre ~ -sse› – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Inju-Meriküla mõis), 1241 Coraueræ (küla), 1489 Karever, 1796 Korafer.

● Küla on hilisemal ajal loetud Meriküla mõisa järgi. Koeravere nime esisilbi täishäälik vaheldub kirjapanekuis. Diftong ilmub nimekujusse alles 1583 (Keyrafer). Ehkki algne nimealus on teadmata, võiks oletada mingit isikunime (vrd sm Koira), mida hiljem võisid mõjutada nime Gregorius mugandid. Veel XVIII saj on Lääne-Eestis esinenud mehenimena Koirri. Koeravere lõunapiiril on Kaevumäe ja Meriküla-Kannastiku, mis XX saj algul olid külad. 1977 liideti Koerakülaga Meriküla ehk Inju-Meriküla, mis sai nime mõisa järgi (sks Merreküll).

http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=koeravere&F=M&C06=et

Esmakordselt on Koeravere küla mainitud Taani hindamisraamatus („Liber Census Daniae“) aastal 1241 Coraueræ nime all. Küla suurus oli 8 adramaad, mis teeb u 8 talu 40 – 60 inimesega. 13. sajandi kahekümnendatest aastatest kuulus Koeravere Viru-Jaagupi kirikukihelkonda.

Küla paiknes Injust lõuna pool Väike-Maarja tee ääres. Koeravere küla tee ääres oli tiik, mille ümber olevat algselt küla kobaras olnud. Mitu suurt tuleõnnetust hävitasid kogu küla ja pärast 1867. a põlengut otsustati talud hajutada.

Koeravere küla on olnud seotud nii Meriküla, Küti kui Inju mõisaga.

1725. ja 1726. a adramaarevisjoni andmetel kuulus Meriküla mõisa alla ainult Koeravere (Kouafer) küla. Nimeliselt kirjutati üles ainult meessoost isikud. Külas oli sel ajal 7 peremeest, 8 perenaist, 1 sulane, 1 tüdruk. Tööjõulisi (15 - 60) 17 hinge, alla 15-aastasi lapsi 32, vanu ja jõuetuid 3. Nii elas 1726. aastal külas 61 inimest, see on pea samapalju kui küla esmamainimisel 1241. a.

1856. a uue talurahvaseadusega eraldati mõisamaast talumaa, mille talupoeg pidi kas rentima või välja ostma. 1870. a Koeraveres maaomanikke veel polnud, olid mõisa rentnikud, aga ka maatamehi. Koeravere mehed rentisid ja hiljem ostsid endale talumaad Inju mõisalt.

On teada, et Sepa talu vahetus läheduses on olnud kõrts, mille tagakambris olevat juba enne kooli loomist lapsi veerima õpetanud 1838. aastal sinna kõrtsmikuks tulnud Adam Truuver (sünd 4.08.1811).

Ka küla ainuke sepikoda asus Sepa talu mail.

Küla keskel tiigi ääres oli 20 saj alguses ehitatud pritsikuur esmaste tulekustutusvahenditega. Ümberkaudsetest talupoegadest oli moodustatud tuletõrjesalk, mis allus Küti valla vabatahtlikule tuletõrjesalgale, salga pealikuks oli August Vilu.

Põhjaliku uurimistöö on Koeravere külast ja kultuurielust koostanud Maie Männik, kes alustas 18-aastasena õpetajatööd Koeraveres. Kogutu on välja antud raamatuna "Koeravere. Küla ja kool muutuvas ajas" 2011

Koeravere nime saamine

Esimesed perekonnad valisid elupaigad Koeravere külatee ääres asuva tiigi kaldale. Sinna asus elama venelane Stepan, talu hakati eestipäraselt Teppaniks kutsuma. Teine pere öelnud, et teeme kodu suure paju alla, seal hea vilu olla, kohanimeks saigi Vilu. Kolmas teinud kodu künka veerele. Talvel vett vedades läinud teerada libedaks ja nii sai selle koha nimeks Libeda. Neljas ehitanud kiiresti sepikoja, mis küll maha põlenud, aga talu nimeks jäi Sepa.

Ühel päeval ratsutanud Teppanile, kus elasid kaks venda oma õega, uhke ratsanik, kelle hobune olnud kaunistatud karra ja hõbedaga. Vaatamata toredale väljanägemisele olnud ratsanik aga ehtne röövel. Parajasti olnud vennad kodust ära, õde üks. Hirmuga pagenud üksik naisterahvas ahju otsa peitu, kus värisedes oma saatust ootas. Õnneks jõudsid vennad õigeks ajaks koju ja tapsid röövli, kelle veri laiali voolas. Oma õele selgitasid nad, et see on ühe koera veri, siit ka nimi KOERAVERE.

Teine lugu põhjendab külanime teket sellega, et Põhjasõjas tapsid venelased eestlasi nagu koeri.

Maie Männik "Koeravere. Küla ja kool muutuvas ajas" 2011

Muistne asula ala Koeravere külas

1986. a suvel avastati ja võeti riikliku kaitse alla asulakoht Koeravere küla keskel. Muistis on dateeritav II aastatuhandesse. Asulakohalt korjati ka mõned savinõukillud

vt Kultuurimälestiste register, asulakoht 10646

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=10646

Kool asutati Koeraverre 1863. aastal

Esimene koolimaja olevat olnud Libeda talu kõrval. Sinna jäi kool kuni talude müümise alguseni. Koolilapsi õpetas seal Simuna kihelkonnakoolis õppinud Willem Kruberg, seejärel Viru-Nigula kihelkonnakooli haridusega Juhan Kullik. Koeravere koolis alustasid oma kooliteed 1874. a tulevased kunstnikud Kristjan ja Paul Raud.

1873. a 11. märtsil on Küti valla volimeeste nõupidamisel otsustatud ehitada Koeravere küla uus koolituba ja palgid selsamal talvel välja vedada. Koolitoa ehituse raha koguti valla elanikelt, 70 kopikat meesterahva kohta. Tõenäoliselt valmis teine koolimaja 1878. aastal.

1880. koostatud aruandes on kirjas õpilaste arv – 133 last vanuses 7 – 16 aastat. Neist igapäevalapsi, kellega koolmeister tegeles oli 45, ülejäänud olid kodukooli lapsed (7 - 10 a), keda õpetati lugema kord nädalas ja kordajad (14 – 16 a), kes olid põhikooli lõpetanud ja käisid õpitut meelde tuletamas leeriminekuni.

Jaapani sõja ajal oli kool olnud lühemat aega Heinrich Nurkse elamu ühes toas.

1922. aastal pandi võõrandatud Inju mõisas tööle Koeravere-Inju neljaklassiline algkool. Kaks alamat klassi õppisid Injus ja kaks vanemat Koeraveres. Koolis õppis 73 last. Kooli juhatajaks oli Voldemar Õunapuu. 1923/24 muudeti Inju kool iseseisvaks neljaklassiliseks kooliks, Koeravere külakoolis jätkas kaks klassi ja taastus neli klassi 1930/31 õppeaastal. 1939/40 õppeaastal oli Koeravere koolis õpilasi 33.

1950ndatel aastail töötas kooli osa klasse Siberisse küüditatud August Vilu majas.

1959. aasta sai koolile pöördeliseks, sest Inju lastekodust viidi ära vanemad lapsed, jäid ainult eelkooliealised ja nii ei tulnud Koeraveresse sealt enam lapsi õppima. Külalaste arv kõikus 16 - 18 vahel.

1. septembril 1970. a enam õppetööd ei alustatud, lõpetati enam kui 100 aastat kestnud koolihariduse andmine Koeraveres.


Endel Molotoki 1984. a joonistatud talude paiknemise skeem

Loe kultuuri- ja seltsielust Koeraveres 20. saj alguses Endel Molotoki uurimistööst