Vana-Vinni

Vana-Vinni küla ajaloo on kogunud ja üles kirjutanud Kalju Vaga

 Aastast 1219. algas Virumaal eesti rahva ristimine ja allutamine Taani võimude alla. Taani preestrite koostatud ristitud külade nimekirjad saavad aluseks Taani hindamisraamatu Eestimaa suurele nimistule, mille redigeeris 1241. aastal Tallinna piiskop Thornill.

Üks kirjapandud küladest on ka Vana-Vinni küla, mis sai nimeks Vitni. Nimi sai Liivi ordu valitsemise ja mõisade tekkimise ajal uue saksa pärase kuju – Finn.

See nimi on ajaloo jooksul läbi teinud mitmeid muutusi: Vitni, Finn, Vihne, Vinni, Vana-Vinni. Ka Vinni valla nimi on saanud oma alguse Vana-Vinni küla nimest. 

vt http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=vana-vinni&F=M&C06=et 

Sajandid räsisid Eesti maad ja rahvast kuni nimest sai Vinni – see oli eesti rahva ärkamiseaeg 1860. aastatel. Need aastad tõi Vinni külla ühe esimestest koolidest 1842 Vinni mõisa territooriumil. 1866. aasta vallaseadusega loodi külla Vinni vald, mis tärkas ellu uuesti 1991. aastal.

Vinni nime on kandnud kolhoos, sovhoos, soo ja võib-olla ka varsti kaduvikku kaduv Vinni mägi. Vinni nime kannavad Vinni alevik, Vinni-Pajusti Gümnaasium, Vinni-Pajusti tammik jne. Paistab, et nimel elujõudu jätkub!

1. oktoobri 2011 avati Vana-Vinni külas mälestuskivi, mis on mälestuseks minevikule, märk olevikule ja algus tulevikule. 

***

04.01.2022 elas Vana-Vinni külas 84 inimest.

("Koduvalla Sõnumid" jaanuar 2022)


Kus allikas, seal elu

Pandivere kõrgustik on üks vanemaid Balti jääveest kerkinud alasid, kus looduse arenemine sai alata juba hilisjääajal, üle 12 000 aasta tagasi. Inimasutus sellel alal hakkas tekkima umbes 2900 aastat tagasi, siis, kui inimene maa harimisele ja loomakasvatusele keskendus.

Läbi aegade hämaruse võib ainult oletada siinsete esimese inimeste elamist-olemist. 

Vesi, mida annavad allikad, on esmaseks tingimuseks, et elu antud paigas võiks tekkida. Meiegi Vana-Vinni küla keskel on veerikkaid allikaid, üks neist saab alguse Uustalu maaüksuse kaevust.

Salukuusikute viljakad mullad ja varane inimasutus olid peapõhjuseks, miks taimkatte struktuur on on aastatuhandete jooksul kujunenud selliseks nagu praegu. Esimese pildi siinsetest küladest saame Läti Hendriku Liivimaa kroonikast: „ Virumaa on viljakas ja väga ilus, ning on väljade tasasuse tõttu avar maa.“

Aastal 1219 algab Virumaal eesti rahva ristimine ja allutamine Taani võimu alla. Taani preestrite koostatud ristitud külade nimekirjad saavad aluseks Taani hindamisraamatu Lilter Census Danie-Eestimaa suurele nimistule, mis meieni säilinud ja redigeeritakse 1241. aastal Tallinna piiskopi Thorkilli poolt. See on ülitähtis allikas asutus-, agraar- ja sotsiaalajaloo uurimisel. Taani hindamisraamatu andmetele tuginedes arvatakse muinasaja lõpul Eestis elanikke umbes 150 000 inimest. Üks kirjapandud küladest on ka Vana-Vinni küla, mis sai nimeks Vitni, kui aasta oli 1241.

Kirjanik Kalju Saaberi sulest pärineb kohanimede ilmekas kirjanduslik iseloomustus: „ Ühelgi taimel pole nii pikki juuri kui toponüümidel, kohanimedel. Läbi aegade hämaruse säilinud kohanimi määratleb meid paremini kui ükskõik missugune täiustatud sekstant. Jah, kohanimed on nagu takjas või pigi: haakub vaid seal, kus tema õigus. Kohanimed on meie suurim ja vanim ühisvara.“


Vana-Vinni küla läbi sajandite

Pärast küla nime esmamainimist 1241. aastal Taani hindamisraamatus saame siinsete talupoegade elu läbi sajandite tunnetada suuremate asustuste nagu Rakvere linnuse (Weisenberg - esmamainitud 1252. a), Vinni mõis (Finn - esmamainitud 1531.a) ja Torma küla, kus sai alguse 1219. aastal ümberkaudsete külade üleskirjutamine ja inimeste ristimine.

Talupojad olid need, kelle õlule langes linnuste, mõisate ja kirikute ehitamine, teede korrashoid, sõjaajal sõjaväe varustamine vooride ja toidumoonaga.

23. aprillil 1343. aastal algas Jüriöö ülestõus. See oli talupoegade katse tuua Eestimaale tagasi vabadus. See ei õnnestunud. Lõppes ainult Taani ülemvõim Eestimaa üle, mis oli kestnud ligi 100 aastat.

1347. aastal oli Eestimaa uueks peremeheks Liivi ordu. See oli aeg, mil talupojad paarisaja aasta jooksul muudeti sunnimaiseks ja tekkisid mõisad, kellele kuulusid 16. sajandi lõpuks siinsed metsad ja põllumaad.Talupojad muudeti pärisorjadeks, neile jäeti õigus elada ning täita neile pandud koormisi sellel maal. Külanimest Vitni oli saanud Dorf Finn.

1558. aasta 22. jaanuaril algas Virumaal Liivi sõda. Balthasar Russov kirjutab oma „Liivimaa kroonikas": “1558. aasta 22. jaanuaril tungis moskoviit võimsa väega Liivimaale ja tegi Riia ja Tartu piiskopkondade ning Viru alad sõja tallermaaks ja röövis, põletas ja tappis seal.”

Teise krooniku Johann Renner raamatust “Liivimaa ajalugu 1556-1561” saame täpsema kirjelduse siin ümbruskonnas toimunust Liivi sõja alguses. 

Kroonik kirjutab: “8. veebruaril venelased paiknesid Vinni mõisas ja ümberkaudsetes külades… 9. veebruaril...hakkasid venelased põletama nii tohutult, et üle 27 kahjutule loetleda võis ja 20 aadlimõisat seal ümberkaudu maha põles… 

10. veebruaril löödi venelased Rakvere linnuse alt taganema, kuid taganedes „...rüüstasid kogu Virumaa ühes kirikutega,väljaarvatud Kadrina ja Haljala, need jäid seekord alles".

Nii on üles kirjutanud need sündmused kroonik Johann Renner.

Rakvere linnus langes venelaste kätte ilma lahinguta 1558. aasta augusti alguses, kuhu nad rajasid endale 23 aastaks tugipunkti. Rakvere ümbruskond kannatas selle sõja ajal rängalt, olles korduvate rüüstamiste, põletamiste ja tapmiste tallermaaks. Ümbruskonna talupoegi päästsid ainult mets ja soo.

1581. aastal vallutas Rootsi sõjavagi Rakvere linnuse ja venelased sunniti lahkuma. Rootslaste poolt Põhja-Eestis 1586.aastal toimetatud maade revisjoni põhjal oli enamik maarahvast kas hävitatud, võõrsile viidud või põgenenud. Eriti raskelt oli kannatada saanud Rakvere ümbruskond. Rakvere ja Toolse läänis oli asustamata adramaid 1541 (Vinni külas oli 1241.a 24 adramaad). 

1602. aasta suvel vallutasid Rakvere Poola väed. Kindlus püsis poolakate käes 1605. aasta juulini, siis vallutasid ja purustasid rootslased kindluse.

Terve sajand möödub rahvaste rändamise, näljahädade ja katkude küüsis. Arvata võib, et Liivisõja ja Põhjasõja vaheline aeg tõi siia küladesse uued inimesed.

Rootsi valitsemise aeg ei jõudnud tuua maarahvale leevendust, vaid lõppes suure näljahäda ja Põhjasõja algusega 1700. aastal.

Põhjasõda

1697. aastast saab Viru-Jaagupi pastoriks kroonik, „Liivimaa kroonika" autor Christian Kelch, kelle tihti tsiteeritud tõdemuse järgi oli Eestimaa „aadlimeeste taevas, vaimulike paradiis, võõramaalaste kullaauk ja talupoegade põrgu".

Oma järgmises raamatus „Liivimaa kroonika järg" annab ta ülevaate suurest näljahädast ja Põhjasõja ajal toimunust Virumaal. l697. aastal olnud suurest näljahädast kirjutab ta: „Päeval ja öösel oli niihästi linnades kui külades, koguni tänavatel ja maanteedel kuulda säherdust puuduse- ja näljakannatajate hala, et kivid oleksid võinud sulada."

1700. aastal algas Põhjasõda, mis tõi siia uuesti sõja tallermaa. Venelaste esimeste rüüsteretkede vastu moodustati talumeestest väesalku ümbruskonna küladest.

7. novembril 1700. aastal, kui Karl XII jõudis Rakverre, paigutati ümbruskonna mõisatesse ja küladesse ratsavägi. Talgupoegadele langes järjekordne kohustus varustada sõjaväge toidu ja vooridega. Rootsi vägede võit Narva all tõi Virumaale paariks aastaks rahu.

1703. aastal olid venelased jälle Rakvere all. Kroonik C. Kelch kirjutab: „Muidu aga püstitas venelane Rakvere juurde laagri ja saatis välja palju väikeseid väeosi, kes päevad läbi põletasid ning õhtuti röövsaagi ja vangivõetud inimestega jälle laagrisse naasid, ..., hävitasid kaunimaid külad ja uhkemini ehitatud aadlimõisad, nii et säherdusel viisil põletati kahe päevaga maha Haljala, Kadrina, Rakvere (koos linnakesega), Jaagupi, Maarja kihelkond ja pool Simunat."

1704. aastal, pärast Narva langemist venelaste kätte, oli Virumaa eikellegimaa. Toimusid pidevad rüüsteretked Virumaale.

1708. aasta 16. augustil toimus viimane maalahing Rootsi ja Vene vägede vahel, mida on nimetatud ka lahinguks „Soome väljadel". 

Kroonik C. Kelch kirjeldab toimunut järgnevalt: „16. augustil,..., saabus Vene brigadir Monasterioff 3000 mehe, tragunite ning jalaväelastega ja kahe väikese kahuriga Sämi äärde, paiskas mõlemad sealsinatses silla juures paiknenud kaptenid, Broneri ja Wrangeli, pärast lühikest vastupanu põrmu ja tuli üle jõe, lõi tee peal surnuks palju talurahvast, kes oli teel kirikusse ja jõudis millalgi pärast kella seitset Vinni ja Pajusti vahele ja leidis eest meie lagedal väljal seisvad väeosad, kellele vaenlase tragunid kohemaid turja kargasid ja niikaua taplesid, kui nende jalavägi ja kahurid järele jõudsid. See asi kestis nõnda oma kolm tundi... Põgenemisel tapeti aga neidsinatseid, iseäranis Inju ja Jõepere kandis mägede vahel üksjagu ja vistiti rohkem, kui oleks sündinud siis, kui nad oleksid vastu hakanud. Mahajäetud jalavägi pidi aga viimaks oma naha turule viima... Varsti pärast seda hakkas vaenlane laastama ja põletama ja enamik külasid Rakvere, Viru-Jaagupi, Haljala ning paljud Kadrina, Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnas põletati maha, inimesi tapeti, põletati ja piinati hirmsal kombel ja see kestis kuni kesknädalani, mil vaenlane jälle lahkus ja Narva läks."

Peale Tallinna langemist 1710. aastal venelaste kätte, kestis Põhjasõda veel kümmekond aastat. Rahvaarv langes 140000-120000 inimeseni, seega väiksemaks kui XIII sajandi alguses. Järele oli jäänud tühermaa. Rahvapärimused kõnelevad metsakasvanud kirikutest, jalajälgedest, mille abil inimesed üksteist otsinud ja leidnud.

Põhjasoja lahingut Vinni ja Pajusti vahelistel põldudel võib lugeda siinses külas elanud inimeste mälu alguseks. Jutustused, mida räägiti edasi põlvest-põlve, on üles kirjutanud Merje Nõgu 1986. aastal oma kodu-uurimuslikus töös. 

l932. aastal rääkis tema vanaemale 82-aastane Leena Jaanberg loo, mille oli tema vanaema kunagi rääkinud ja mis seotud ka Põhjasõjaga. Kunagi vanal ajal juhtus järgmine lugu. Enne sõdurite kohalejõudmist nuputas külarahvas, kuidas end päästa. Näiteks tema vanaema tegi koplisse põõsaste alla koopa ning läks lahingu ajaks lastega sinna varjule. Soldatid ratsutasid sealt üle ning ühe hobuse jalg läks koopa laest läbi ja otse vanaemale selga. Vanaema seljale jäi sellest elu lõpuni suur arm. 

Üks teine ema puges koos lastega peitu kanepipõllule, ka nemad jäid ellu, ülejäänud rahvas läks Vinni soosse varjule. Soo oli pehme, nii et soos kasvava metsatukani said nad minna saelaudade abiga. Kuid õnnetuseks juhatas keegi teed põgenikeni sõduritele ja seetõttu hukkusid kõik, kes olid soos.

autor: Kalju Vaga

16. augustil 2018 avati Vinni-Pajusti külje all Kabelimäe jalamil mälestuskivi, mis tähistab 311 aasta eest, 26. augustil 1708 põhjasõja ajal peetud Vinni lahingu paika. 

Vaata ka https://virumaateataja.postimees.ee/6764102/vinni-lahing-algas-vene-tragunite-ja-kasakate-runnakuga 


Vene tsaarivõimu all

„Põhjasõda laostas Virumaad, hävisid külvpinnad ja küladest jäid ahervaremed nii nagu Rakvere linnast.1710. aasta katku ohvriks langes üle 70% Virumaa adratalupoegadest -14257 inimest, ellu jäid vaid 5971. Eriti sai kannatada Virumaa põhjaosa, mida läbisid vaenuvägede korduvad sõjaretked“ („Koguteos Virumaa“ lk 270).

Kui palju inimesi jäi elama Vana-Vinni külla, ei ole võimalik arvata ega teada.

Rootsi valitsemise ajal riigistatud mõisad anti tagasi endistele mõisnikele. Mõisatega koos sai Balti aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle.

Aastatel 1725 -1726 viidi Eestimaal läbi adramaarevisjon. Oli möödunud 485 aastat, kui Vinni küla (Dorf Finn) uuesti kirjapilti ilmus.

 1726. aasta 7. juunil toimunud revisjoni üleskirjutatud andmetel elas Vinni (Dorff Finn) külas 128 elanikku. 1241. aastal oli külas umbkaudu 140 -150 elanikku. Mõisa (Guth Finn) omanikuks oli von Budberg. Esimest korda on üles kirjutatud talupoegade nimed, nende kasutada olev maa ja pereliikmete arv. Nimedeks olid: Tõnnisse Tõnno, Reino Matz, Retseppa Rein, Reino Tõnno, Jako Reino Jürri, Rotzi Otti Jahn jne. Maaga kohtade arv oli 19. Mõisa alla kuulus ka Pajusti (Dorff Pajust) küla, kus oli elanikke 57.

 Järgmine adramaarevisjon toimus 1732. aastal. Inimeste arv oli Vinni külas juba 172 ja majapidamisi 30. Revisjonis oli ära märgitud ka juba loomade arvud, talupoegade teotöö ja koormised. Külana oli juurde tulnud Madiseaugu (Madisauck).

1782. aastast hakati Eesti-ja Liivimaal läbi viima adramaarevisjonide asemel hingeloendust. 1782. aasta hingeloendis näeme juba tuttavaid küla majapidamiste nimesid: Jallako, Soo, Hawa, Arvaja, Nine, Sare, Pähkle, Auna, Sestre, Pihlaka, Masika, Kadaka, Leppiko, Tomika, Kaasiko, Wärrawa, Türna, Nõela, Lillaka, Mango. Arvata võib, et küla uued kohanimed olid mõisa pandud, kuna majapidamistes pidev inimeste juurdekasv ja uute majapidamiste loomine nõudsid täpset ülevaadet külast. Need nimed jõuavad ka talunimedeks 1907. aastal talude vabaksostmisel. 1782. aasta loendis pandi ka esimest korda kirja inimeste vanused, meeste, naiste ja laste nimed.

Põhilised meeste nimed olid: Jüri, Maddis, Jaak, Tõnno, Leho, Tomas, Jacob, Mihkel. Naiste nimed olid: Ann, Marri, Kai, Ewa, Madle, Leen, Mai, Lehe, Kreet.

1776. aasta 6. aprillil sai Vinni mõisa omanikuks kindralmajor Johann Dietrich Edler von Rennenkampff. 1783. aastal, pärast mõisaomaniku von Rennenkampffti surma, asutab 1786. aastal proua Rennenkampff mõisas kooli, kus said käia 8-10 aastased lapsed ümbruskonna küladest ja 1794. aastal organiseeris proua mõisas veel teisegi õppeasutuse, mis sai „Johann Dietrich’i“ nimeliseks aadlipreilide pandionaadiks. 18. sajandi lõpul pärandati Vinni mõis Eestimaa Rüütelkonnale ja 1806. aastal muudeti pansionaat kooliks, mis töötas kuni 1915. aastani. Talupoegade suhted mõisaga jäid endiseks.


Vana-Vinni küla lugu arvudes

1795. aasta hingeloendis oli Vinni külas 36 majapidamist 314 inimesega.

1811. aastal toimus loend, kus pandi kirja ainult meessoost isikud. Seda revisjoni on kutsutud ka nekrutirevisjoniks. Esimest korda märgiti ära ka 1795. ja 1811. aasta vahel surnud meessoost isikute surmaaastad. Kokku elas mõisa territooriumil 385 meessoost inimest ja sellest Vinni külas 181.

1816. aasta loendis oli märgitud juba kõik ühes peres elavad inimesed, kaasa arvatud sulased ja tüdrukud, kes ei olnud peremehe perekonnaga sugulusvahekorras. Elanike arvuks külas oli siis 363 inimest.

1816. aasta 23. mail kinnitas tsaar Aleksander I Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupojad kuulutati pärisorjusest priiks. Maa jäi endiselt mõisnike omandiks. Talupoeg võis küll vabalt minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid linna elama asumiseks või oma kubermangu piirest lahkumiseks tal luba ei olnud. Et oma majapidamises edasi elada, tuli maad mõisniku käest rentida. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. 

1850. aastal läbiviidud hingeloendis võib näha, et Vinni külas on viis majapidamist tühjaks jäänud ja inimeste arv on langenud 415-lt 230-ni. Suurenenud on Pajusti ja Karkuse küla elanike arv.

1856. aasta 5. juunil kinnitas Aleksander II Eestimaa kubermangu talurahvaseaduse. Selle alusel eraldati mõisamaast talumaa, mille talupoeg pidi välja ostma või rentima. Alles jäid aga senised teokoormised, nende seas kõige enam vihatud abitegu (Koguteos Virumaa lk 272).

Algasid talurahva rahutused, mis saavutasid oma kulminatsiooni 1858. aasta Mahtra mõisa sündmustega Harjumaal. Talurahva rahutused levisid ka Virumaale. Nendest rääkis kohaliku haagikohtuniku kiri kubernerile 28. mail 1858. a. Juuli keskel keeldusid abitegu tegemast Virumaa Moora mõisa (Simuna kihelkond) talupojad. Nende eeskujule järgnesid kohe ka Pudivere (Simuna kihelkond) ja Vinni mõisa talupojad. Vinni mõisa toodi rahutuste vaigistamiseks pool eskadroni kasakaid. Talurahva rahutused Eestimaal suruti sõjaväe abil maha.

1857.- 1858. aastal viiakse läbi 10-s ja ühtlasi ka viimane hingeloendus. Vinni mõisas viidi see läbi 10. detsembril 1857. Loendis oli toimunud muutus, majapidamised said uue numbrite järjestuse ja kõikides olid inimesed sees. Külas elas juba 267 inimest ja majapidamisi oli 30. Majapidamistes olid juba tulevaste peremeeste pered: Sõstral - Järv, Kaasikul - Elm, Sool - Weidenbaum.

1857. aasta hingeloendi andmed said tulevase vallakogukonna dokumentide aluseks.

Vinni valla loomine

Vallad kui kogukondliku omavalitsuse üksused loodi 1816. a koos talupoegade vabastamisega pärisorjusest. Vald oli siis seisuslik omavalitsus, mille moodustasid revisjonidesse kantud talupojad ja mille tegevuspiirkonnaks olid ühe mõisa talumaad. Vallaorganid tegutsesid esialgu mõisnike tugeva kontrolli all ja alles 1866. a vallaseadusega kaotas mõis võimu valla üle (Koduuurija teejuht 2009.a lk 143).

Esimese ülestähenduse Vinni valla kohta saab 1873. aasta ümberkirjutamislehelt, kus on tehtud sissekanne selle kohta, et „Winni walda ei olle üht hinge ülles wõetud“ ja „Winni wallast ei olle üht hinge välja läinud. Tallitaja Jaan Rannaberg“. Vinni valla talitajaks olid veel ümberkirjutuslehtede järgi 1875. aastast Jaan Soone, 1879. aastast Jaan Mäggi ja kirjutajaks A. Lukman, 1891. aastal J. Rannaberg ja kirjutajaks A. Lukman.

1890-91. aastal hakati valdasid ühendama ja Vinni vald läks Küti valla alla, kuhu kuulusid veel Inju, Jakobi, Kulina, Meriküla ja Voore.

Talude päriseksostmine

Kuna Vinni mõis kuulus Eestimaa Rüütelkonnale, siis maade kruntimine toimus küllaltki hilja, 1884. aastal. Need piirid saavadki aluseks talude päriseksostmisel 1907. aastal. Kruntimise käigus ehitati maadele ka mõisa poolt ühesugused rehielamud. Talude ostu-müügi tehing toimus Vinni mõisas asunud Johann Dietrichi nimelise aadlisoost preilide kooli kuraatorite (juhatajate) Karl Andrase poja von Rennenkampfti, Heinrich Aleksandri poja Stockelbergi ja Vinni küla talupoegade vahel.

Talupojad olid kohustatud kohe sularahas maksma 500 rbl. Esialgsest hinnast arvati maha 300 rbl. Selle eest jäi mõisal õigus talu maa peal jahti pidamas käia. Ülejäänud summa olid talupojad kohustatud tasuma Riigitalurahva Põllupanga Tallinna jaoskonna abiga. Vinni küla talupojad said koha omanikuks 23. aprillil 1908. aastal- Jüripäeval.

Kuidas Vinni külarahvas endale Essus heinamaad said?

Vinni mõisas peeti balli, kus olid koos ümbruskonna saksad. Essu mõisapreili istunud peolauas mõisahärra kõrval. Järjekordse nalja ajal juhtunud preiliga õnnetus - peeretanud. Vinni mõisahärra võttis selle oma peale, et tema, vanainimesega, juhtunud nii. 

Selle suuremeelse teo tänuks kinkis Essu parun Vinni mõisale tüki maad. See oli vilets soomaa, mille suuruseks oli umbes 45 ha. Mõis ei tahtnud seda endale jätta ja andis perele 1,5 ha maad juurde. 

Heinamaa oli külast umbes 23 km kaugusel, sinna tuli minna läbi Rakvere linna. Igal suvel, kui kodune hein oli valmis ja ristik kärpasse pandud, mindi Essu heinale. Harilikult mindi pühapäeva õhtupoole ja koos kogu külaga, rehad, vikatid, hangud ja nädala toidukraam kaasas. 

Mõnel perel olid heinamaal küünid, siis elati seal. Kellel ei olnud, need magasid vankri peal, hein pandi kuhja. Sealt heinamaalt sai umbes 3 reekoormat sooheina.

Heinamaad hüüti vahel „peeretuse heinamaaks“ 

(üles kirjutanud Merje Nõgu 1986. aastal endiste külaelanike jutustuste järgi).

Priiuse poole

19. sajandi alguses kuulusid Vinni mõisale Vinni, Pajusti, Karkuse ja Madiseaugu.

1834. aasta hingeloendi järgi elas Vinni külas 415 inimest. Pered olid suured, keskmiselt 10-12 liiget. Palju oli vanemate inimeste juurde sulasteks ja tüdrukuteks paigutatud teiste perede lapsi, kes pärast jälle tühjaks jäänud majapidamistesse paigutati.

1835. aastal toimus Eestimaal talupoegadele perekonnanimede panek. Nimede panemine viidi läbi ühe korraga mõisa piires. Vinni mõisas toimus see 1835. aasta 30. mail. Nimed anti majapidamiste järgi ja kirikuõpetajal oli oluline roll nimede korrastamises. (1835. aastal oli Viru-Jaagupi kiriku pastoriks A. Hörschelmann).

Anti välja nimekirjad, mis pidid vältima samade nimede kordumist kihelkonna erinevates mõisates ja omavahel sugulussuhteid mitteomavates suguvõsades. Vinni mõisa nimekirjas oli 74 perekonnanime, need anti 887 inimesele. Vinni külas elavad inimesed said perekonnanimedeks: Meggi, Pu, Rosenberg, Toim, Peil, Niman, Orn, Trumm, Järv, Pank, Lubbi, Kotka, Kuldsarv, Orras, Nõggo, Jöggi, Nõu, Sallo, Elm, Tädder, Saun, Weidembaum.

Vinni külakool

Vinni külakool asutati 1842. a. Esimest õpetajat ei ole teada.

1847. aastal tuli Vinni külakooli õpetajaks Jüri Kreutzmann, (kirikuraamatutes Kreitsmann, sündinud 1815. a. Simuna kihelkonnas Lõusa mõisa taluperes), kes õpetas lastele lugemist ja laulmist.

1849. a. oli koolis õpilasi päris palju - 28 poissi ja 20 tüdrukut. (Andmed pani kirja Jaagupi pastor A.Hirschelmann 4.09.1849).

1850. aastal oli õpetaja sama. Uue õppeainena oli kirjutamine. Õpilasi 38 -15 poissi ja 23 tüdrukut.

1861. aastal oli koolis õpetaja Jüri Pihlak sünd. 1830. aastal. Õpetaja 1856. aastast. Hariduse saanud Pilistvere kihelkonnakoolis. Vinni külakoolis õpetas ta õpilastele lugemist, laulmist, kirjutamist ja rehkendamist. Õpilasi oli siis 35 -17 poissi ja 18 tüdrukut.

1863. aastal oli Õpetatud Eesti Seltsi korraldatud küsitluse põhjal Vinni kooli õpetaja Jüri Pihlak, kes oli koolis töötanud 7 aastat (1856). Küsitluse päeval pidi kirjade järgi koolis olema 41 õpilast, kuid kohal oli 12. Õpetaja aastapalga suuruseks oli 21 rbl ja 9 tündrimaa (umbes 4,5h) kasutamise õigus.

1875/76 õ-a oli Vinni külakoolis õpetajaks K. Ebel, esimest aastat õpetaja, hariduse saanud Kodavere kihelkonnakoolis. Õpilasi 31 poissi ja 30 tüdrukut. Selleks ajaks oli ka juba Pajusti kool, kus õpetajaks Juhan Kreitzmann (sünd. 1849. a, Simuna kihelkonna kooli haridusega, õpetaja 1847. aastast, Jüri Kreitzmanni poeg).

1880. aasta statistilise ankeedi andmetel oli kooli õpetajaks jälle Jüri Pihlak. Koolis õpetati piiblilugu, katekismust, lugemist, kirjutamist, rehkendamist, geograafiat ja laulmist. Õppetöö toimus 15. oktoobrist -15. aprillini. Õpilasi oli koolis 52 – 22 poissi ja 30 tütarlast. Õpetaja kasutada oli mõisa poolt antud 3 tündrimaad (umbes 1,5 ha) põldu ja palgaks oli 73 rbl. 56 kop. Kooli eestseisja oli Jüri Elm.

1895/96. õ-a andmete põhjal Vinni külas kooli enam ei ole. Lapsed käisid Pajusti koolis (ehitatud 1884. a). Koolis käisid ka Karkuse, Vinni mõisa moonakate ja Pajusti lapsed. Lapsi õpetas endiselt Juhan Kreitzmann.

 Kooli ajaloo koostamisel kasutatud SA Virumaa Muuseumid vanemteadur O. Kirsi materjali.


Stefanida Kalmeti 1932. aastal Vinnis kogutud lood

Vana-Vinni elust-olust annavad väga hea ülevaate 1932. a. Tartu Ülikooli tudengite kogutud tekstid, mis on internetis avaldatud Radar pilootprojekti kaudu. Vana-Vinnis (Vinni) tegi üleskirjutusi tollane üliõpilane Stefanida Kalmet. http://www.folklore.ee/radar/digi_adv.php?area=Viru-Jaagupi  

Mõningad neist:

Teoorjus - raharendi ja talude ostu aeg

“Vinni külas on kõik nelja päeva kohad. Teomees olnud 6 päeva nädalas hobusega väljas ja vaim ka, mõlemad aasta ringi. Kuus päeva veetud sõnnikut, 2 olnud külvipäevi. Nädalas olid korranädalad, mis hakanud küla otsast peale ja lõpuni välja.” 

„Vinni küla talud antud rendile 50-55 aastat tagasi. Olnud 4 päeva koha pealt rent 50 rbl ja abitegu lisaks, mis olnud kaks tiinu rukist lõigata ja kaks tiinu suvivilja, viis heinapäeva ja kümme kartulinoppimise päeva, neli vakamaad sõnnikut vedada ja laotada. Talud ostetud 1922 a tagasi. Makstud 4000 rbl. Põllupank andnud võlga. Sissemaks olnud iga 1000 pealt 100 rbl. Raha saadud loomade müügist, kartuli ja vilja müügist." Jutustajaks oli 74-aastane Krahvi (Pähkli) talu vanaperenaine Eva Mägi.

1905. aasta revolutsioon

„Mehed käinud koolimajas koos, sest mässu mõte olnud koolimajas. Koos olnud tahetud Vinni külale Loorimetsa üle võtta, sest Vinni külas pole metsa olnud.  Õhutajad kõnelenud, et peremeestel metsa tarvis ja mõisal olevat teda küll. Õhutajad tahtnud peremeestest mässumehi teha. Pärast aetud mehed Pajusti koolimajja ja vallamajja karistust saama, kus madrused olnud karistajateks. Mehed võtnud Vene riigi hümniga vastu, siis oli ka andeks antud." Jutustajaks oli Villemi (Jürna) talu 75-aastane peremees Tõnu Horn.

Enamlaste aeg

„Punased käinud neid mehi otsimas, kes olnud kaitseliitlased ja kelle pojad olnud Vabadussõjas, neid tahetud kohe tappa. Vinni külas aga kedagi küll tapetud pole, sest siin pole olnud ka äraandjaid ega punaste poolehoidjaid ka. Punased mobiliseerinud Vinnist 16 hobust ja jutustajal viidud ära tore täkk. Taganemise aeg sundinud peremehi endid küütima. Mehed olnud kohe kaks nädalat ära. Monel küütijal vahetatud ka hea hobune setuka vastu ära, aga ega sõnakestki pole olnud juurde ütlelda." Jutustajaks oli Krahvi (Pähkli) talu vanaperenaine Eva Mägi.

Vabadussõda

„Vinnist olnud Vabadussõjas kümne mehe ümber. Võetud sõduritele kõiksugu asju. Antud hea meelega, sest eks nad olnud ju kõik omad inimesed, omad lapsed seal sõjas ja võidelnud omale vabadust." Jutustajaks oli Arvaja talu 64-aastane taluperenaine Miina Horn.

Praegu elav vanim Vinni külas sundinud 87-aastane Aino Pähkel (Nõgu) jutustas, kuidas tema isa Voldemar Nõgu oli 1919. a punaterrori ajal Rakvere vanglas. Kirikuõpetaja oli lugenud vanglas olnud inimestele viimase palve ja jäädi ootama mahalaskmisele saatmist. Punaste kiire põgenemine Eesti sõjavae luuresalkade eest päästis nad hukkamisest.

1920. aastal algasid eesti rahval pärast 700-aastast orjaaega esimesed vabadusaastad. Talusid oli sellel ajal Vinni külas 36, suurusega 12 kuni 29 hektarit. Külas elasid ka saunapered, kelle põllumaa suurus oli 0,52-1,56 ha. Oli ka peresid, kellel maad üldse ei olnud. Oma pere ülalpidamiseks pidid nad jõukamate juures tööl käima või mõnda mud ametit pidama. Kübarsepa saunas elas meeste kübarate valmistaja, karjasaunas elas küla karjane. Viimane külakingsepp suri 1927.a, kelle saun asus pritsikuuri vastas. Vanakubja heinamaal saunas elas küla sepp.

1927. aastal ehitas Vinni küla Tuletorjeühing endale pritsikuuri Sõstra (Joortooma) pere maale. Iga pere maksis 10 krooni, mille eest osteti kahe hobusega veetav prits.Tuletõrje ülemaks oli Rudolf Mägi. Pritsikuuris käisid Vinni küla noored puhkepäeviti tantsimas.

1930. aastast tegutses Vinni-Pajusti koolis ülemaaline Eesti Noorsoo  Ühing. Õpetaja Otto Grüntal kutsus Vinni ja Pajusti küla noori seltsi tööst osa võtma. Õpiti näidendeid, lauldi ja tantsiti. Talvel peeti pidusid koolimajas, suvel aga Vinni mäel. Mäel oli selleks suur plats, kus esineti näidenditega: “Mikumärdi”, “Parvepoisid”, “Kosja kased”, “Eeslid”. Näitemängudes esinesid Arvi Mölder, Salme Mölder, Helmi Mölder; August Room, Hilda Room, Ülo Hiiemäe, Elviine Room, Linda Nõgu, Aino Nõgu, Valli Vald, Karl Horn. Hiljem tuli koolijuhatajaks Arnold Moosaar, kes aitas külas seltsielu organiseerida.Vinni-Pajusti perenaiste aktiivsest tegevusest kirjutasid mitmed ajalehed ja ajakirjad.

1939. aastal oli Vinni külas talukohti 35. Omaette rajooniks siin kujunes saunike piirkond: Ületee, Kadaka, Nõela ja Väljaotsa. Suurem osa taludest olid jõudnud ehitada uued elumajad ja rajada iluaiad. Soetati uusi põllutööriistu. Taludes tehti vajalikud tööd põhiliselt oma jõududega, palgalist tööjõudu kasutati vähe. Kõrtsi talu juures asus kanamunade vastuvõtupunkt. Toominga (Vahi-Jüri) talus oli väike puukool ja peeti mesilasi.

1940. aasta Vinni küla ellu muutusi ei jõudnud tuua, kuid 1941. aasta 7. august tõi lahingu küla territooriumile ja külarahval tuli järjekordselt tunda võõrvõimude jõukatsumist oma õuel.

Vinni lahing

7. augustiks 1941. aastal olid Saksa väeüksused jõudnud Karitsale. Vene väeosa oli ennast kindlustanud Vinni mägedes, külas ja Vinni mõisas. Külarahvas varjus lahingu ajaks keldritesse või lahkusid kodudest kaugemale. Kaasiku (Tõnumihkli) peremees Oskar Elm oli ehitanud varjendi, kus pererahvas sai end varjata. Lahingu ajal oli üks mees, Villemi Karl, varjanud end Kaasiku talu karjaköögi veekatlas. Pihlaka (Juhani) talu rahvas varjas end alguses maja keldris, lahingu lähenemisel Ületee pererahva juures. Sakslaste suurtükituld juhiti Elmar Veidenbaumi maadel asuva künka otsast, Kaunismäelt, raadiosaatjaga. Venelaste taganedes said külas mürsuga pihta kaks maja, Sõsta (Joor-Tooma) talu, mis kuulus Aleksander Järvele ja Lillaka (Vana-Kubja), mis kuulus Nõgude perele. Majad põlesid maha. Pererahvas õnneks kannatada ei saanud. Lahing lõppes venelaste põgenemisega Vinni mõisa poole. Külarahvast lahingu käigus keegi kannatada ei saanud, ainult Ületee peremees nägi, kui taganevad vene sõdurid võtsid kaasa Pihlaka talu koplist kaks tööhobust. Sellest ei julgenud ta Pihlaka talu peremehele enne öelda, kui lahing oli lõppenud, sest nende tagasinõudmine oleks lõppenud surmaga. Mitu päeva otsis külarahvas oma hirmunud loomi, kes olid lahingu ajaks majadest kaugemale karjamaale viidud. Peale lahingut tegid sakslased Mangu (Vaadu) talu maale ajutise vangide laagri, kuhu paigutati vangilangenud vene sõdurid. Saksa sõjaväe esindaja asus Kõrtsi talus. Kolme päeva pärast lahkusid Saksa väeosad Jõhvi suunas. Kaasa viidi ka vangis olnud vene sõdurid. Saksa sõjaväe lahkudes tuli Kaasiku tallu sakslaste rindestaap, mis oli seal 4 päeva. Pererahvas pidi need päevad elama kõrvalhoones.

Saksa okupatsiooni ajal oli külas Küti valla esindajaks Villem Mägi. Ees ootas teadmatus tuleviku ees.

Elu Eesti Vabariigi ajal ja Vinni lahingut külas aitasid meenutada Aino Pähkel ja Feliks Elm. Suur tänu! Kalju Vaga

Kultuurimälestiste Riiklik Register: 10660 Asulakoht Vana-Vinni

Vinni küla kaart aastast 1937

Punasega märgitud Vinni mägi, mida tänaseks pole.